12/26/2009

Jõulud

2

Neljapäeval (jõululaupäeval) läksin siis Mkülast Tartusse, et oodata, millal koju saaks sugulastega. Rõugesse jõudsin kusagil poole 10 ajal õhtul. Siis sai süüa ning suht kiiresti jagati ka kingid. Ma sain mingi kruusi, millel on küljes kelluke. See on õllejoomise kruus, ning kui jook otsa saab, tilistan kellukest. Siis sain ma veel mingi väikese psühholoogilise raamatu ja sokid ja sellise kaelakee, nagu ma ballil kandsin ning ka võtmehoidja, mis vilistamise peale vastu vilistab. Meie jõuluvanaks oli hetkel Afgaanis olev sugulane, kellele me veebikaamera kaudu luuletusi lugesime. Mõnus ja õdus õhtu oli.
Esimese jõulupüha hommikul tegin ma veel natuke kaarte Mküla omadele. Pärastlõunal sain siis ingliga nimega Lya sinna jõulupeole. Selline tagasihoidlik, aga väga armas pidu oli. Need, kellele ma väikse lucky-charmi andsin jõuluks, olid väga õnnelikud. Ma ise olin ka väga väga õnnelik.
Mu elu ongi õnnelik (vist).
Siis eile pärast koju jõudmist olid osad sugulased veel me pool. Õhtul jäin ma hämmastavalt vara (mingi kella 11 ajal magama).

Ahjaa, mu õde sai sugulastelt jõuluks endale Siiami kassi. See on siin täiesti segane ning ülienergiline. Tekib vahepeal tunne, et tal ei ole vist kõik korras. Aga noh, ta väike ka veel.

Ahjaa, ilmselt panin oma blogi nimeks "Unistustepüüdja", sest mu elu ongi üks suur unistus ja siia blogisse panen ma kõik selle kirja. Ehk siis mu blogi püüab kõik unistused kinni ja jäädvustab nad :)

Õnnelikku teist jõulupüha!

Uuel aastal uue hooga...

5

Oli aeg uuendusteks, sest mu vana blogi muutus juba igavaks ja tüütuks.
Seega muutsin ära layout'i ja ka nime. Loodan, et see meeldib teile ka sama palju kui mulle ;)
Õnnelikku jõuluaja lõppu ja veel õnnelikumat uut aastat!

12/24/2009

12/23/2009

Õnnemullis...

7

Olen endiselt Mkülas ning naudin veel viimaseid hetki oma pikast siinolekust. Nimelt pean homme kodo minema sugulasekohustusi täitma.
Eile olin toimkonnas ja tegin savikojas ka kruusi. Täitsa ise. Täitsa savist. Väga ilus tuli. Nii mõnus! Siis õhtul küpsetasin pipse. Jälle. Seekord tuli ainult 10 plaaditäit või midagi sinnakanti. Dekoreerimine jäi tänaseks. Käisin eile veel saunas ja jooksin vähemalt kolm korda õue lumeingleid tegema. Nii mõnusalt karastav, kuid käterätist võis vett välja väänata. Kui ma selle lumeingli tegemiseks pimedasse lume peale viskasin, imas see lund nagu tolmuimeja tolmu. Jah, sauna lõpuks ei olnud käterätikust mingit kasu. Järgmine kord võtan kaks rätikut kaasa vist.
Täna siis dekoreerisime Garethi, Kati ja Mariliniga ja Meelsiega seda suuuuurt piparkoogilaadungit. Nad söövad seda vist järgmise aastani. Nii tore oli pipse kaunistada. Pärast seda oli väike lõõgastushetk ja lasime G-ga telekatoas mõneks minutiks silma looja, olenemata sellest, et Janno ja Marilin kõrval ringi käisid, suupilli mängisid ja niisama rõõmsad olid. Õhtupoole käisin metsarajal jalutamas. Praegu on väljas nii ilus ilm. Maagiline. Lisaks sellele tegime G-ga lumesõda nii väljas kui sees. Selle tulemusena olid meil mõlemal krae vahelt sisse topitud lume pärast seljad märjad. Õhtul läksid Marilin ja Janno koju (Kati juba päeval) ja täitsa õhtul oli ainult kaks elanikku+mina+G (läks õhtul hiljem Tartusse) ja Einar. Vaatasin veel telekat ja siis tuli Anneli juttu ajama. Einar tegi õues veel mõned pildid Eesti maja kuusest ning sellest, kuidas ma omanimelist pipsi nahka pistan. Anneli tahtis veel, et ma temaga kallipildi teeks, ning tegingi.
Siia (Vanasse majja) tulles nägin Lyat, kes ütles, et kui ta peaks tulema jõulupeole autoga ja siit samal õhtul ka tagasi minema, siis saan mina ka temaga kaasa. Ma tõesti väga väga loodan, et see juhtub. Nii lahe oleks siin ikka jõulupidu ka pidada. Loodan, et mu ema lõpuks ka mõistab, et minu jaoks on mõlemad tähtsad- nii sugulastega kui ka siinsete elanikega jõule pidada ning ei ole väga pahane, et ma natuke sugulaste peo lõpust Mküla jaoks napsan.
Ahjaa, tunnetuse sain B! Ma ei tea, kuidas see küll õnnestus, aga see arvuti eksami kontrollomisel tehtud ilmne viga muutis mu tuju veel paremaks.

Oh, kas saab veel õnnelikum olla? Ilma põhjuseta, kuid siiski põhjusega, sest pole kindlat põhjust, vaid elu on lihtsalt ilus.

12/21/2009

Smile, smile, smile- turn the world around....

4

Tervitusi Mkülast. Asun hetkel siin ja juba lausa neljandat päeva. Ja olen veel kaks ja pool päeva. Viimased paar nädalat on olnud nii kiired, et pole saanud mahti isegi siia kirjutada, aga nüüd teen selle vea heaks ja kirjutan ülipika postituse.
Nii, eelmisel nädalavahetusel käisin siis kodus, kus phmt midagi erilist ei toimunud. Jalutasin Danny-ga, üritasin (just nimelt üritasin, sest ega see tegelikkuses selle moodi välja ei kukkunud) õppida, vahtisin igasuguseid filme ja olin niisama lahe. Pühap sain autoga Tartusse ja viisin sinna ka jõulukuuse ja kaunistusi. Ehtisin selle ära, selle asemel, et õppida. Lisaks tegin veel lakke ka jõulutuledest tähekese. Edasi lihtsalt jõllitasin seda tähte ja muhelesin omaette ja olin õnnelik, hoolimata sellest, et järgmine päev eksam on. Esmaspäev möödus õppimise (või siis õppida üritamise) tähe all. Eksam oli oiiiii kui raske. Tahaks tulemust teada, et siis planeerida ilmselt juba järeleksami aeg ära. Küsimused olid kolmekordselt ümber nurga. Aga noh, vast ikka läks midagi täppi ka... Peaasi, et ainest läbi saab. Siis pärast eksamit läksime Kirkega Raekoja platsile, et vaadata see lumises konditsioonis üle ning sellest ka pilte teha. Oli väga (sõna kehtib mõlema omadussõna kohta) külm ja ilus. Koju jõudes tegin omletti ning siis hakkasime piparkooke ja šokolaadikooki tegema. Vahepeal vaatasime poole silmaga ka telekat ning registreerisime endid uue semestri ainetele ära. Ma võtsin lisaaineteks autismipedagoogika, punk-rock subkultuuri ja saksa keele. Viimases olen küll veel järjekorras, kuid lootus on ikka nimekirja ka saada lõpuks. Kokkamise lõpetasime öösel kusagil kella kolme või nelja paiku. Vist oli ikka pigem viimane. Siis teisipäeval oli seminar ja pärast seda tegime sürrijõulupeo. Vero tõi Tallinnast Matu kaasa, keda me siis piinasime. Mängisime mingisugust tunneli-kaevamise-õhkimise lauamängu ja ka mingit natuke psühholoogilist mängu, kus pidi tundma oma kaaslasi. Hehe. Ma olin koos Kertsiga esimene. Öösel suundusime mingi hetk koju ka. Järgmine päev tegin oma essee ära ja siis õppisin ka eksamiks. Mingil hetkel tulid Kerts ja Kaie külla ning vaatasid meie jõulupuu üle. Siis õppisin veel eksamiks ja neljapäeval tegin psühholoogia ka ära. Selles on kõvasti suurem lootus läbi saada, kui tunnetuses. Vahet pole. Tuleb, mis tuleb- tuleb võtta positiivselt. :) Neljapäeva õhtul läksin ma mingisugust lastetsirkust Vanemuisesse vaatama. Alguses tundus tore, kuid kui nad tõid seal sead lavale, siis tuli blokeering ette ja ma ei suutnud enam etendust nautida. Kujutasin ainult iga triki puhul ette, et kui palju need artistid oma etteasteid harjutades kukkunud on ja kui valus see on. Ja samuti meenus ka see, et tegelikult võivad need artistid ju naeratada, kuid nad võivad kusagilt kõrgelt maha hüpates jõledalt valus saada, sest see kõmakas, mis toimus, kui nende jalad maad puudutasid, kõlas juba valusalt. Igatahes jõudsin arusaamale, et mulle ei meeldi tsirkus. Või noh, vähemalt see tsirkus, mis teenib oma tegevusega raha ning kasutab loomi. Aga Bombastico meeldib mulle endiselt. See on palju parem. Kodus tegime Kirkega kaks kooki: üks Mkülla ning teine Kirke õele. Pidasime vaikselt ka oma jõule (veel kord) ning vahetasime kinke. Mina sain raamatu „Guitar Gods“ ja kinkisin K-le kõrvarõngad ja pitsati. Väga tore õhtu oli.
Reedel tulin siis siia, Mkülla. Õppisin jälle viipekeelt ning oskan nüüd isegi mõningaid lauseid juba viibelda. Õhtul tuli mingi Garethi sõber Peter külla ning oli ka saun. Ööseks paigutati mind Põhjala majja Garry tuppa, sest Vana maja küttesüsteemiga oli mingi jama ning rõduga ruum oli külm ja teised toad olid kinni. Öösel kella ühe ajal, kui me veel saunas olime, tulid sinna Einar ja Tiina ning ütlesid, et pean laup Lõunakas Mküla asju müüma jõululaadal. Sain öösel ca. 3h magada ja olin laup hommikul kella 0900-st 1915-ni Lõunakas. Tagasi külla jõudsin kusagil 2100. Õhtul oli jälle saun. Mõlemal õhtul hüppasid Lasse, Peter ja Gareth tiiki, kuigi väljas oli -25 kraadi. Segased (minu arvates).Sain teada, et Nicole mängib kitarri. Pühap olin Põhjala majas ning toimkonnas. Sellest toimkonnast tuli ainult niipalju välja, et tegin hommiku- ja õhtusöögi, sest päeval oli matk ning mina ja Mari (mõlemad toimkonnas) läksime ka kaasa. Matkasime lõkkeplatsi Ahja jõe ääres (u 4km külast) ning grillisime seal natuke ja siis tulime külla tagasi. Tripi lõpus olin suht külmunud. Tegin õhtusöögiks pannkooke seenekastmega (veider kooslus, aga elanikele läks peale) ning hiljem läksin Saksa majja vaatama filmi „Love Actually“. See oli Huko orgunnitud filmiõhtu. Muide, ma saan Põhjala maja elanikega väga hästi läbi juba. Nad on minuga kohanenud ning Heigo, kes hoidis alguses minust selgelt eemale, istus söögitegemise ajal mu juures ja rääkis juttu. Ta on väga tore inimene.
Täna olin Eesti majas ning ka toimkonnas. Tegin Lachmacun’i ning päeval ka piparkooke. Piparkoogitegu oli äge- tegime nii tavalisi, kui ka karamellikommidega. Tulid hästi kenad pipsid igatahes. Sellest on mul läpakas hunnik pilte ka. Päeval käisime ka metsarajal jalutamas. Ahjaa, ma sain aru, kuidas mängitakse suupilli ning oskan nüüd lihtsamaid laulukesi juba mängida. Jannole igatahes (suupilli omanik) meeldib mu mängimine nii palju, et ta toob suupilli mu juurde ja ta andis isegi oma kummi (pikk valge, veniv püksikumm, mida talle meeldib sõlme panna ja lahti teha) mu kätte ja ei tahtnud seda mõnda aega tagasi. Ta, muide, ei anna seda kummi praktiliselt kellegi kätte. Ma olen nii õnnelik, et taga nii hästi läbi saan. Mängisin talle siis „Auld Lang Syne’i“, „Rongisõitu“, „Lumi tuli maha...“, „Oh kuusepuud“ ja mõnesid laule veel ja ta kuulas ja siis laulis ise ka kaasa. Laulsime mõlemad nii kõvasti, et terve maja kajas. Väga tore igatahes. Mõtlesin, et muretseks endale ka selle instrumendi ning õpiks seda korralikumalt mängima. See ei tundu raske. Vähemalt edeneks see paremini, kui kitarriga, sest suupilli mängimisest on kasu ka- Jannole meeldib see.
Nii, nüüd sai vist kõik räägitud praeguseks. Homme teeme ilmselt veel piparkooke, sest kaunistusmaterjali jäi väga palju üle.
Siiamaani on siin olnud nii tore ja tegus, et ei tahagi ära minna. Õnneks ei pea ka veel minema, kui alles neljapäeval.

Puhake jalgu :)

12/17/2009

4

Within the illusion of life,
Death is the only reality,
but
is Reality the only death?
Within the reality of imprisonment,
Illusion is the only freedom,
but
is Freedom the only illusion?


-Philip. G. Zimbardo

12/11/2009

Gee, we're gonna miss you, everybody sends their love...

2

Sain täna lõpuks Eddie Cochraini korralikult alla laetud ja kuulasin teda parajasti, kui minu kõrvu kostus sõna Buddy. Vaatasin, siis, et mis lauluga on tegu. Laulu pealkiri on "Three stars". See laul tehti 4h pärast ametlikku teadet 3 kuninga surmast. Ja laulu salvestas linti Eddie Cochran.
Laulusõnad:
Look up in the sky, up towards the north
There are three new stars, brightly shining forth
They're shining oh so bright, from heaven above
Gee we're gonna miss you, everybody sends their love

Ritchie, you were just starting to reallize your dreams
Everyone calls me a kid, but you were only seventeen
Now almighty God has called you, oh so far away
Maybe it's to save some boy or girl, who might have gone astray
And with your star shining through the dark and lonely night
To light the path and show the way, the way that's right
Gee we're gonna miss you, everybody sends their love

Buddy, I can still see you with that shy grin on your face
Seems like your hair was always a little messed up, kinda out of place
Now not many people actually knew you, or understood how you felt
But just a song from, just a song from you could make the coldest heart melt
Well, you're singing for God now, in his chorus in the sky
Buddy Holly, I'll always remember you, with tears in my eyes

Gee we're gonna miss you, everybody sends their love

I see a stout man, the Big Bopper's your name
God called you to heaven, maybe for new fortune and fame
Keep wearing that big Stetson hat, and ramble up to the mic
And don't forget those wonderful words, "you know what I like"

Look up in the sky, up towards the north
There are three new stars, brightly shining forth
They're shining oh so bright, from heaven above
Gee we're gonna miss you, everybody sends their love


---
Räägiks nüüd natuke Eddiest endast.
Raymond Edward "Eddie" Cochran on üks 1950-ndate ja varaste 60-ndate rock'n'rolli tugevaid mõjutajaid. Ta on mänginud filmides "The girl can't help it" (1956) ja "Untamed youth" (1957). Tema kuulsaimateks lugudeks on "Summertime blues" (seda on kindlasti peaaegu kõik kuulnud), "C'mon everybody", "Somethin' else", "My Way", "Weekend","Teenage Heaven"' "Sitting in the Balcony"' "Three Stars", "Nervous Breakdown".
Nüüd tuleb kõige iroonilisem osa.
16. aprill 1960 suri Eddie, olles UK-s tuuril. Ta sattus autoõnnetusse, lennates läbi tuuleklaasi, kui takso, milles ta oli, sõitis vastu laternaposti. Eddie suri haiglas peavigastustesse. Autos olid veel laulukirjutaja Sharon Steeley ja Gene Vincent, kes said vigastada. Vincenti vigastused lühendasid tema karjääri. Ka Vincent oli laulja (kellest ma olen isegi kuulnud midagi). See juhtus natuke rohkem kui aasta pärast seda, kui Eddie oli välja lasknud laulu, mis oli pühendatud kolmele surnud tähele. Eddie ise sai nüüd siis neljandaks täheks.
Cochran on mõjutanud selliste artistide/bändide muusikat, nagu The Clash,The Rolling Stones, Bruce Springsteen, Van Halen, Tom Petty, Rod Stewart, Humble Pie, UFO (band), T. Rex, The Stray Cats, Brian Setzer, Cliff Richard, The Who, The Beach Boys, The Beatles, Blue Cheer, Led Zeppelin, The White Stripes, The Sex Pistols, Rush, Buck Owens, Tiger Army, Dion, Simple Minds, Guitar Wolf, Paul McCartney, Alan Jackson, Joe Strummer and the Mescaleros, Keith Richards & The X-Pensive Winos, ja Jimi Hendrix on tema lugusid kaverdanud. The Who Pete Townshendi mõjutas väga tugevasti Cochraini kitarrimängimise stiil.

Rohkem infot: Kliki

12/09/2009

Far away

2

Arvuti random playlistist tuli üks Johni laul. Ja see meeldis mulle kohutavalt. Pole õrna aimugi, kuidas ma seda varem tähele pole pannud.

Oooo Away, ahh
Oooo Away, ahh
I can't disguise the things I do
And things i say have a way of hurting you
I'm over there
These dreams are all i have left
I've nothing to spare
They're all I have
Oooo Away, ahh
Oooo Away, ahh
I can't pretend to be who i'm not
And there are things you need from me
I haven't got
No way but to end
Pick up the pieces of our lives
And maybe love again
There's only one way for things to be
Between you and me
There's only one way for things to be
Between you and me
There's only one way for things to be
Between you and me
There's only one way for things to be
Between you and me

PS: Täna tunnetasin muusika jõudu tugevamini kui kunagi varem.

Muusika on maagia.
Maagia on muusika.

L'amour looks something like you...

0

Küsisin oma muusikajumalalt, mida tulevik toob.

You came out of the night,
Wearing a mask in white colour.
My eyes were shining
On the wine, and your aura.
All in order, we move into the boudoir,
But too soon the morning has resumed.

I'm hanging on the Old Goose Moon.
You look like an angel,
Sleeping it off at a station.
Were you only passing through?

I'm dying for you just to touch me,
And feel all the energy rushing right up-a-me.
L'amour looks something like you.

The thought of you sends me shivery.
I'm dressed in lace, sailing down a black reverie.
My heart is thrown
To the pebbles and the boatmen.
All the time I find I'm living in that evening,
With that feeling of sticky love inside.

I'm hanging on the Old Goose Moon.
You look like an angel,
Sleeping it off at a station.
Were you only passing through?

I'm dying for you just to touch me,
And feel all the energy rushing right up-a-me.
L'amour looks something like you.

-Kate Bush

You can't change the world with guns or violence, you can change it with a smile on your face :)

2

Eelmine nädal ja killukene sellest olid nii teguderohked, et polnud võimalust (ja ausalt öeldes ka viitsimist) blogida. Otsustasin seda viga nüüd parandada.
Kõige tähtsam asi, mida ma viimasel ajal teinud olen, on ilmselgelt järjekordne Maarja küla tripp. Läksin sinna reedel ja olin teisipäeva hommikuni. Taas Eesti majas. Saan kõigi elanikega juba üpris hästi läbi. Käisin paadisillal, saunas, kaaselanike koosolekul ja tegin elus esimest korda seenekastet ise ning see tuli täitsa hea. Iga korraga arenevad mu kokandusoskused (süüa teen seal palju) ja igasugused muud oskused ka. Naudin igat hetke, mis seal veedan. Sel nädalavahetusel polnud taaskord Garethit kohal, kuid ta jõudis esmaspäeval. Olin lubanud talle ussiviina proovimiseks viia ja siis esmaspäeval istusime kambaga maha ja tema ainsana proovis seda- teiste vabatahtlike arvates nägi seee liiga jälk välja ja Garethi nägu seda proovides polnud ka just kõige parem. :) Aga noh, ta loputas selle pisukese õllega alla. Kusagil kella kümne paiku vajusid kõik vabatahtlikud magama, mina ja Gareth jäime veel juttu ajama kuni kella kolmeni öösel. Sain selle ajaga nii paljut tema kohta teada (ta rääkis enamuse ajast): mida iga ta tattoo tähendab (ta disainib neid ise)- muide tal on parema käe peal ambigramm oma nimest, mis on väga lahe; ta rääkis oma minevikust, sellest mida plaanib tulevikus teha; miks ta külas taimetoitlane on jne. Kui alguses tundus ta mulle natuke segane, siis nüüd mõistan, et ta on tegelikult väga imeline inimene. Teist temasugust ei eksisteeri. Ta minevik polnud just kergemate killast, kuid ta on sellest väga suurelt üle nüüdseks. Ja sellest üle saada on praktiliselt võimatu, aga tema suutis seda. Paljud peavad teda natukene crazy'ks, kuid nad ei tea temast vist piisavalt. Nii tore oli temaga rääkida ja ta elust teada saada. Tore, et ta mind usaldab. Ta rääkis mulle ka, et kunagi oli üks filosoof andnud viisi, kuidas teha kindlaks, kui palju on sul parimaid sõpru. Oletame, et Sa võidad loteriiga palju miljoneid (täpsustamine pole vajalik), aga ei saa piletit kohe raha vastu vahetada ja pead teadmata ajaks ära minema ja pileti ühe sõbra kätte jätma. Kui palju oleks Sul neid sõpru, kellele sa jätaksid pileti, ja saaksid selle teadmata aja pärast pileti kujul tagasi (et nad ei investeeri seda Sinu jaoks jne, ei kaota ära, ei tee seda rahaks), kusjuures oma sõbraga Sa äraoldud aja jooksul ei suhtle. Et kui Sa tuled tagasi, on see sõber ikka phmt Sinu jaoks olemas- annab Sulle Su pileti tagasi, kuigi pole Sust aastaid midagi kuulnud. Pereliikmed selle küsimuse alla ei käi. Kui Sa suudad neid sõpru loetleda rohkem, kui ühe käe peal, on Sul elus väga hästi läinud ja Sa ei tohiks kurta. Mina sain neid inimesi kokku 7. Tõeliselt lahe, onju.
Külla lähen ma uuesti 18ndal ja siis olen seal peaaegu nädala jagu. Seekord olen Eesti ja Põhjala majas. Otsustasin oma aastavahetuse ka külas veeta, sest ka sealsed töötajad tahavad mõne püha ajal kodus olla ja need, kellega mina tavaliselt aastavahetust vastu olen võtnud, sel aastal on kodus. Aga mina ei taha kodus olla, sest isegi sugulased pole kõik koos ja kõik sõbrad, kellega olla, tahavad oma kodus olla. Seega lähengi Maarja külla.
Eelmisel nädalal oli üks eksam ja pidin tegema referaadi ning essee. Pika pingutamise peale sain sellega isegi hakkama. Sel nädalal pean kirjutama ka ühe essee ning järgmine nädal on kaks eksamit. Tuleb natuke tihe nädal. Lisaks eksamitele pean veel jõulukinke vaatama, mõtlema välja natuke jõulupeo viktoriini ja mängu tegemist.
Eelmisel nädalal lõpetasin Jodi Picoult'i raamatu "My sister's keeper" lugemise ka. Nüüdsest on see üks mu lemmikraamatuid. See on nii ilus ja südamlik raamat. Filmiga võrreldes on tal täiesti teine lõpp.
Ahjaa, käisin Kaie, Gerda ja Gretega "New Moon'i" vaatamas eelmisel nädalal. See film oli kõvasti parem kui ma lootsin. Tahaks seda uuesti näha. Soovitan kõigile, keda vähegi videviku-sari huvitab.
Siis, oman uut muusikat. Kohe palju. Varem mainisin, et laadisin alla Little Richard'i, Eric Satie, Eddie Cochrain'i, Alexi Murdoch'i jt. Lisaks sellele laadisin endale ka natuke Eesti muusikat: reggae' bändi Bombillaz (mulle täitsa meeldis) ja Defrage'i (suht tavaline Eesti rokimaailma bändidega võrreldes). Igatahes soovitan kuulata neid artiste.
Siis, eelmisest nädalast on mul korterikaaslane- Kirke. Olen isegi kodus süüa tegema hakanud. :) Kerttu, nüüd võid siis rõõmustada- toitun korralikumalt kui kunagi varem. Täna teen nt kartuleid hakklihakastmega. Eile tegin omletti. Eile vaatasime Kirkega filmi "A clockwork orange", mis oli äärmiselt veider film. Psühholoogiline, aga samas üliveider. Nii, mis veel- toas on nüüd maalitud pildid seintel, väike armas taimede nurgake, hunnik küünlaid ja viirukeid. Korter on täpselt selline, kuidas ma teda ette kujutasin ammu. Kodune. Tunnen ennast siin rohkem kodus, kui Rõuges.
Mainiks veel ära, et postituse pealkirja idee tulenes sellest, mis Gareth mulle rääkis. Tema arvates saab maailmas hakkama ilma igasuguste kvalifikatsioonideta, piisab ainult naeratusest. Ja sellega saab tõesti maailma muuta. Gareth on ehtne näide.
Lisan siia veel veidra panoraampildi, mis ma tegin paadisillalt avanevast vaatest. Osaliselt on see poolik, sest avastasin, et üks jupp on jäänud pildistamata, kuid üldise ilme saab küll. Ja pildid olid miskipärast erineva valgustusega, ning töötlus ei muutnud ka asja paremaks. Aga siin ta on:
PS: Kirke tuli just koju ja lubas õhtul kohupiimakooki teha. :)

12/03/2009

Ekstreemumülesanne

7

Kuidas ajastada sigimine niiviisi, et elu jooksul soetatud kvaliteetsete järglaste hulk oleks maksimaalne?

Ootan lahendusi :P

12/02/2009

Rock'n'roll

2

Nii, panen siia esialgu kirja asjad märksõnadena, et siis hiljem neist täpsemalt rääkida.
Kirke kolis sisse. Homme on siin esimest ööd.
Käisin nv-l kodus.
Reedel lähen taaskord Maarja külla ja taas kord Eesti majja.
Olen õppimisega täiesti jännis.
Laadisin alla uut muusikat- nüüd olen täiesti veendunud (täna alla laetud uuele-vanale muusikale), et tänapäeva muusika ei kõlba mitte kusagile. Kuulates vanaaja rock'n'rolli klassikuid nagu nt Cuck Berry, Eddie Cochrain ja Little Richard, ei motiveeri miski mind tänapäevaseid kohutavalt äratöödeldud laule kuulama panema. Miks ei võidaks praegu sellist muusikat konstrueerida, selle asemel, et kõik asjad viimseni ära töödelda. Vanal ajal olid laivid sama kvaliteediga enamasti, mis salvestused. Ja need olid tasemel kvaliteediga laulud. Tänapäeval on raske leida artisti, kes oleks laivis sama hea kui plaadil. Igatahes, soovitan kõigil neid eelpoolnimetatud artiste kuulata. Tõeliselt hea muusika!

Nii, nüüd suundun õppima tagasi.

11/23/2009

Maagiline koht

6

Laen siis mõned pildid mobiilist, mis küll absoluutselt ei näita välja selle koha maagiat (pigem tundub tavalise metsa moodi, milles pole midagi erilist) , aga eks ma hiljem laen siis paremad. Vb teen isegi midagi video-taolist ja panen youtube'i.
Ei tea, kas seal päikesetõusu või -loojangut saab vaadata?

Tagasi reaalsuses

3

Seekord polnud igapäevaellu naasmine pooltki nii ränk kui eelmine kord. Või noh, eksami tulemusi pole lihtsalt veel üles tulnud.
Nädalavahetuse ülejäänud osa oli väga tore- käisin paadisillal, mis on sõnatuks võtvalt maaliline koht. Seal sillal seistes on tunne, justkui oleksid muust maailmast eraldatud- on ainult sina, mets, jõepais, sild. Ja kui sillale mitte keskenduda, siis on ehtsa ürgse looduse tunne. Mets on suur, paks. Metsarada on kände ja puujuurikaid täis ja künklik. Jõgi on suur, selle kaldad on palistatud loodusega- nii metsa kui ka liivapaljandeid. Tegelikult võin ma ju üritada seda kirjeldada, kuid sõnadega ei saa anda edasi pooltki sellest, mis ma tundsin ja nägin, kui sinna läksin.
Laupäeval käisime õhtul veel saunas- see oli nii värskendav ja lõõgastav ning hommikul pärast mõnusat und polnud ma üldse väsinud.
Pühapäeval sain ma võtta osa ka Meelise (ühe Eesti maja elaniku) sünnipäeva tähistamisest oma maja elanikega.
Kokkuvõtlikult võin öelda, et see nädalavahetus läks 200%-liselt korda ning sai liiga kiiresti läbi. Aga varsti saan sinna maagilisse paika jälle.

Homme lähen kriisipsühholoogia koolitusele ja laupäeval saan isegi koju minna. Mis sest, et üheks päevaks...

PS: üritan järgmine kord selle paadisilla pealt pilte ka teha.

11/20/2009

Tervitusi teispoolsusest

8

Tegelikult küll siiski tervitusi sürreaalsusest.
Olen siis hetkel Maarja külas, käes on esimese päeva õhtu kolmest.
Tänase päeva jooksul olen õppinud ära umbes 25-35 erinevat viibet viipekeeles (kui ma kohale jõudsin, siis õpiti seda parajasti ja mind võeti ka hooga kampa). Väga lahe tunne on. Kui võimalik, siis tahaks seda ülikoolis võtta.
Samuti kogesin siinset külakoosolekut. Kohtusin hulga uute inimestega (k.a erinevate majavanemate ja isegi Maarja küla ühe asutaja Li-ga).
Eesti maja on täiesti teistsugune kui Põhjala. Samuti ootasin ma, et seal majas on raskem. Kuid ei. Kuidagi rahulikum on. Lisaks sellele on majavanem Einar väga lahe tegelane, kelle huumori peale võib päev otsa naerda ja kes kogu aeg tögab. Samuti on siinne kaaselanik Reeda väga lahe ja sümpaatne inimene. Eesti maja elanikud on ka väga toredad. Enamikku neist teadsin ma juba ennem, kuid nüüd õpin neid lähemalt ka tundma ja loodan, et nad võtavad mu kiiresti omaks. Tänane päev oli igatahes edukas.
Õhtul (mingi tunnike tagasi) avastasin, et külal on oma wifi leviala ja siin ma siis olen- postitamas oma tegemisi.
Nii mõnus ja kodune tunne on. Kõik on nii siirad ja sõbralikud (nagu alati, kuid ma ei saa ikka muud moodi, kui pean seda iga kord mainima).

Nii, tänasest hetkel rohkem ei pajata.

Päikselist sürreaalsust!

11/16/2009

Läbi paksude rünkpilvede piilub päiksekiiri....

2

Tegelikult peaksin praegu homseks kirveks eksamiks õppima, aga lihtsalt pidin natuke postitama.
Laupäeval käisin siis hommikul EEG katses. Seal omasin ma eriti pikki juhtmeid- nimelt oli mul pea külge mingi veidra mütsiga lausa 32 elektroodi kinnitatud. Usun, et võisin äärmiselt naljakas välja näha. Katse sisust ma kahjuks ei tohi midagi rääkida, kuid julgen öelda, et lahe katse oli.Pärast katset käisin kodust läbi ja siis põrutasin Tallinnasse perega. Dinosauruseid vaatama. Lahe etendus oli. Asusin teises reas ja vahepeal olid dinod must ainult 5m kaugusel. Nad olid nii suured. Kogu see etendus oli nii detailselt viimistletud ja paigas, et lausa lust oli vaadata. Siiski pean mainima, et Rex oli nii nunnu. Sellist võiks isegi kodus omada. Ta nägi nii armas välja, mis sellest, et suurust oli tal ikka kõvasti.
Laen kunagi ka mõned pildid sellest üles, kui ma koju saan (seega ilmselt siis alles paari nädala pärast).
Sel nädalavahetusel lähen Maarja külla. Vb juba reedel. Ilmselt olen Eesti majas. Ei jõua ära oodata.
Nüüd siis peamine põhjus, miks ma praegu hetkel ei õpi- ma olen nii õnnelik. Sain täna kirja teatega, et ma saan osaleda järgmisel nädalal toimuvad kriisiabi koolitusel. Tasuta koolitus ja veel sellel teemal, mis mind eriti huvitab. Nii lahe. See on ülimalt vinge vaheldus sotsteaduste õppimisele, mida ma siiani "kõvasti" teinud olen.
Jah, hetkel varjutab minu enamasti päikselist taevast homne eksam, milleks antud hetkel olen õppinud ainult niipalju, et vaatasin loengud üle. Veidi masendav seis. Täna tuleb pikk öö. Homme pean pärast eksamit kohe järgmise vihmapilvega tegelema- nimelt on kolmapäeval vaja teha ettekanne mingi uurimustöö põhjal. Töö on välja valitud, kuid ettekande väljanägemisest pole mul endiselt halli aimugi.
Aga siiski- ma ei muretse. Tuleb, mis tuleb. Maarja külla minek ja võimalus ennast huvitavatel aladel koolitada hoiavad mind rõõmsana ja elevil. Igas päevas peab ju leiduma killuke päikest!

11/12/2009

Mida sa teeksid kui sul ühel hetkel on õde ja siis teda enam äkki pole?

2

Mitte, et see pealkiri väga hästi sobiks sellega, millest ma nüüd rääkima hakkan, aga seotud on ta sellega siiski.
Ehk siis vaatasin filmi "My sister's keeper". Selle aasta väljalaske versiooni (seda on kokku kas eri versiooni- vanem on crap ja uus on ülimalt hea.

Film räägib tüdrukust nimega Anna. Ta on terve oma elu annetanud vereliblesid ja igasuguseid muid vajalikke asju oma leukeemiahaige õe jaoks. Tegelikult ta lausa sündis selleks, et olla 100% sobiv oma õe doonoriks. Nimelt kui ta vanemad said teada, et Kate'l (haigusega õde) on leukeemia, viljastasid nad kunstlikult Anna.
Kui Anna on 11-aastane, siis selgub, et tal on vaja annetada neer oma õe päästmiseks. Kate ei taha seda aga teha, sest see rikuks tema edasise elu (ta peab terve elu ettevaatlik olema oma tegemistes, ei saa kunagi pidutseda, ergutustüdrukuks olla jne) ja kaebab oma vanemad kohtusse, tahtes saada otsustusõigust oma keha üle.

Film "My sister's keeper" põhineb samanimelisel Jodi Picoulti raamatul. Raamatu tegevus on natuke teistsugune kui filmis (pole ise lugenud, aga lugesin raamatu tutvustust).

Soovitan seda filmi vaadata, sest see on väga südamlik ja ilus. "My sister's keeper" mõjutas mind väga sügavasti ja on kindlasti üks minu lemmikfilmidest.


PS: Sürrid, teiega me teeme teeõhtu ja vaatame seda filmi koos. Ma tahan seda koos teiega vaadata!

PS2: Filmi ühe soundtracki on teinud ... Jeff .... (("Wait for it! (HIMYM)) Buckley!
See on saatus!

11/11/2009

Ainult piisavas pimeduses näed sa tähti

2

Vaatasin just ühte filmi. Filmi, mida olen plaaninud kevadest saadik vaadata, aga mida ei leidunud netis, sest see on liiga uus.
Laadisin ta ja vaatasin.
Arvasin, et mingi keskmisest parem film.
Kui rängalt ma eksisin!
Pole ammu enam nii siirast, südamlikku ja ilusat filmi näinud.

Ja jutt pole mingist romantikafilmist.

Hetkel olen liiga liigutatud, et rohkem kirjutada.
Homme kirjutan sellest filmist lähemalt.

Elu on ime!

PS: täna muutus visioon minu tulevikust (veelgi keerukam saavutada)

Minu kallis muusikamasin

0

Kes Sa oled mind viis aastat truult teeninud.
Pühitsetud olgu Sinu nimi!

Pea veel vastu!
Ma tõesti ei tahaks Sind välja vahetada (sa oled ka minu kõige hullemad muusikakriisid ära talunud)!
Pea vastu, kallis iPod! Või siis õigemini Sinu aku.
Mul on Sind vaja, ma ei taha Sind asendada! Sest kui ma seda tegema pean, siis ju tervenisti, mitte jupikaupa nagu teiste mõttetute muusikamängijatega teha saab.
Teeni mind truult veel kas või jõuludeni!
Palun!

Aamen.

11/10/2009

11/08/2009

Reaalsus kahjustab tervist

2

See nädal (õigemini nädala lõpp pärast etoloogia eksamit) oli nii ebareaalselt ilus. Ja siis maandusin ma pool tundi tagasi reaalsusesse ehk siis kooliga seotud tegevusse.
Ja see oli mats. Kohe kõva mats.
Ma ju arvasin, et oskasin etoloogiat... (läbi ikka sain, aga mitte nii hästi, kui tahtsin).
Tegelikult oli mul juba neljapäeval tore. Käisin rokkaeroobikas. Mõnusalt teistsugune oli ja muusika rokkis.
Reedel käis Karl külas. Vaatasime filmi, jõime veini, pidasime lumesõda jne.
Laup hommikul läksin Maarja külla. Olin sellel nädalavahetusel Põhjala majas koos saksa vabatahtliku Nicole-ga. Enne kohale jõudmist ei teadnud ma sealt ühtegi inimest, kuid seal kohe esimese asjana sain juba mõne kallistuse osaliseks. Osade elanikega oli raske kontakti saada, kuid õhtuks oli sellega ka korras. Või noh, enamvähem. Õhtul käisime vabatahtlikega saunas. Okei, see oli kuum saun. Kohe tõeliselt. Pühap oli rahulik päev ja kõik sättisid õhtuseks kontserdiks. Kontsert oli võrratu. Alguses tulid isegi pisarad silma, vaadates Maarja küla elanikke esinemas ja kuulates teiste artistide laule.
Tõesti, see nädalavahetus oligi liiga ilus, et olla tõsi.Hetkel olen kodus ja põen oma etoloogia pärast ja mõtlen, et kahe nädala pärast saan jälle ebareaalsust kogeda. Ei jõua ära oodata.
Maarja küla on koht, kus unustad ära oma mured ja karmi igapäevaelu. Sealsed inimesed on nii siirad ja armsad ja toredad, et kõik muu on justkui peast pühitud.
Ja lisaks püsielanikele on seal ka toredad vabatahtlikud. Näiteks proovisin ma Garethi soovitusel juua musta teed piimaga. See oli tõeliselt hea. Õhtune vabatahtlike saun oli ka mõnus. Hea oli lebotada ja niisama juttu ajada...

Aga nagu vanasõnagi ütleb "Kõike head palju ei saa."
Reality hits hard.

10/30/2009

Miks me ei oleks võinud jääda ahvideks???

5

Mul üks sõbranna rääkis kunagi, et otsib kassipoegadele kodu. Kahjuks ei osanud teda aidata.
Ja täna rääkis seesama sõbranna, et ta vend, kellele ei meeldi kassid, tahab need väiksed abitud loomad metsa või kusagile majade juurde viia ja sinna jätta. Sõbranna ise paneks nad kas või loomade varjupaika, aga tal pole selleks raha.
Ja praeguse seisuga plaanib siis ta vend viia need loomad kuhugi hulkuma! Milles on need loomad süüdi? Mismõttes?? Kuidas saab keegi üldse sellise asja peale tulla, et nii teha?
Võtaks kas või need kassid endale, kuid praegu on mul kodus niigi kolm hulkuvat kassi ennast elule seadnud. Ja lisaks sellele on veel koer ka.
Ma arvasin, et selle sõbranna vend on tore inimene. Nii mõnigi kord olen temaga linnast koju saanud jne. Kui rängalt ma eksisin! Kuidas saab keegi olla üldse nii hullumeelse mõtteviisiga nagu tema? Metsa! Üksi! Nälgima!
Inimene, kes sellist asja teab, peaks vangi minema või peaks tema samamoodi metsa viima. Üksi, kuhugi suvalisse sügavasse metsa ilma toiduta ja ülejäänud mugavusteta. Ta peaks tundma, mida need kassipojad tundma peavad.
Ma ei taha vanduda, ma tõesti ei taha, aga KURAT VÕTAKS!

Mul on häbi olla inimene. Me oleks võinudki jääda ahvideks. Siis oleks maailm palju parem paik.

PS: Vaadake filmi "Earthlings" , siis saate kõige paremini aru, mida ma mõtlen

10/28/2009

We are the world 1985

5


"We are the world" on heategevussingel, mille eesmärgiks oli aidata Aafrika vaeseid elanikke. Singel oli Ameerika versioon brittide "Do they know it's christmas?" loole. Singli lindistamiseks kutsuti kokku grupp kuulsaid lauljaid ja grupi ühisnimetuseks sai Band Aid. Laulu "We are the world" autoriteks on Michael Jackson ja Lionel Ritchie. Band Aid's osalesid järgmisel inimesed (kirja pandud laulmise järjestuses):
* Lionel Richie
* Stevie Wonder
* Paul Simon
* Kenny Rogers
* James Ingram
* Tina Turner
* Billy Joel
* Michael Jackson
* Diana Ross
* Dionne Warwick
* Willie Nelson
* Al Jarreau
* Bruce Springsteen
* Kenny Loggins
* Steve Perry
* Daryl Hall
* Huey Lewis
* Cyndi Lauper
* Kim Carnes
* Bob Dylan
* Ray Charles

Lisaks tegid kaasa veel järgmised inimesed:
* Dan Aykroyd
* Harry Belafonte
* Lindsey Buckingham
* Mario Cipollina
* Johnny Colla
* Sheila E.
* Bob Geldof
* Bill Gibson
* Chris Hayes
* Sean Hopper
* Jackie Jackson
* La Toya Jackson
* Marlon Jackson
* Randy Jackson
* Tito Jackson
* Waylon Jennings
* Bette Midler
* John Oates
* Jeffrey Osborne
* Anita Pointer
* Ruth Pointer
* Smokey Robinson

Täpsemalt sellest projektist saab lugeda aadressilt: Kliki siia
Mainiks ära, et selle artikli lõpus on viitena kirjas, et Elton John kirjutas oma laulu "Candle in the wind" printsess Diana mälestuseks. Palun ärge uskuge kõike, mida Wikipedias kirjutatakse. See laul on siiski kirjutatud Marilyn Monroe auks.
Selles artiklis võib veel vigu leiduda, kuid paremat ma esialgu ei leidnud.
Igatahes jah, vahel tekib tunne, et isegi uncyclopediast võib leida tõesemat infot, kui wikipediast. Ja lisaks veel- ärge usaldage igasuguste laulude suvalisi tõlgendusi- tihti on need valed!
Otsisin hiljuti head tõlgendust Don McLeani laulule "American Pie" ja sattusin täiesti absurdsele väitele: kuigi autor ise on öelnud, et laul räägib Buddy Holly'st, oli mingi vennike suutnud selle laulu tõlgendada väga kristlikul viisil. Veebruar ja "the day that music died" on täiesti selgelt seotud Buddy Hollyga, "widowed bride" on siiski Buddy naine, mitte Neitsi Maarja.
Siit moraal: ärge võtke tõe pähe kõike, mida kirjutatakse...

Kuid siiski, head lugemist!

10/27/2009

0

Oskaks ma kirjutada nagu Liis, siis kirjutaks. Aga ma ei oska.
Lihtsalt...
Kas unistused peavad olema alati nii kättesaamatud?

10/26/2009

Rändamine muusikaga vol2

6

Tuli taas kord tahtmine teha muusikaga rändamist.

Ehk siis, selleks, et asi õnnestuks, sule silmad, pane muusika käima. Vaata, et asuksid täielikus vaikuses ja et ei oleks segavaid faktoreid.

Pane muusika käima ja keskendu kogu muusikale (mitte üksikutele elementidele nagu laulusõnad, viis, kitarr, trummid vms).

Muusika mängimise ajal peaks tulema mõtteisse pildid, nn. filmiklipid vms. Pärast laulu kuulamist palun kirjuta kommentaaridesse, mida Sa nägid. Kirjutan ise ka.

(Tore oleks, kui lisaks lihtsalt kuulamisele Sa siiski ka kommenteeriks - siis on mul mingisugunegi ülevaade, kes mu blogi loevad. Eelmise korraga võrreldes on neid inimesi juurde tekkinud, seega oleks tohutult armas, kui Sa kommenteeriksid. Tänan!)'



See oli laul, millega ma esimest korda tegin muusikarännet. Need, kes on selle looga juba rännanud, palun postitage ikka, mida nägite.

10/25/2009

Maarja külas

0

Nagu enne mainitud, käisin pühapäeval ehk siis täna Maarja külas.
Seal oldud aja jooksul suutsin sellesse külasse ära armuda. Tõesti, nii siiraid ja toredaid inimesi pole tükk aega näinud. Käisime Taevaskojas, mis tõi mu mõtteisse palju toredaid mälestusi sealt kohast. Kui ma seal esimest korda käisin, Rõuge Pk-ga, sürridega jne. See koht, kus me kevadel piknikku pidasime, oli heinane. Aga siiski, vaatamata vihmasele ilmale oli tore seal taas kord olla. Nii palju mälestusi. Peaks seda piknikku kordama kunagi...
Taevaskojast tagasi jõudes sai lõunat ja üks külaelanik (nimedega on mul veel suured raskused) hoolitses selle eest, et ma ka ikka söönuks saaks. Armas. Siis olime mõnda aega niisama ja vaatasime Charlie Chaplini filmi "The Circus". Külas on vabatahtlikuks üks tüdruk Türgist ja ta tegi mulle türgi kohvi. See oli niiii hea. Pärast seda filmi vaatasime Ooperifantoomi ka, kuid ühel hetkel jõudis Sõbra majja Lya. Ta tegi mulle töökojas (kohas, kus tehakse käsitööd, puutööd, savitööd jne) väikese ekskursiooni. Rääkisime niisama ka igasugustest asjadest. Lisaks temale nägin ka Ainot (Mari ema) ja rääkisin ka temaga natuke.
Ja siis tulime Jordani ja C(K?)armeniga ära Tartusse.
Päeva jooksul jõudsin päris palju rääkida Garethiga, kes on tõeliselt lahe inimene.
Lisaks sellele sain tuttavaks päris paljude külaelanikega. Üritan siin nüüd nimesid meelde tuletada: Tjorven, Elmer, Liana (??), Kati, Jaan
Pagan, mu nimede mälu on tõesti kehv.
Aa, ja siis Tartusse jõudes unustasin oma vihmavarju Jordani autosse ja ta tõi selle veel õhtul ära. Nii tore temast (kuigi ma tegelikult vihma ei karda). Lisaks kehvale nimede meelespidamisele on mul ka tendents unustada asju igale poole. Lovely.
(Jätsin oma hea juukseklõpsu ka eile koju :( )

Üritan nüüd nii kiiresti kui võimalik, esitada ära avalduse vabatahtlikuks saamiseks.

Ootan juba, millal saan sinna tagasi.
Sealsed inimesed on suured päikesekiired minu niigi päikselises elus.

Ja taaskord: supercalifragilisticexpialidocius

10/23/2009

Õnne võib leida ka kõige pisematest asjadest. Need pisikesed asjad teevad elu ilusaks....

4

Sel nädalal oli päris palju tegemisi. Esmaspäeval oli tunnetuses kontrolltöö, mis läks täitsa hästi.
Teisipäev oli mälestuste ja vanade tuttavate päev. Käisin nimelt Nõos oma ühikasõpradel külas. Viibisin seal kella kolmest peaaegu üheksani, kuid jõudsin selle aja jooksul nii väheseid inimesi näha. Lihtsalt, iga tuttava juures oli nii tore olla ja aeg lendas linnutiivul. Nägin oma tuba vanas ühikas ja ka uues. Kuulsin, et kahjuks tahavad 409 praegused elanikud seda remontida. Kõigi arvates nii lahe tuba, kus otsasein ja üks külgsein on ruudulised ning teine külgsein on värviline plötserdis, tahetakse kaotada ja asemele jumal-teab mis jubedus teha. Tegelikult tahab seda teha ainult 1 409 praegune elanik- ülejäänud kaks on küll toaga rahul. Ja see inimene läheb nagunii uuel aastal uude ühikasse.... Miks on siis vaja ära rikkuda meie suur vaev ja ühika üks unikaalsemaid tubasid? Kurb.
Aga muidu, käisin ka 406-s, kus oli ikka uksel Egoni joonistatud sidrunipuu. Uues ühikas olid nii minu kui ka ülejäänud sürride tuba väga hubased ja mõnusad. Peaks mainima, et ühikas köetakse väga kõvasti. Seal on paljudel aknad lahti....
Siis jõudsin selle aja jooksul külastada Puugi, enda vanu, sürride vanu, Keiri, Karli tube. Ja rääkida ka kasvatajaga. Nägin oma orja Atsi. Sain Karlilt ammu lubatud raamatu "The Heroin Diaries" by Nikki Sixx. Loen seda parajasti ja see on päris jube. Aga siiski väga hea raamat. Soovitan kõigile. Aitäh, Karl! Ootan juba seda, kui sa mulle külla tuled, et siis sellest raamatust rääkida saaks.
Kokkuvõttes võin öelda, et ühikast ära tulla oli kahju. Kuid seal vist enam väga elada ka ei tahaks, sest pole enam paljusid tuttavaid toakaaslasteks (Vero, igatsen! Sa pead kiiresti Tartusse tulema. Kaks kuud sind mitte näha on liig.) Ja muidugi ka ülejäänud inimesed, kes mu toakaaslasteks olid (Sirje, Maarja)- teid pean ka nägema.
Siis kolmapäeval käisin koosolekul, mille teemaks oli vabatahtlike tegevus Eestis. Seal räägiti Maarja külast, projektist "Vanem vend, vanem õde", UNICEF'st jne. Alguses oli väga raske otsustada, et milline koht mulle kõige paremini sobiks vabatahtlikuks tegevuseks. Alguses kaalusin Öökulli noortekeskusesse minekut, aga kuna selle ajad ei sobinud, otsustasin Maarja külla minekuvõimalustest uurida. Ja uskuge või mitte, kuid ülehomme lähen ma sinna juba asja uurima. Rääkisin Jordani ja Lyaga ja sain ka Maarja küla koordinaatori Huko nr-i. Kogu asi oli lihtsalt paari telefonikõne kaugusel ja nüüd on tulemuseks see, et Jordan näitab mulle Maarja küla. Nii-nii-nii lahe. Supercalifragilisticexpialidocius! Ja kõik see ülivõrdes. Loen juba minuteid pühapäevani.
Vahepeal pakuti sel nädalal veel võimalust kandideerida töökohale USA-s (raamatute müümine majast majja, tudengitele mõeldud), kuid kuna mul on järgmisesse suvesse juba päris palju asju planeeritud, millest loobuda kohe kuidagi ei tahaks, siis ütlesin sellele tööle ära. Mul on ju järgmiseks suveks väga suure tõenäosusega töö olemas- turismiinfos. Ja lootus on ikka mäkketõusudel ka abiks olla. Pealegi, Ameerika ei ole minu arvates just kõige vaimustavam riik maailmas.
Homme lähen Väimelasse Tony sünnipäevale ja Tõnu lahkumispeole (ta lendab ju kahe nädala pärast Afganistani). Ja pärast seda põrutan Tartusse.
Ja pärast seda on pühapäev.

Kas saab õnnelikum olla?

10/21/2009

Shadows do really collide with people or at least with surrealism

4

Täna ei olnud Eesti keele loengus vaja väga konspekti teha ja siis oli mul arvuti lihtsalt lahti. Aeg-ajalt silmitsesin ekraanil tagataustaks olevat pilti. Pildiks on see:


Ja siis ühtäkki nägin ma pildil midagi maagilist. Olin teinud pildi varjust meres. Ja ma nägin inimest. Mitte inimese varju, vaid inimest. Valguse ja varjude mäng ning kivide asetus oli tekitanud varjule ka sisemised piirjooned, millest võis leida pilti tegeva inimese. Siin on heledamalt joonitud see kujutis, mida ma nägin.


Vabandan viimase pildi kehva kvaliteedi pärast -nett on nii tore ja laebki selliseid veidraid pilte üles, kuid siiski põhiidee saab kätte. Nüüd kerige uuesti üles ja silmitsege algset pilti.

Maagia!

10/19/2009

Time

0

Time is an equal opportunity employer. Each human being has exactly the same number of hours and minutes every day. Rich people can't buy more hours. Scientists can't invent new minutes. And you can't save time to spend it on another day. Even so, time is amazingly fair and forgiving. No matter how much time you've wasted in the past, you still have an entire tomorrow. ~Denis

Tänud Kaiele ja Maarjale, kelle blogidest see tsitaat pärit on.

10/17/2009

Lahmacun

2

Tegin täna tunnetuspsühholoogia õppimise asemel süüa. Ostsin reedel endale Türgi kokaraamatu. Alguses lootsin küll, et ema teeb sealt raamatust midagi, aga lõpuks jäi ülesanne ikkagi minu kaela. Tegin siis türgi pizzat ehk Lahmacun'i. Uskuge või mitte, aga see õnnestus mul. Ja see oli nii maitsev. Sulgesin silmad seda süües ja kohe olin selles hetkes, kui ma seda toitu Türgis sõin.
Ehk siis minu kohutava küpsetamisoskuse juures oli ime, et see üldse välja tuli ja lausa kosmiline, et see veel väga hea oli.
Kirjutan siia Lahmacuni tutvustava teksti ja ka retsepti, sest seda ei saa endale hoida.
Lahmacun on Türgi populaarne versioon pizzast. Retsept on pärit Türgi kaguosast ja oli kunagi kogunemispõhjus külaelanikele, sest nad viisid oma pizza küpsema küla keskel asuvatesse ahjudesse.
Lahmacun on eriti populaarne linnades ja seda süüakse tavaliselt kätega. Türklased lisavad toidule sibulaid ja sidrunimahla, siis rullivad kokku, et seda oleks lihtsam süüa. Pole vaja öeldagi, et seda peaaegu rahvustoitu süüakse suurematel pidustustel ja perekogunemistel. Selle juurde juuakse ayran'i, soolast, jogurtil baseeruvat jooki (Täiendan: olen ise seda joonud, tundub olevat hapupiima moodi, ei ole väga hea. Ei usu, et see eestlastele väga meeldib. Täiesti tavalise piimaga on pizza ka väga hea.)
Retsept
Põhi:
2 tassi jahu
1 teelusikatäis soola
0,5 teelusikatäit suhkrut
1 supilusikatäis oliiviõli

Kate:
1 bunch (ei hakka seda tõlkima) peterselli
1 clove küüslauku (ei pea panema, mina ei pannud)
200g sibulat
1 tomat (unustasin osta, seega ei pannud, aga ilmselt on hea)
1 roheline tšillikaun (mina ei pannud)
200g lamba-hakkliha (asendasin sea- veise hakklihaseguga)
sool
jahvatatud pipar
1 supilusikatäis tomatiketšupit (panin silma järgi)
1 supilusikatäis punase pipra helbeid

Valmistamine:
Põhi- kalla jahu kaussi, tee keskele tühimik, kuhu kalla suhkur, sool, õli. Sega kätega, kallates segamise ajal juurde 200ml vett, kuni tainas on pehme ja ühtlane. Pane tainas 30 minutiks külmkappi (kausis taignale kile peale, et ära ei kuivaks).
Kate - Tükelda petersell ja sibulad ja ülejäänud tükeldatavad toiduained. Prae sibul ja hakkliha pannil. Pärast praadimist pane kõik toiduained kokku, sega. Lisa sool ja pipar ja ketšup. Samuti lisa punase pipra helbed (nende vedelaks tegemiseks lisa 1 spl piprale 2spl vett). Sega kogu kattematerjal ühtlaseks massiks.
Võta külmikust taigen ja jaga portsjonitesse ja rulli võimalikult õhukeseks. Jaga kõigile osadele võrdses koguses pizzakatet ja laota õhukeselt põhjale. Vajuta kate põhja peal ühtlaselt lapikuks.
Pane ahju ja küpseta u 10 minutit 200 C juures.

Pizzat on kõige parem süüa, pigistades sinna peale sidrunimahla, lisades juurde lehtsalatit ja õhukesi vorstiviile (mitte jahuvorst). Siis tuleb pizza kokku rullida ja sööma asuda.
Nagu enne mainisin, sobib joogiks kõrvale väga hästi piim.

0

Kuulan parajasti Buddy Hollyt.
Ta on ikka tõeline geenius. Kuidas on võimalik, et VÄGA paljud inimesed ei tea sellist legendi nagu tema? Vaid mõned üksikud inimesed minu tutvusringkonnast on temast kuulnud. Paljud teavad ta laule "Heartbeat" ja "Everyday", kuid ei tea, et Buddy on nende lugude autor. Masendav.
Iga inimene, kes peab lugu heast muusikast, peab teadma Buddyt. Iga endast vähegi lugu pidav inimene peaks teadma, miks kutsutakse 2. veebruari 1959 päevaks, mil muusika suri.

Raske on uskuda, et sellisele imelisele muusikule, nagu oli Buddy Holly (ja tegelikult ka Ritchie Valens) langes osaks selline saatus. Elu on õel.

Kõik, kes tahavad saada minult Buddy Holly eluloofilmi, siis olen nõus seda lahkelt jagama. Seda pole netist just väga lihtne leida, sest see on 1978 aasta film. Mul on see film ülihea kvaliteediga.

10/16/2009

Siniverelise psühholoogiarebase tõutunnistus ehk siis VANNE

0

Tiigi 78
psühholoogia tarkuse aias,
kus õitsevad kreegipuud
tahan ma juua tarkuse allikast,
joosta karjas koos teiste psühholoogiarebastega
kuni silme eest on must.

Tahan, et mu ees avaneks teadmiste salve luuk
ja et nagu käsn imen ma sisse andmeid
ning töötlen neid seni
kuni olen vana nagu Rauk
ja kauemgi veel.

Seepärast vannun ja tõotan ma:
et ei võta kunagi suhu Freudi nime
(vähemalt mitte positiivses kontekstis);
et austan igavesti Phineas Cage'i mälestust;
et tean ka hommikul kell kuus,
mis aastal asutati Wundti laboratoorium.

Et poen kolmanda kursuse tudengitele
veel rohkem kui õppejõududele;
teen meelega halvasti
bakalaureuse lõpueksami,
et isegi viimane nendest
saaks magistrisse enne sisse kui mina.

Pidudel pakun süüa ja juua,
võtan tantsima
ja panen hellalt diivanile magama
juhul kui
õilis kolmanda kursuse tudeng peaks väsima.

Selle tõotuse andmisega
tekkis korrelatsioon
minu isiksuse,
psühholoogiks olemise
ja ehtsa rebase vahel.

Kui peaksin seda tõotust murdma,
karistagu mind kõige karmim konstabel!

Harooo! Harrooo! Harrooo!

Igast sadamast võib leida vähemalt ühe Nõoka!

0

Eile läksime sürridega Zavoodi. Alguses võtsime natuke rummi (või siis siidrit) Kuperjanovi tn-l ja siis jalutasime pubisse. Mulle oli varem mainitud, et Zavvis on WC seinale kirjutatud Johnist ja läksin kontrollisin üle. Ja oligi: "John Frusciante is God!" Sellele oli vastatud seal "Yes he is." ja veel "Your pussy's glued to a building on fire". See tegi tuju kohe nii rõõmsaks ja oleks ise hea meelega täiustanud seda teksti seal sõnadega "My smile is a rifle". Igaks juhuks siiski ei teinud seda.
Rääkisime niisama ja ühel hetkel tulid meie juurde kaks tüüpi (nimed olid Jens ja Harlis) ja kutsusid lauajalgpalli mängima. No nõustusime. Mängu ajal arendasime ikka vestlust ka ja tuli välja, et Jens on lõpetanud Treffi ning Harlis (uskuge või mitte) Nõo. Ta oli 49ndast lennust. Väga lahe. Ja siis selgus veel see, et ta on Arti vend. Hiljem sain teada, et osad meist juba teadsid seda. Igatahes me ei maininud talle, et me teame Artit päris hästi. Harlis rääkis oma seiklustest NRG-s ja SSE Rigas (sest ta õppis seal) ja praegusest tööst (ta on 7-9 klasside mata, füssa, arvuti õpetaja). Jens on ülikoolis doktorant ja lisaks sellele veel bioloogia õpetaja. Päris tore oli ja nalja sai kõvasti.
Ühel hetkel tuli mingi suvaline tüüp meilt tooli küsima, sest rahvast oli juba päris palju ja toole vähe, kuid me ei andnud, sest meil olid kõik toolid kinni . Igatahes selle peale istus ta mu kõrvale ja hakkas rääkima. Kuna ta oli ikka väga purjus, siis ronis ta väga külje alla. Alguses suhtusin temasse sõbralikult ja kuulasin, mis ta räägib. Kuid pikapeale hakkas juba tüütama (kaua ta ikka meie juures on, kui tal kusagil oma kamp olemas) ja lõpuks rääkis, et "Sa nii kena tüdruk....". Siis üritasin ma talle suht selgelt vihjata, et lasku jalga, aga tüüp ei tahtnud minna. Harlis üritas teda seepeale mu juurest ära tirida, aga tüüp hakkas ähvardama. Tõesti, kartsin et ta hakkab kaklema vms, aga õnneks lahenes asi rahulikult. (Mul oleks ka aeg hakata natuke karmimaks inimeseks. Pean ära õppima, kuidas öelda inimestele selgelt ja julmalt ei ja kuidas neid solvata. Liiga leebe olen ja sellest tuleb jamasid.) Pärast seda lobisesime veel paar tundi ja siis otsustasime, et peaks koju ka minema, sest enamikul meist oli täna hommikul loeng.
Ja nii jalutasime iga roju oma koju (Harlis ja Jens täiesti teise suunda kui meie sürridega).

Siiamaani oli meie teooriaks, et iga kord, kui kaubamaja toiduosakonda lähed, näed seal vähemasti ühte Nõokat. Ütleks siiski, et see on liiga leebe versioon tegelikkusega võrreldes. Pidevalt olen kuulnud jutte teistelt oma klassi inimestelt, kuidas nad hääletades endise Nõoka peale said jne. Korra sain isegi niimoodi. Ehk siis lisaks sellele, et Tartu ja Tallinn Nõokaid täis on, võiks tegelikult öelda, et terve Eesti on neid täis ja tegelikult ka maailm, sest väga paljud on välismaal õppimas, tööl või reisimas. Seega jah, tõepoolest peab varsti paika see teooria, et igast sadamast võib leida vähemalt ühe Nõoka.
Paganama uhke tunne on küll olla üks sellest suurest community'st ;)

10/15/2009

Selektiivne serotoniini tagasihaarde inhibiitor a.ka. RETS

0

Eile, kui väljas oli selline ilm, et korralik peremees ei lase koeragi välja, toimus psühhodel rets. Jah, toimus, ei jäänud ära.
Kogunesime kell 7 Hurda parki. Teel sinna läks mul vihmavari katki, mis tähendas seda, et õhtu lõpuks olin läbimärg ja luuüdini külmunud. Kohapeal jagati meid alguses kahte gruppi ja võeti ka ära olemasolevad vihmavarjud. Meid jagati lahtiseks ja kinniseks osakonnaks. Pidime ringis seistes suvaliselt oma käed ühendama ja siis selle käte sasipuntra lahti harutama. Lisaks sellele pidime tagumikuga õhku kirjutama Marika Rauk. Edasi pidime paaridesse võtma ja meile õpetati 4 erinevat asja, mida pidime vile peale terve õhtu jooksul tegema: ühekordse vile peale pidime silmadega skaneerima nagu Rauk ja samas ütlema kiiresti ja monotoonselt "Mälu mälu mälu....", kahe vile peale pidime kõvasti ütlema lause "Selektiivne serotoniini tagasihaarde inhibiitor", kolme vile peale pidime mingit õppejõudu järele tegema (nime ei mäleta), ehk siis jalad ristama, sõrme huulele panema ja "hmmm" ütlema; nelja vile peale pidime jenkat tantsima. Ja nii läksime siis raamatukogu juurde aeg-ajalt neid nelja asja tehes.
Raamatukogu juures pandi meid hullusärkidesse ja tehti rebaste nägu pähe. Siis pidime rivis andma edasi porgandid käte peal (käed olid kinni seotud), rangluu ja kaela vahelt, ja suust-suhu. Edasi läksime Piro platsile, kus pidime mingit möksi jooma (mul oli kahtlane tunne, et olin seda varem joonud) ja seal jagati meid kolmesteks gruppideks. Grupid teibiti jalgupidi kokku (mina olin keskel) ja siis pidime jooksma väikese ringi ümber Piro ühe muruplatsiosa. Teip läks suht kiiresti katki. Pirolt edasi suundusime Raekoja platsi, kus pidime võistkondadega soolvett topsist suuga viinapudelisse viima. See vesi oli soolasem, kui isegi Atlandi ookeani vesi (olen seda maitsnud kui käisin Prantsusmaal Dune de Pylal). Pärast seda läksime kaubamajja, kus pidime koguma kolm allkirja, et oma hullusärgist lahti saada (allkirju pidi saama suvaliste inimeste käest). Õnneks oli kaupsis parajasti mingi seltskond (poissmeesteõhtu vms) ja allkirjad sai kätte hõlpsalt. Edasi suundusime Rehepappi.
Sealt tehtiveel mõned mängud (nende hulka kuulus ka traditsiooniline tokiga keerutamine). Õhtu "ametliku" osa lõpetas vande andmine. Seda vannet ma hetkel siia ei kirjuta, sest see on kodus, kus mina hetkel ei viibi.
Kui ühel hetkel suurem osa rahvast Illukasse edasi läks, siis otsustasime mina, Jaana ja Liisa koju minna. Mul oleks Illukast nagunii olnud kõige pikem maa koju ja ilma vihmavarjuta oleks see suht hull olnud. Ja klubid ei ole väga minu teema ka tegelikult.
Koju jõudsin kella 1 ajal. Tegin teed ja läksin magama.

10/13/2009

Tsirkus

0

Mulle meenus, et sain teada, et järgmine suvi tuleb taas Circus Bombastico Võrru ja on lootust jälle Võru Järve koolis vabatahtlikuks olla.
Oh, kuidas ma igatsen juba suve!

PS: Sain endale selle aasta tsirkuse video

Memories

0

Sattusin just vaatama sellel aastal tehtud pilte.
Esiteks: tohutult võõrastav oli vaadata ennast mustade juustega. Ikka tohutult. Aga siis. Nukker oli vaadata, et veel juulikuus olid mul nii pikad juuksed. Miks ma nad ometi maha lõikasin (jälle)?!


Siis sattusin kausta nimega ühikas. Ja oh, sealt vaatasid mulle vastu pildid, mille tegemise pärast ma Kerttuga norisin, et mis ta nii mõttetutest asjadest pilte teeb, kui pildid ühika seintel ja sassis tuba. Kuid nüüd neid pilte vaadates olen õnnelik, et ta need tegi. Ta jäädvustas igaveseks toa nr 406* sellises seisus nagu ta terve aasta oli. Kahjuks oli meie toas juba palju muutunud tol hetkel- ma olin enamuse oma asjadest kokku pakkinud juba. Kahjuks.
Aga, mis põhiline- neid pilte vaadates tekkis sisemuses valukihvatus. Selline tunne oli, et kohe-kohe astun sisse oma tuppa või 406-de ja leian eest kõik sellisena nagu ta oli...

Tu-tu-tu-tu-tutvumispiduuu

0

Ehk siis minu seiklused eelmisel neljapäeval.
Pidusse minejad pidid kell 7 kogunema Forseliuse ees. Läksin ka siis selleks kellaajaks sinna. Kohal oli vähe rahvast. Tasapisi tuli sinna ikka 20 inimest kokku. Ootasime siis II-kursuse tudengit, kes asja korraldama pidi. Kati tuligi. Kõigepealt võtsime ringi ja meile anti soojenduseks mingit head likööri. Siis jaotati meid gruppidesse. Iga grupp sai lehe, kus olid peal erinevad sümbolid jne (ma ei tea selle testi teaduslikku nimetust). Näiteks oli joonistatud ring ja sinna sisse kirjutatud käsitöö- käsitööring. Meie grupp lahendas oma lehe esimesena ära ja võisime minna järgmisesse kohta (see oli meile antud kaardil märgitud), kus pidime tegema kolm erinevat kujundit, kus maapinda puudutasid kindel arv käsi ja jalgu. Sai kätelseisu tehtud ja igat pidi improviseeritud. Edasi pidime minema Võru mnt-l asuva Säästumarketi juurde, kus anti ülesandeks kirjutada luuletus, mis sisaldas ka vihjet II kursuse üliõpilaste kohta. Seda võis kirjutada ka teel Vahitaresse (seal pidi toimuma meie pidu, saime seda alles viimases punktis teada). Asusime siis sinnapoole teele. Mul pole küll kahjuks seda luuletust vist alles, kuid see sisaldas suuresti otseseid vihjeid alkoholile. Kohale jõudes saime natuke näksimist ja siis pidime võistu peale ära jooma natuke viina. Minule oli seda kallatud poole rohkem kui teistele. Meil Liisiga oli kahepeale ka rumm. Siis pidime oma luuletused esitama. Kuna kõigi luuletused olid suhteliselt võrdsel tasemel (nagu meile II kursuse omad ütlesid), siis pidi iga grupp ka etendama hullumaja. Meie grupi omad otsustasid Madise eestvedamisel teha asja natuke tsiviliseeritumal moel kui ahvide mängimine. Tegevus meie etenduses oli järgmine: kõik seisavad rivis, Madis astub ette ja räägib, et meie ühiskonnas pole kõik nii hea kui tundub, meie väidame, et kõik on korras ja piirame ta ümber, kui hullu. Madis kukub põrandale pikale ja jääb sinna lamama. Siis astub Triinu (kui mu mälu mind ei peta) ette ja räägib, et kõik ei ole jah nii korras. Kordub sama stseen, mis ennegi. Lõpp.
Lõppkokkuvõttes otsustati, et meie grupp oli parim ja saime hunniku kinder surprise'sid. Jagasime need ära. Siis oli vahepeal paus ja ma hakkasin mingi tüübiga rääkima, kes mu kõrval istus. Mäletan uduselt, et ta nimi oli vist Rein, aga pole kindel. Selleks ajaks oli info salvestumine mällu juba häiritud. Igatahes pakkus ta mulle veini, millest poole muidugi lauale ümber ajasin ja osa valgus ta pükstele ka vist. Sorry, kui sa seda postitust lugema peaksid juhtuma (vähetõenäoline küll). Ühel hetkel otsustati mängida psühholoogi. Ainus erinevus selle mänguga, mida mina varem mänginud olin, oli see, et inimesed istusid ringis, ja kolm arsti (üheks neist pakkusin ma agaralt end, kuid unustasin selle vist hiljem ära) pidid küsima inmestelt, kes olid haiged, nende haiguse kohte. Kui keegi vastas vastusele valesti (ei hakka reegleid seletama, sest mõned inimesed, kes seda mängu ei tea, saaksid muidu aru põhimõttest- once-in-a-lifetime mäng), siis karjusid kõik psühholoog ja istusid endast paremal oleva inimese sülle. Sellest mängust tean ma teiste inimeste abiga niipalju, et olin olnud täielik juhe. Olin küsinud mõttetuid küsimusi nagu "Punane või roheline?" ja "Seelik või pluus" ja "Ardi või Lucy?" kõigilt inimestelt korraga ja kui keegi vastas mulle, et pean konkreetselt inimeselt küsima, olin mina öelnud "A noh siis liigume!". Ja olin ka ise liikunud (arst ei pidanud liikuma). Igatahes mäletan mina sellest mängust ainult seda kohta, kus ma midagi küsisin ja ei saanud aru, miks keegi mulle vastata ei tahtnud ja siis seda ka, et ma ei saanud mängust mitte mõhkugi aru....
Pärast seda mängu ütles Jaak, et nad lähevad mingi kambaga ära koju. Ma olevat seepeale talle vastanud, et okei, ma ka tulen ja enam-vähem hetkega riides ning minekuvalmis olnud.
Koju tuikusin ma Jaagu najal. Või noh, enda arvates oleks ma ka ise saanud ilusti kõnnitud, aga mul on hoolitsevad kursavennad. Jaak olevat mulle öelnud pidevalt, kui kusagil mingi lomp või kõrgem teeperv on, et ma ette vaataks ja ma olevat seepeale ärritunult alati vastanud, et "Ega ma pime pole, näen isegi.". Kogu tee olevat ma rääkinud talle nokk kinni-saba lahti stiilis, et "Aga me mängisime Türgis musimängu.... Ja siis seal ajas mulle üks tüüp ilgelt ligi.... Ja ma pidin talle kõvasti korvi andma...Aga Türgis leidub ka toredaid ja normaalseid inimesi.... Aga siiski on palju ka pealetükkivaid türklasi..... Ja me mängisime Türgis musimängu.....jne jne" . Seda olevat ma talle 6x vähemalt rääkinud. Siis olin midagi lühidalt maininud talle ka sellest, et Türgis ei ole abielude lahutamine nii lihtne kui Eestis, seal on isiklik kättemaks päris kõrgelt levinud ja seetõttu on Türgil täitsa tasemel maffia. Nojah siis. Sisukas tekst. Huvitav, kuidas ta selle aja mu mula kuulata suutis. Psühholoogidel on annet! :) Siis tagasiteel tekkis Mirjamil mingi hetk mõte, et võiks surnuaias käia ja midagi üles kaevata. Muidugi me seda ei teinud, aga väikese romantilise jalutuskäigu selles ebamaises paigas võtsime kambaga tõesti ette. Mina mäletan sellest ainult seda, et me ronisime üle mingi aia ja maandusime asfaltteele. Väga loogiline....
Igatahes öösel jõudsin koju kell 2 (hämmastavalt vara siiski).
Järgmine hommik oli enesetunne ilmselgelt mitte kõige parem. Imestan siiamaani, kuidas ma 1h pärast ärkamist suutsin koju sõita autoga....
Laup ja pühap õppisin väga vahelduva eduga sotsiaalteaduste kontrolltööks, esmasp samuti.
Täna oli see kauaoodatud töö käes. Vast saan ikka läbi. Suht raske oli. Eks tulemustest selgub.

Homme on rets. Siis oleme vist lõpuks täisõiguslikud tudengid. Hooray!

PS: Eile sadas lund ja lörtsi. Suht tahaks tagasi soojale Avsa saarele.....

10/08/2009

Matemaatika

6

Miks peavad psühholoogid õppima matemaatikat? Miks?
Ma puudusin ainult ühe loengu. Seal võeti astakuid. Omast arust sain ma aru, mida Kirke mulle seletas nende kohta ja teooria on selge.
Või noh, vähemalt nii ma arvasin.
Masendav.
Ja mina arvasin, et ma oskan matat ja et see on lihtne.
Igatahes. Kui leidub kedagi, kes suudab mulle kristallselgeks teha maatriksite korrutamise, astakute leidmise ja lineaarvõrrandi lahendamise determinandi kaudu ja siis veel selle crameri teooria asja ja gaussi asja ka vist, siis oleks ma ülimalt õnnelik. Sest jah.
Hetkel olen kui uttu eksinud siilike. Ei karju küll, et "Karu! Karu!".
Või noh, pigem olen mina see karu, kellest siilike karjub....

10/06/2009

Breakfast at Tiffany's

0

Täna olimu ülikooliõpingute esimene seminar. Aineks oli tunnetuspsühholoogia ja teemaks emotsioonid & motivatsioon. Seminari alguses tehti väike tunnikontroll - test 5 valikvastustega küsimusega, neist 4 vastasin õigesti ehk siis sain punkti kirja. Seminaris jaotati meid viide gruppi, kus pidime arutlema kordamisküsimuste üle ja siis nendest ka teistele gruppidele rääkima. Sain ka selle eest punkti kirja. Täitsa tore ju.

Siis, väljas on täitsa talv juba. Tegelikult lund ja lörtsi pole veel näinud, aga külm on küll. Täna oli haruldane päev, kus oli natuke soojem. Ja mina oskan ju ikka riidesse panna. Ehk siis sooja ilmaga paksult ja vastupidi ka. Tore.

Nüüd hakkab pihta õppimise aeg- vahekontrolltööd ja seminarid ja järgmisest nädalast hakkab etoloogia ka. Kiireks kisub.

Siis, vaatasin lõpuks "The Curious case of Benjamin Button'i" ka ära. Väga hea film oli, kuid oma lemmikute hulka ma teda päris ei arvaks. Muidu meeldis küll- film oli väga sügav ja sisaldas paljugi mõtlemapanevat, kuid ilmselt oli ta minu jaoks liiga pikk ja seetõttu ei ole see kõige-kõigem. Aga see-eest jõudsin järeldusele, et River Phoenix on hea näitleja - vaatasin ära filmi "The thing called love". Soovitan kõigile.

Mainiks veel seda, et jõudsin lõpule Led Zeppelini diskograafia kuulamisega. Sama lugu on ka AC/DC, Michael Jacksoni, Jimi Hendrixi (paari albumiga). Sigur Ros'i diskograafia on ka peaaegu täielikult ära kuulatud. Ehk siis kokkuvõtlikult- eelpoolnimetatud bändid on tõeliselt head ja soovitan neid kõigile.
Türgi reisist saati on mu lemmiklauluks (selleks mööduvaks) Deep Blue Something "Breakfast at Tiffany's". Tõeliselt nauditav laul.

Ahjaa, üritasin verd ka minna andma, kuid kuna olin just Türgist tulnud nädal enne seda, siis ei lubatud anda, vaid öeldi, et läheksin Novembris uuesti. Niipalju siis mu lootustest jõulude ajal uuesti minna. Ja ma ei kavatse oodata ühe kuu asemel enam kahte kuud. Ehk siis. Annan ikka verd kindla kolmekuuse vahega ja jätan seekord jõulud vahele. Nagunii on pärast aastavahetust ja ülikooli eksamiperioodi lihtsam anda, sest alkohol on verest lahtunud (jõulud ja uus aasta on ju) ja ei pea õppimise pärast ka muretsema.

Nii, aitab praeguseks. Suundun nüüd sotsiaalteaduste lainele (ülimalt ahvatlev, peaks mainima) ;)

10/03/2009

Mul on allergia....

1

Täna rääkisime Kirkega allergiatest ja jõudsime järgmiste järeldusteni:
Mul on allergia:
  1. Nohu vastu- iga kord läheb nina kinni või hakkan aevastama
  2. Kõha vastu- pidevalt hakkan köha peale köhima
  3. Kurguvalu vastu- tekib lööbetaoline punane nähtus kurku
  4. Haiguste vastu- oleme haiguste vastu nii allergilised, et lausa palavik tekib
  5. Sibulate vastu- selline allergiline reaktsioon, et lausa pisarad tulevad välja
  6. Teravate esemete vastu- ilmselt kõige ohtlikum, sest nendega lähemalt kokku puutudes tuleb veri välja
  7. Sääsehammustuste vastu- tekib lööve
  8. Pipra vastu- hakkame lausa aevastama
  9. Ebamugavate istmete vastu- tekib valu alaselja- ja kaelapiirkonnas
  10. Kuuma õli vastu- kokkupuutel sellega tekib lööve või vill
  11. Ebamugavalt ilusate kingade vastu- tekib valulik vill
  12. Hapnikupuuduse vastu- seda tundes tekib pidevalt õhupuudus
Kui kellelgi on midagi sellele lisada, siis aga palun. Kommentaarid on kõigi jaoks avatud ;)

9/30/2009

Confused and happy

6

Käes on sügis.
Siia, Eestimaale, tagasi tulles oli esimene mõte, et "Appi kui külm". Tõesti, kui oled nädal aega olnud kohas, kus temperatuur oli 25 C, siis siia jõudes tekkis pakase tunne küll. Mõtlesin, et tahaks tagasi.
Kuid siis jõudis kätte tänane päev. Päike paistis, külm sügistuul puhus. Ja puude lehed särasid päikse käes. Hommikul oli tõeliselt mõnus loengusse jalutada. Panin kõrvaklapid kõrva ja lihtsalt nautisin sügist.
Nüüd on dilemma- kumb on parem, kas soe ja päikseline ja kaunis Türgi, või külm ja kirju ja võrratult sügisene Eesti?
Ma ka ei tea.
Igatahes oli väga mõnus kuulata Deep Blue Something laulu "Breakfast at Tiffany's" jalutuskäigu ajal. See laul seostub mul nüüd Türgiga. Seega olid justkui need kaks ilusat asja ühendatud. See laul meenutab mulle Türgit, sest kuulasin seda siis, kui sõitsime praamiga Avsalt Tekirdagi. Lained olid täitsa suured ja ruumis sees ei saanud olla. Vähemalt mina ei saanud. Nii ma siis istusingi Sloveenlaste ja Türklaste seltskonna juurde. Blaž kuulas oma mp3-e, osad olid niisama omas mullis ja ma sobitusin seltskonda hästi. Lained laksusid aeg-ajalt üle parda meile näkku. Külm tuul puhus. Aga päike paistis. Nii chill oli. Ja nüüd iga kord, kui ma seda laulu kuulan, meenub mulle see hetk seal laeval.
Ja üldse, kogu aeg kui ma kuulan oma retro-playlisti, mis ma Türgi jaoks kokku panin, siis tekib nii mõnus nostalgia tunne.

Kurb on. Aga samas ka rõõmus.
Olen segaduses.
Vahel tahaks kohutavalt tagasi. Vahel jälle mitte.

Ühte tean küll kindlalt - Türki lähen ma niipea kui tekib sobiv võimalus ja on ka raha. Tahaks ise ka projekti teha. Kerli ütles, et veebruaris vist hakatakse kirjutama. Lubas, et saan ka sellest organiseerimise poolest osa võtta. Ootan väga. Tahaks juba igasuguseid tuttavaid üle Euroopa näha. Mul on neid nii palju ja nad on kõik nii laiali.
Hetkel igatsen kõige rohkem Türgi selleaastase seminari rahvast. Tõesti, tore oli.
Äärmiselt.

All the good things must come to an end. Well, at least for a while....

Kas neis segastes tunnetes, mis mu maailmas valitsevad, tuleb kunagi selgust ka?

EPSÜ-REPSÜ

0

Eile toimus siis Eesti psühhorebaste kokkusaamine. Kogu asi oli nii salajane, et me ei teadnud isegi seda, kuhu me läheme või mis kellani seal kus pidu toimub, oleme. Pidu toimus kusagil Tallinna ja Tartu vahepeal.
Eriti pikalt ei viitsi ma REPSÜ-st rääkida, sest noh, see oli siiski pidu. Aga ühte ma mainiksin siiski: nimelt pidid nii Tallinna kui ka Tartu psühhod valmistama teise linna tudengile mingi kingituse. Meie tegime nöörtraadist julla. Minu oma oli mingi mehikese moodi asi. Tallinna omad tegid igatahes luuletuse. Ühel hetkel kui need kingid pidime kätte andma, siis olin ma just vahetult enne suhelnud kellegi Artoga Tallinna Ülikoolist. Andsin talle siis oma kingi üle ja ta luges mulle ka luuletuse. Sain selle ka paberkandjal. Kuna see on päris naljakas teos, siis paneksin selle siinkohal kirja:

Kollased sügisel lehed on puudel
mõtteis mul on vaid karvutu puudel.
Sulle nüüd tulen ma tooma vaprust
täna me joome küllap sõprust.

Näljane koer minus ammu on valla,
kuhu küll saaksin tühja pudeli panna?
Võtaks su kohe nüüd tantsimaie,
aga ma ei tea, mida ütleb selle peale Maie.

Ilus neiu ütles mul tookord,
et tähtis pole mulje, vaid riigikord.
Ma ei mõistnud seda keelt,
pöörasin selja ja näitasin keelt.


-----
Hiljem sain teada, et Arto on korporatsioonide liidu esimees ja lisaks sellele ka mingi korpi esimees (nime ei mäleta). Päris vinge ;)

9/28/2009

I miss Türkiye!

5

Ehk siis minu seekordne reis Türgimaale.

Reis hakkas pihta esmaspäeval, 21. septembril kell 11.00 kui startisime noorteka juurest. Bussisõit oli tavaline. Vaiksevõitu oli ta ka, sest reisiseltskond ei teadnud veel teineteist. Riia lennujaamas hakkasime juba rohkem rääkima. Kui check-in tehtud sai ja kõik passi- ning pagasikontrollid ka, siis istusime waiting-lounge's ja tegime pilte. Minu reisikaaslasteks olid Kadri, Siiri, Ave, Kersti (Kessu) ja Kristi. Ühel hetkel helistas Kerli ja ütles, et leedukate grupp peaks ka meiega samal lennul olema. Ja tõepoolest, kohe kui olin kõne lõpetanud, tuli mu juurde üks noormees, kes näitas Avsa Packi esilehte ja küsis, et kas me rääkisime just Volkaniga, kes on seminari korraldaja. Tuli välja, et Karolis (see sama noormees) juhatab meid Istanbulis hotelli.
Lennukiga lennata oli tore. Üle hulga aja sai jälle pilvede kohale. Võin öelda, et Turkish Airlines on vaieldamatult mu lemmik lennufirma- nad pakkusid väga head toitu, stjuuardjessid olid väga abivalmid ja lisaks kõigele olid neil ka istmete kohal ekraanid, kust sai jälgida, kaugel me oleme ja kui kõrgel jne. Pärast Istanbulis maandumist ja oma pagasi kättesaamist saime kokku sloveenlaste ja leedukatega. Tuli välja, et kaks leedu tüdrukut ei saanud lennukiga Istanbuli sõita, sest nende passid ei kehtinud vms. Nad tulid neljapäevaks kohale. Igatahes Leedu grupi nimed olid veel Rugilja ja Algis ja Gentara (ei ole kirjapildis kindel). Sloveenlaste nimed olid Tiina, Michaela, Šasa, Šaso, Maša, Blaž. Lennujaamast liikusime hotelli metroo ja trammiga. Pikk sõit oli. Mingi kella 9 ja 10 vahel jõudsime hotelli nimega Neverland, kus meid ootas ees Türgi grupp. Otsustati seltskonnaga välja minna. Kõigepealt jagati meid tubadesse ära. Tuli välja, et üheski toas pole tekki (ega linasid ka phmt polnud), sest neil seal kaugel lõunamaal on soe. Aga öösel oli siiski külm ja me küsisime teki. Kuigi sellest kasu polnud, sest külm oli ikkagi ja magasime täisriietes. Aga jäin pooleli selle koha peal, et läksime välja. Enamus rahvast olid näljased ja läksid sööma. Estod seda polnud ja seega otsustasime linna peale natuke minna. Sain endale salli ja tuttavatele ka paar meenet juba. Istanbulis ja üldse Türgis on täiesti teistsugune elu. Hommik algab neil mingi kella 12 ajal ja sel ajal avatakse ka poed. Õhtul läheb enamus rahvast välja (tänavad olid kella 2 ajal paksult rahvast täis) ja poed pannakse alles kell 4 öösel kinni. Väga veider, aga samas nii lahe. Okei, jõudsime pubisse. Seal oli seinal Led Zeppelini pilt. Teised olid juba varem sinna kohale jõudnud ja endale õlut tellinud. Me ka tellisime siis. Türgi õlu, mille nimi on EFES Pilsen on väga hea. Parim õlu, mida ma proovinud olen, ja võite uskuda, et ma olen igasuguseid välismaa ja ka Eesti õllesid proovinud. Jõime seda ja chattisime inimestega. Rääkisin Blaž-ga. Tuli välja, et ta on kolmanda kursuse arstitudeng. Mainisin talle seepeale oma paistes jalga, mille 5 päeva varem kipsist välja võtsin. Ühel hetkel hakkas meil külm ja osad otsustasid ära minna. Ma jäin veel natukeseks ja läksin ka siis hotelli mingi seltskonnaga. Magama minna oli külm ja terve öö külmetasin. Kella 4 ajal panin endale rohkem riideid selga ja jäin peaaegu magama, kui kusagil hakkas mingi mees laulma. Kell oli siis 5. Moslemitel oli palvetund. See oli mõnus ehk siis tol ööl ei saanud eriti magada.
Järgmisel hommikul sõime varakult hommikusöögi ja siis asusime saare poole teele. Meiega liitusid ka kreeklased Andreas, Elli ja Mirkon (vms). Alguses kõndisime oma suurte pagasitega läbi linna sadamasse, kust üks praam meid 30min teise linna otsa viis (Istanbul on ikka uskumatult suur). Seal kõndisime ka natuke ja jõudsime lõpuks bussijaama. Sõitsime ühest jaamast teise, kus ootas meid suur buss, mis pidi Tekirdagi minema. Selle suure bussiga sõitsime u 3h. Sõidu peal pakuti keeksi ja coca-t. Buss oli väga mugav ja ülieuro. Sellist siin ei näe. Tekirdagis sõime restos lõunat ja jätsime oma suure pagasi restorani ning läksime ise linna peale. Otsisime riidepoode jms. Tulemuseks oli supermarketi moodi koht, kust ostsime õunateed ja komme ning siirdusime siis sadama lähedusse tagasi. Käisime mingis restos, kus maitsesime seda rohelist magusat asja (nime ei tea siiamaani, sain seda eelmine kord ka Batmanis) ja jõime ehtsat Türgi teed. Nii hea oli. Siis hakkas kell juba niipalju saama, et kogu rahvas kogunes kokku ja läksime praami peale, mis meid Avsa saarele viis. Nii mõnus oli sellega sõita- õrn jahe tuuleke ja päikeseloojang. Täitsa lõppu me loojangul ei näinud, sest pidime sisse minema ning tegema natuke tutvumismänge. Üritasime siis kuidagi üksteise nimesid selgeks saada. Paaril inimesel see isegi õnnestus. Panime ka kirja oma ootused sellelt seminarilt. Siis läksime tekile. Nii mõnus soe oli ning vaatasime, kuidas Avsa saar läheneb. Äkitselt nägime Kadriga taevas mingit veidrat asja, millele ei suutnud keegi vastust leida. Seal oli selline linnatulede heledam laik ja selle laigu sees liikus edasi-tagasi mingi valge asi. See liikus väga kiiresti, sest ta ületas paari sekundiga selle laigu. Aga ega see laik ei hõlma ju tegelikkuses mingit 10m-t. Seega see oli veider. Avsa saarele jõudes andsime oma suured pagasid autosse, mis viis need hotelli ja ise jalutasime sinna. Esmamulje oli väga ehmatav- saar tundus olevat täiesti mahajäetud. Peale endi nägime seal ainult mõnda inimest. Kummituslik, aga samas väga fancy. Mulle tegelikult meeldis. Hotelli jõudes jagati meid tubadesse ja siis saime õhtusööki ka. Avastasime, et meie hotell on rannast alla 10m. Väga lahe. Võtsime oma kambaga natuke Jägermeistrit ka hinge alla ja siis läksime Kadriga randa jalutama ja vett katsuma. Viimane oli soe. Tol õhtul eriti muud ei teinudki. Läksime selle reisi kohta varakult magama.
Öösel oli taaskord jahe, sest tekk oli õhuke. Hommikul hakkasid pärast söömist workshopid. Esimesel tutvustasime üksteisele enda nimesid ja tegime juurde ka liigutuse. Minu liigutuseks oli I can't get no (satisfaction)-st tuntud puusaringid. See mäng oli sarnane Eesti liiklusvahendite loetlemise mängule. Edasi joonistasime Euroopa kaardi ja panime paika ka seminari reeglid. Tol päeval oli leedukate ja kreeklaste kohvipaus ka. Seal tutvustasid nad oma riiki jne. Kreeklased kujundasid kogu seltskonnaga akropoli Ateena templi ja jumalannade kujud. See oli väga lahe. Päeval oli natuke vaba aega ka, mille veetsime rannas päevitades ja ujudes. Nii mõnusalt soe oli. Õhtul oli Eestlase ja Sloveenlaste kultuuriõhtu. Sloveenlased alustasid meie palvel, sest meil polnud nii palju alkot kaasas kui neil, aga meie jaoks oli kasulik, kui rahvast juba midagi alla on võtnud. Sloveenlased alustasid oma õhtut hümniga, siis näitasid videot Sloveeniast (mis pani mind tahtma sinna riiki minna ja ilmselt ma seda ka kunagi teen), pärast seda tutvustasid oma toitu (sealiha peamiselt) ja alkot(kahte sorti õlu-mõlemad väga head, veinid-valge parem kui roosa, ja loomulikult šnops). Kõik proovisid siis laual olevaid asju ja pärast seda tegid Slovid ka harjatantsu, kus inimesed pidid paari võtma ja üks oli siis harjaga paaris. Muusika mängis ja kui see harjaga tantsiv inimene selle maha viskas, pidid paarid vahetuma. Ei olnud just kõige erilisem mäng. Pärast seda sättisime me oma laua valmis ja pakkusime rahvale Eesti komme, ning vanakat. Laulsime neile ka Õllepruulijat. Pärast seda hakkasime tantsudega pihta. Esimesena õpetasime neile ära "Kaks sammu sissepoole", mis neile meeldis ja tundus, et nad oleksid seda rohkem tahtnud tantsida, aga me võtsime järgmise tantsu, milleks oli lapaduu. Seal sai palju nalja, sest ma (tantsu juhina) küsisin ka et "Did you have boobs?" ja "Did you have ass" ja varbad olid ka ikka mängus. Ehk siis oli väga lahe ja inimesed laulsid sõnadele kaasa (me ise laulsime seda laulu oma kambaga, et saaks paremaid kehaosasid mängu tuua). Pärast seda mängisime Romeo&Juliette'i Eesti versioonis ehk siis oli mängu nimeks Linda&Kalev. See läks rahvale ka väga peale. Selleks ajaks olid nad juba natuke vindised ka ning tegid kõike kohe erilise hooga. Järgmisel hommikul oli noormeestel põlve-ja puusavalu :D Pärast seda mängu olid kõik juba nii läbi ,et tahtsid rahulikult olla. Käisin jalutasin natuke rannas ja siis läksin tagasi esimese korruse rõdule (seal toimus enamus tegevusest). Kohe seal olles kutsus mind Undar(kohalik) tantsima (vahepeal oli kõlaritest tümps pandud). Tantsisime natuke ja siis pakkus ta mulle õlut ka. Sain teada, et teda huvitab psühh ja ta kuulab normi mussi. Tantsisime pärast veel natuke ja siis hakkas ta mu kaela ilastama. Pärast seda hakkasin ma teda blokkima. Istusin Evrani ja Kadri ja Michaela seltsi, kust aeg-ajalt ka muu rahvas läbi käis. Ühel hetkel pakkus Michela, et ta teeb meile kahe erineva (40 ja 50 kraadi) šnopsi segu. Ta tegi seda umbes liitri jagu. Jõime selle suht kolme peale ära. Täitsa ebakaine oli olla. Istusime ja nautisime õhtut umbes kella 5-ni. Siis läksime lõpuks ka magama:D
Järgmisel hommikul otsustati ,et tehakse vaba hommikupoolik, kuna õhtul oli veidi pidune kogu asi. Ehk siis läksime Kadri, Siiri ja Avega linna peale. Tegime natuke šopingut. Oli ilus päiksepaisteline ilm. Ostsin enamikule tuttavatest ka igasugused meened ära. Tegime palmi all pilti ja nautisime lihtsalt olemist. Siis käisime ujumas ja päevitasime rannas ka tunnikese. Pärast seda oli lõunasöök ja siis mingi workshop, mida ma kahjuks ei mäleta. Õhtul läksime välja. Oli Türgi kultuuriõhtu. Olime mingis restoranis, kus saime praekala (see polnud eriti hea) igasuguste kastmeliste lisanditega. Joogiks oli kõvale coca ja Raki. Viimane on siis Türgi aniisiviin, mida nad lahjendasid veega. See nägi välja väga hägune. Mulle ta ei maitsenud. Aga välismaalased jõid seda ikka päris kõvasti. Ühel hetkel tulid meie juurde muusikud, kes mängisid kohalikke laule. Selle peale hakkas Ecen kõhutantsu tantsima. Ja õpetas meile ka. Tantsisime keset tänavat (resto oli vabaõhu) ja laulsime kõva häälega. Ühel hetkel ronisid Ecem ja Burcu laudadele ja tegid võistu tantsimist. See oli päris vahva. Muusikud mängisid ühel hetkel ka Kalenkat ja siis läks Ave väga hoogsalt seda tantsima ja tegi seda nii hästi, et enamusel jäi suugi lahti. Niimoodi chillisime seal ikka päris pikalt ja siis läksime ühel hetkel osa seltskonnaga kluppi edasi. Tegelt tuli enamus seltskonda. Seal tantsisin ma ühe teise kohaliku tüübiga. Lõpuks hakkas ka too mulle ligi liibuma. Ja see teine tegelane suht õgis mind pilkudega, niiet ma pidin talle ühel hetkel ütlema ,et ta selle lõpetaks. Pärast seda suhtlesime me kuni lõpuni minimaalselt. Igatahes klubis oli väga naljakas see, et mingid täitsa kohalikud tantsisid peegli ees ja vaatasid ennast sealt terve õhtu. Vahepeal kopeerisime neid Kadriga, kuid see oli liiga naljakas ja me lõpetasime selle kiiresti. Siis hakkas Kadrile mingi kohalik ligi ajama. Nad tantsisid terve õhtu. Ühel hetkel otsustasime ära minna. Jalutasime hotelli poole tagasi ja siis tuli see tüüp, Ibo oli nimi, meile järele. Ta ei osanud peaaegu sõnakestki inglise keelt. Õpetasime talle siis mõned sõnad ning ta õpetas meile ka (arc-puu, drek-tänavavalgustuspost). Hotelli jõudes läksime rannaalale lamamistoolidele, kus nautisime loksuvaid laineid. Ibo laulis mõned laulud ja meie ka. Täitsa tore oli. Siis tulid meie juurde Burcu ja Ali, kes leidsid üksteist tolleks õhtuks ning hakkasid tõlkima, mida see mees meile rääkinud oli. Tuli välja, et ta tahtis Kadrile öelda, et ta meeldib talle jne. Siis ühel hetkel ta suudles (või siis õigemini ilastas) Kadrit ning seepeale otsustasin ma , et on aeg magama minna. Mõni minut hiljem jõudis ka Kadri mulle järele ja rääkis, et tüüp ei olnud teda minema tahtnud lasta ja oli vägisi suudelda üritanud jne. Jube. Igatahes läksime magama taaskord mingi kella 5 paiku.
Hommikul oli väsitav ärgata. Workshopid hakkasid alles kella 12 ajal. Seega saime hommikul rahulikult passida. Esimese asjana oli Sloveenia coffee-break. Nad pakkusid meile oma komme ja tutvustasid oma riiki natuke (imelik, et ma neist kohvipausidest midagi ei mäleta). Pärast seda tegime workshopi, kus rääkisime natuke noorte osavõtmisest pere, kooli, community ja poliitilisel tasandil. Otsustasime ühtlasi, et teeme ikka ka ülejäänud workshopid, sest algselt taheti osasid ära jätta. Pärast workshopi oli natuke aega ja selle veetsime rannas. Siis läksime oma kohvipausi ette valmistama. Pakkusime rahvale leiba, kama, kannujooki, kommi. Samuti rääkisime natuke Eestist ja Noorteklubist ja jagasime voldikuid. Karolis oli eriliselt huvitatud Eesti kaardiga voldikust ja palus mulle seletada, et kus miski asub jne. Väga lahe ju. Siis pärast coffe breake tegin ühe enegizeri ka. Selleks oli kaardimäng, kus kõik üksteisele sülle istuvad. See läks rahvale väga peale ja oleks tahtnud seda isegi kauem mängida, kui aeg poleks peale surunud. Workshop venis väga pikaks, kuid oli minu jaoks huvitav, kuigi ma enamikku materjali juba teadsin. Rääkisime YIA programmist ja selle eesmärkidest ja alapunktidest. Kõik olid lõpuks väga väsinud. Aa, meie coffe breake'i ajal ei tulnud mul meelde, mis asi on rukis (osad tahtsid teada, miks meie leib nii must on) ja siis ma ütlesin, et leiva tumedus on tingitud sellest, et ta on tehtud weed'st, mis inglise keeles on pigem kanep/umbrohi/vetikas. Äkki sellepärast ei läinudki rahvale kama ja leib nii hästi peale, et nad kartsid, et see on kanepist. Õhtul oli Kreeka ja Leedu kultuuriõhtu. Kreeklased alustasid. Nad pakkusid mingit rohelist vetika moodi asja, mis oli hapu maitsega ja siis Raki-taolist viina ja sidrunijooki ka, mille nime ma kahjuks ei mäleta. Kõiki toiduaineid jne tutvustasid nad väikese näitemängu kaudu. Armas. Pärast taaskordset toitumist (me sõime seal ikka liiga palju) õppisime kreeka tantsusid. Tantsisime selle kiireneva muusika taustal, mistõttu enamusel ei saanud asi selgeks ja ei tulnud välja. Hahaa! Minul tuli välja. Väga mõnus oli. Mulle nii meeldib Kreeka kultuur. Järgmisena astusid lavale leedukad, kes pakkusid hapukurki, salaamit, musta leiba, Karuna komme ja siis 5 erinevat sorti likööri-taolist alkot, mille kraadid ulatusid 35-50-ni. Seda kõike proovisime me läbisegi. Alko oli hea. Eriti mingi Jägermeistri-taoline 12-st ravimtaimest tehtud asi. Pärast toitumist hakkasid mängud, mis olid enamuses joomismängud. Oli üks, kus pidime paaridesse võtma ja koridori moodustama vastamisi seistes. Üks inimene oli paariliseta ja pidi koridorist läbi jooksma, haarates jooksupealt ühe inimese. Kogu tegevuse ajal mängis muusika. Kui muusika vait jäi, pidi see paar, kes viimasena ette jõudis, jooma ära kumbki partner pitsi alkot ja musi tegema. Mina sain mingi 5 korda vähemasti juua (lõpuks panin isegi viina puhtalt ja ilma mingite vastunäidustusteta). Ühe tüübiga pidin 2x musi tegema ja siis ta lootis et äkki saab veel ja küsis mult mängu jooksul. Otse loomulikult ma keeldusin (see tüüp oli sama, kes mulle klubis külge liibuma hakkas). Siis oli veel mingi joomismäng, mida on raske arusaadavalt seletada, seega ma ei hakka seda tegema. Ja siis oli veel üks mäng, kus inimese peale osutades pidi ta olema kas James Bond, toaster, giraffe, washing machine, mixer jne. Kah joomismäng. Ühel hetkel lõpetati mängud ära ja siis chillisime niisama. Tantsisime vist vms. Ma pole kindel. Seal on vist mäluauk. Igatahes ühel hetkel rääkisime mina ja Kadri Yavus-ga, kes on kohalik tüüp ja mängis väga hästi kitarri. Ta tundus olevat pooleldi indiaani verega, sest välimus oli küll sinnapoole. Ta nägi väga äge välja. Igatahes nt klubis ta ei tantsinud, vaid tuli kõigi juurde ja vaatas meile naljakate nägudega otsa. Ta oli armsalt veider. Igatahes ühel hetkel otsustasime neljandale korrusele ehk siis katusele minna, kus mängisime kitarri ja laulsime ja rääkisime niisama. Seda tegime kuni kella kuueni, kui meil külm hakkas ja me ära magama läksime.
Järgmisel hommikul ärkasime kell 8. Taaskord polnud pohmakat. Naljakas. Aga samas oli tore. Halb enesetunne oleks seda reisi kõvasti varjutanud. Tasapisi vedasi ennast kogu rahvas sööma, sest pidime tol päeval Avsalt ära sõitma. Kell 11 väljus praam. Sõit sellega oli veidi halvem kui saarele tulles, sest lained olid kõvasti suuremad ja pritsisid kohati üle parda isegi. Osad magasid sõidu ajal, kuid mina mitte ja seega ma kuulasin siis muusikat ja vaatasin laineid ja nautisin olemist. Sadamas suutis mingi kajakas mu koti täis kakada, niiet ma peaks nüüd vist rikkaks saama. Veider oli see, et tal seda väljaheidet nii palju oli. Terve kott oli koos. Tekirdagis jätsime oma kohvrid restosse ja sõime teises kohas lõunat (sõin kebabi, mis ei olnud kebabi moodi, vaid meenutas tavalist praadi). Pärast seda oli meil kõvasti vaba aega bussi väljumiseni, kuid Volkan ei lasknud meil eriti linna peal ringi liikuda. Saime ainult tunnikese ringi kõndida ja siis pidime sellesse restosse minema, kus meie kohvrid olid. Seal istusime õues kott-toolidel ja osad tõmbasid vesikat. Ma olin nii väsinud, et magasin mõnda aega lihtsalt niisama. Siis oli aeg minna bussi peale. Sõidu ajal tegi Volk meie grupi reimbursement'i ka ära. Üritasin ka natuke magada, mis küll hästi ei õnnestunud, aga kasu oli tast ikka midagi. Kui Istanbuli bussijaama jõudsime, saime järjekordse šoki- bussijaamas oli nii kitsas, sadakond bussi üksteise otsas kinni ja peenikeselt manööverdamas. Seda peab ise nägema, mis seal oli, sest mina ei oska seda nii hästi kirjeldada. Bussijaamast viis meid teine buss edasi hotelli juurde. Seal otsustati, et lähme ikka õhtul välja ka. Kordus esimese õhtu stseen, kus osad läksid sööma ja meie jälle šoppama. Pärast seda läksime kogu seltskonnaga kluppi. Pidime minema pubisse, aga kahjuks ei teinud seda. Klubi oli kuuekorruseline ja igal teisel korrusel oli muusikaga ruum, mis oli nii umbne ja paksult rahvast täis, et üliväsinud Eestlased otsustasid, et lähevad ikka hotelli tagasi ja magavad ennast välja. Hotellis saime magama kella 2 ajal.
Hommikul ärkasime kell 8. Käisime pesus, sättisime endid valmis minekuks. Otsustasime, et lähme taksoga, sest ise ei oska linnaliinidega küll minna. Nõme oli see, et Volkan ise nt ei tulnud meid ära saatma ja pidime ise vaatama, kuidas lennujaama saame. See oli natuke naljakas. Taksoga sõites arvasime, et saame surma, sest kohati oli meie kiirus 140km/h. See oli ehmatav. Õnneks ei juhtunud midagi ja jõudsime ilusti lennujaama. Seal tegime oma check-in'i ära ja siis oli meil poolteist tundi aega. Vaatasime poode pidi ringi. Siis läksime ühel hetkel ka oma waiting-lounge'i. Seal oli veel üks kotikontroll ja sellega läks nii kaua aega, et tõusime õhku pool tundi õigest ajast hiljem. Lend ise möödus rahulikult. Riias maandumine oli küll tõsiselt hirmutav. Kõigepealt oli natuke turbulentsi. Maandumise hetkel põrkas lennuk justkui rajalt korraks tagasi õhku ja oleks peaaegu külje ette visanud. Õnneks tegi piloot head tööd ja saime elusalt ikka kohale. Pagasitagastuses avastasime, et Kessu kott oli katki läinud ja sealt kingad puudu. Tegime sellekohase avalduse ja siis asusime Riiast teele. Rääksime Kerlile ja Jaanusele oma muljeid.
Koju jõudsin õhtul kella 8 ja 9 vahel.

Täna tulin juba Tartusse.
Siin on nii külm ja nädala lõpuks lubas lörtsi. Nii tahaks tagasi Türki. Juba seltskonna pärast kas või. Mitte, et siin seltskond halvem oleks, aga ma igatsen sealset rahvast kohe väga. Ja ilma igatsen ka.
I love Turkey.