Kas teil on ka vahel tunne, et ei jõua? Et silmad vajuvad kinni. Et lihtsalt enam ei jaksa. Et õpetajad justkui nimelt panevad kõik kontrolltööd, kirjandid ja muu ühte või kahte koolinädalasse. Tean küll, et neil on hea kõiki asju vaheajal parandada, aga kas see on siis õpilaste suhtes aus? Me ju ka ei jõua nii palju. Kerttu, Liis ja Tiina läksid just Tartu, kell on 9 õhtul ja viimane buss tuleb sealt tagasi pool üksteist. Nende mõttetu sõidu põhjenduseks oli, et nad põgenevad õppimisest. Tahaks ise ka põgeneda, aga näe- ei saa. Minu praeguse füüsikaõpetaja taseme juures tuleb lihtsalt õppida. Olgugi, et minu nädal on võrdlemisi lihtne- ainult astronoomia arvestus ja keemia kontrolltöö ja ühiskonnaõpetuse töö, milleks peab see nädal veel õppima, ei ole enam jaksu. Terve eelmise nädala õppisin. Ja nädalavahetuse ka. Tegelikult tegin nädalavahetusel ära palju asju, mis seda nädalat lihtsustaksid, aga selle tõttu ongi praegu selline tüdimus. Tõesti tahaks ära, näiteks välismaale. Või lihtsalt- tahaks vaheajale. Aga sinnani on ainult mõned päevad. Jah, tõesti, mõned päevad. Igavikulised päevad...
Üks asi, mis mind sellel nädalal rõõmsana hoiab, on mu rebane. Jah, Ats on tore rebane. Täna aeroobikasse minnes pidi ta ka tulema, aga kui teda otsima läksin, polnud poissi kusagil. Läksin siis kurvalt aeroobikasse. Seal selgus, et ka teiste rebased ei tulnud. Ja siis, kusagil poole trenni peal astub uksest sisse väga kohkunud ja naljaka näoga Ats. Paistis, et ta ei saanud midagi toimuvast aru. Ütlesin talle, et ta leiaks koha, kus tantsida, ja vaataks, mida treener ees teeb ja püüaks ise seda imiteerida. Väga lahe oli. Kuigi tal ei tulnud asi eriti välja, oli tore vaadata, et ta vähemalt püüab. Tore on ka see, et ta on ainus, kes kohale tuli. Mis sellest, et poole pealt, aga ikkagi. Ta poleks pruukinud järelevastamisest sinna tulla ju. Lovely! Õhtusöögi ajal oli väga tore see, et Kaie rebane pidas oma neljapäeval antud lubadust ja tuli meiega samasse lauda sööma ja ümisema. Jah, ma räägin Hassanist. Ma avastasin õhtusöögi ajal, et talle meeldivad putukad (noh vähemalt ta ei karda neid). Ats ei tahtnud alguses meie lauaga liituda ja istus mujale, isegi see, kui ma teda kutsumas käisin, ei aidanud, aga siis läks Hassan ja kutsus ta meie lauda. Ja ta tuli. Aitähh, Hassan! Sa oled täitsa tore tüüp!
Aga aitab nüüd rebastest ja koolist. Peaks natuke Uraani omadusi raamatust uurima ja Kepleri seadused ka endale selgeks tegema.
Peatse kirjutamiseni!
Üks asi, mis mind sellel nädalal rõõmsana hoiab, on mu rebane. Jah, Ats on tore rebane. Täna aeroobikasse minnes pidi ta ka tulema, aga kui teda otsima läksin, polnud poissi kusagil. Läksin siis kurvalt aeroobikasse. Seal selgus, et ka teiste rebased ei tulnud. Ja siis, kusagil poole trenni peal astub uksest sisse väga kohkunud ja naljaka näoga Ats. Paistis, et ta ei saanud midagi toimuvast aru. Ütlesin talle, et ta leiaks koha, kus tantsida, ja vaataks, mida treener ees teeb ja püüaks ise seda imiteerida. Väga lahe oli. Kuigi tal ei tulnud asi eriti välja, oli tore vaadata, et ta vähemalt püüab. Tore on ka see, et ta on ainus, kes kohale tuli. Mis sellest, et poole pealt, aga ikkagi. Ta poleks pruukinud järelevastamisest sinna tulla ju. Lovely! Õhtusöögi ajal oli väga tore see, et Kaie rebane pidas oma neljapäeval antud lubadust ja tuli meiega samasse lauda sööma ja ümisema. Jah, ma räägin Hassanist. Ma avastasin õhtusöögi ajal, et talle meeldivad putukad (noh vähemalt ta ei karda neid). Ats ei tahtnud alguses meie lauaga liituda ja istus mujale, isegi see, kui ma teda kutsumas käisin, ei aidanud, aga siis läks Hassan ja kutsus ta meie lauda. Ja ta tuli. Aitähh, Hassan! Sa oled täitsa tore tüüp!
Aga aitab nüüd rebastest ja koolist. Peaks natuke Uraani omadusi raamatust uurima ja Kepleri seadused ka endale selgeks tegema.
Peatse kirjutamiseni!