Neljapäeval kolisin ära linna – Tartusse. Justkui mõni Victoria-ajastu aadlidaam, kes talveperioodiks maalt linna sõidab. Siiski on minu põhjused veidi teised. Jah, hakkabki pihta see kauaoodatud ülikool. Vaatasin netist oma tunniplaani ja avastasin, et esimesel semestril õpin väga palju etoloogiat. Ka teised ained tunduvad huvitavad, vähemalt pealkirja järgi. Loodetavasti tegin siiski õige valiku. Vahepeal küll kahtlesin juba, aga praegu olen küll õnnelik, et selle ala valisin.
Korteris olen ennast ilusti sisse seadnud. Külmik ja voodi on ka lõpuks olemas. Saab kokkama hakata ja ei pea enam madratsil magama. Korter näeb nii võrratu välja. Ja see päike, mis aknast sisse paistab. Ma tõesti tunnen, et olen kodus. Rõuges on kodu kuidagi teises mõistes. Seal pole ma nii iseseisev. Siin on mõnus olla.
Neljapäeva õhtul käisin jalutamas, et üle vaadata Lõunaka park, sest seal on hea jooksmas käia. Jalutasin päikeseloojangu ajal. Park on nii ilus. Kõrged puud ääristavad sirges rivis jooksurada just kui mõnes mõisapargis. Puud on kõrged, roheluses lehed moodustavad ilusa katuse ja
seinad raja ääres. Seal jalutada on just kui muinasjutus. Üritasin jalutuskäigu ajal vältida Riia mnt-d, kuid ühel hetkel avastasin, et olen Tamme gümnaasiumi juures. Ja ma siiamaani ei saa aru, kuidas ja kust ma üle Riia mnt läksin. Tõesti, omast arust hoidsin ikka maanteest eemale, aga võib-olla lendasin kuidagi sealt üle. Kas ma tõesti olin oma mõtetega nii hõivatud, et ei märganud, kui üle Riia mnt läksin? Mina sellest aru ei saa. Tõeliselt veider.
Olen vahepeal vaadanud ära paar filmi „The Duchess“ ja „Wuthering Heights“. Ma ei tea miks, aga ma olen viimasel ajal lugenud ja vaadanud palju loomingut, mis käib Victoria-ajastu Inglismaa kohta. Ja mulle meeldib kõik see. Sealne olustik tundub nii kodune ja mõnus. Soovitan kõigile, et vaadaku nad mõlemat filmi ja lugegu enne „Wuthering Heights“ filmi vaatamist ka raamat läbi. Väga hea teos. Ja kindlasti tuleb pärast raamatu lugemist kuulata Kate Bushi laulu „Wuthering heights“ ja vaadata selle videot ka.
Jõudsin arusaamale, et John on ikka geenius. Kate Bushil on väga omapärane ja ilus hääl. Samuti laadisin kunagi alla kogumiku briti top singles 1952-2008. Neid laule oli kokku 1100, praeguseks on alles 700. Kindlasti väheneb see arv, kuid selles torrenti kogumikus on tõesti väga häid laule. Briti top on üldiselt väga hea, viimase aja muusika ainult ei sobi sinna. Viimase 10 aasta muusika on selle topi alla kiskunud. Muidu on seal olnud ikka väga head artistid ja laulud.
Siis veel seda ka, et hakkasin kidral õppima Ben Harperi „Waiting on an angel“. Kaie ostis endale ka kitarri. Nüüd on mul motivatsiooni rohkem kitarri mängida, kui kunagi varem, sest ma pean olema Kaiest vähemalt sammu võrra ees kidra mängimise oskuselt. Kolm aastat olen juba ju üritanud õppida ja siiamaani on parim saavutus suure barreé puhtalt võtmine ning „Flightless bird, american mouth“ ära õppimine.
Laul, mida kuulata – John Frusciante „Omission“
Korteris olen ennast ilusti sisse seadnud. Külmik ja voodi on ka lõpuks olemas. Saab kokkama hakata ja ei pea enam madratsil magama. Korter näeb nii võrratu välja. Ja see päike, mis aknast sisse paistab. Ma tõesti tunnen, et olen kodus. Rõuges on kodu kuidagi teises mõistes. Seal pole ma nii iseseisev. Siin on mõnus olla.
Neljapäeva õhtul käisin jalutamas, et üle vaadata Lõunaka park, sest seal on hea jooksmas käia. Jalutasin päikeseloojangu ajal. Park on nii ilus. Kõrged puud ääristavad sirges rivis jooksurada just kui mõnes mõisapargis. Puud on kõrged, roheluses lehed moodustavad ilusa katuse ja
seinad raja ääres. Seal jalutada on just kui muinasjutus. Üritasin jalutuskäigu ajal vältida Riia mnt-d, kuid ühel hetkel avastasin, et olen Tamme gümnaasiumi juures. Ja ma siiamaani ei saa aru, kuidas ja kust ma üle Riia mnt läksin. Tõesti, omast arust hoidsin ikka maanteest eemale, aga võib-olla lendasin kuidagi sealt üle. Kas ma tõesti olin oma mõtetega nii hõivatud, et ei märganud, kui üle Riia mnt läksin? Mina sellest aru ei saa. Tõeliselt veider.Olen vahepeal vaadanud ära paar filmi „The Duchess“ ja „Wuthering Heights“. Ma ei tea miks, aga ma olen viimasel ajal lugenud ja vaadanud palju loomingut, mis käib Victoria-ajastu Inglismaa kohta. Ja mulle meeldib kõik see. Sealne olustik tundub nii kodune ja mõnus. Soovitan kõigile, et vaadaku nad mõlemat filmi ja lugegu enne „Wuthering Heights“ filmi vaatamist ka raamat läbi. Väga hea teos. Ja kindlasti tuleb pärast raamatu lugemist kuulata Kate Bushi laulu „Wuthering heights“ ja vaadata selle videot ka.
Jõudsin arusaamale, et John on ikka geenius. Kate Bushil on väga omapärane ja ilus hääl. Samuti laadisin kunagi alla kogumiku briti top singles 1952-2008. Neid laule oli kokku 1100, praeguseks on alles 700. Kindlasti väheneb see arv, kuid selles torrenti kogumikus on tõesti väga häid laule. Briti top on üldiselt väga hea, viimase aja muusika ainult ei sobi sinna. Viimase 10 aasta muusika on selle topi alla kiskunud. Muidu on seal olnud ikka väga head artistid ja laulud.
Siis veel seda ka, et hakkasin kidral õppima Ben Harperi „Waiting on an angel“. Kaie ostis endale ka kitarri. Nüüd on mul motivatsiooni rohkem kitarri mängida, kui kunagi varem, sest ma pean olema Kaiest vähemalt sammu võrra ees kidra mängimise oskuselt. Kolm aastat olen juba ju üritanud õppida ja siiamaani on parim saavutus suure barreé puhtalt võtmine ning „Flightless bird, american mouth“ ära õppimine.
Laul, mida kuulata – John Frusciante „Omission“
