Sõbralikkus või silmakirjalikkus?

Olen juba ammu seda kirja tahtnud panna, kuid kogu aeg läheb meelest ära.
Kui ma psühholoogia erialakatse vestlusele minema pidin, siis ma mõtlesin, et mida ma vastan, kui mult küsitakse miks ma varem kirjutatud laiendatud CV-sse ei pannud oma iseloomuomaduseks sõbralik.
Põhimõtet ma juba teadsin, aga selle sõnastus oli veel kehvavõitu.
Õnneks mul vestlusel seda küll ei küsitud, aga tahan seda siiski kirja panna.

Ehk siis, kas ma olen sõbralik???
Kõik inimesed ütlevad enamasti enda kohta, et nad on sõbralikud. Kas on siis või?? Ma küll vaidleks sellele vastu.
Sõbralik on nii suhteline mõiste.
Mina ütleks, et sõbralikkus jaguneb kolme ossa:

• inimesed, kes meeldivad
• inimesed, kelle suhtes ollakse neutraalsed
• inimesed, kes ei meeldi, aga kelle ees tehakse sõbralikku nägu

Ja siis on veel muidugi ebasõbralikkus ka.
Sõbralikkusega suheldakse neist kolmest alapunktist heal juhul kahe esimese grupiga. Neutraalse rahva ees hakkab asi tasakesi juba muutuma. Muutuma silmakirjalikkuseks. Kolmas grupp on juba suhteliselt palju silmakirjalik. No tõesti, kui inimene mulle ei meeldi, aga ilmaasjata temaga tülli minna ei taha, siis teen ju ikka hea ja sõbraliku näo pähe. See hea ja sõbralik nägu on ju pigem silmakirjalik.
Ja siis veel, paljud, kes ütlevad, et nad on sõbralikud, käituvad sõbralikult ainult nende inimestega, kes neile meeldivad. Ja tihtipeale on see kamp väga väikse arvukusega. Seega nad valetavad, öeldes enda kohta asju, mis ei vasta tõele....

No ja see ebasõbralikkus- tõesti, ma ei tee ju head nägu mingile suvalisele joodikule, kes mullle tee peab vastu kakerdab ja külge lööb.
Ebasõbralik olen ma tihti ka nende vastu, kes minu vastu sõbralikud pole. Enamasti ma muidugi väldin selliseid olukordi.

Üldiselt üritan ma siiski olla nii sõbralik kui võimalik ja kui muud üle ei jää, siis olen silmakirjalik....

Ise ma ei saa oma sõbralikkust tegelikult objektiivselt hinnata. Seda peavad ütlema teised. Nii on kõigi inimeste kohta. Ise teed ju ikka ennast paremaks, kui oled....