Kogu asi hakkas sellest, et mu tulevase korterikaaslase (Mann, jah just sina) ja hea sõbranna ema pakkus mulle võimalust osaleda vabatahtlikuna ühes projektis Võru Järve Koolis. Mõtlesin, et miks mitte? Kuupäevad sobivad- ei ole samal ajal tööl, ja pealegi, siis on m
ul 5a pärast uuesti vabatahtlikuks kandideerides midagi sobivamat kirjutada CV-sse, mis soodustaks mu valimist...27. juulil läksin siis hommikul kella üheksaks koolimajja, et teada saada, kas mu abi on seal vaja ja mis seal üldse tegema hakatakse. Alguses öeldi, et me oleme köögitoimkonnas (mis ei olnud just eriti ahvatlev), kuid siis saime teada, et tegeleme Manniga ainsa projektis osaleva ratastoolilapsega. Algus oli küll natuke konarlik, kuid lõpuks saime oma hoolealusega väga hästi läbi (võttes arvesse, et ma polnud lapsega kunagi varem kohtunud ja selle ka, et erivajadustega lastega kontakti
saada pole kõige lihtsam). Lõpuks arvasid kõik, et ma olen selle tüdrukuga varem ka juba tegelenud... ;)Igatahes selgus, et üritus, mille nimi on tsirkus, ongi tsirkus, mille esinejateks oleme ise. Välja oli ehitatud kirju telk, kus harjutasime igasuguseid trikke. Tsirkuse direktor ja abilised olid väga lahedad tegelased: Saksamaalt pärit direktor oli suure habemega, mille küljes rippusid kellukesed, kostüüm oli vastav, ta käis ringi paljajalu ja jalgade küljes olid kuljused; siis tema naine ja lapsed sobisid ka keskkonda väga hästi ja olid nii toredad; eestlastest olid pika patsiga Ain, kes nägi esimese hooga nii naljakas välja oma kostüümis ja Helen(A??), kes oli nii aktiivne ja tegi nii ägedaid nägusid, et nalja oli nabani...
Tsirkuses kõlas sobiv muusika ja kõigil lastel oli naeratus kõrvuni. Juba esimese päeva lõpuks olid kõik väsinud.
Esmaspäeval panime kõik selga ka klounikostüümid, millega terve nädal ringi kõndisime koolimajas. Kolmapäeval tegime endale ninad ka;)
Esmaspäevast neljapäevani harjutasime reedeseks etenduseks trikke ja korraldajad tegid kindlaks, mida iga laps suudab. Kokku tuli väga vinge kava. Sellest etendusest saan ma muide video ka, seega kui kedagi huvitab selle vaatamine, siis andku aga teada.
Reedeks olid kõik juba äärmiselt väsinud. Mina nt jõin sellel nädalal ära sellise koguse kohvi, mida ma tavaliselt aasta jooksul joon (ma pole kohvijooja inimene).
Etenduses sujus peaaaegu kõik ja lapsevanematele meeldis see värk väga. Meie hoolea
luse ema kinkis mulle ja Mannile väikese kommikarbi selle eest, et me ta tütrega nii hoolsalt tegelesime. Päris paljudel lapsevanematel olid ka pisarad silmis, kui nad nägid oma maimukesi tegemas trikke, mida keegi poleks arvanud, et nad suudavad neid teha....Laupäeval oli selline pigem lebotamise päev, kus passiti palju niisama (ma oleks eelistanud siiski tegevusi) ja vaadati eelmise päeva etenduse videot. Samuti tehti klounimeigiga fotosessioon.
Pühapäeval oli lõpetamine ja kõigile jagati kellukesi. Mina sain omale pisikese "heleda jaalega" kellukese, mis on imearmas. Kui kogu kammajaa läbi sai, siis poetasid paljud lapsed pisaraid.
Mul oli eelmisel õhtul väga kurb olla. Lisaks väsimusele muserdas mind ka see, et 30-31 juuli oli see aeg, kui ma oleks läinud Itaaliasse vabatahtlikuks, kui mind valitud oleks, aga selle asemel vormistasin hoopis ülikoolis REV lepingut, sest 0,75p jäi RE-st puudu. Huvitav, kas
ma oleks saanud RE-le, kui oleksin laiendatud CV-sse kirjutanud, et ei tule psühholoogiat õppima, kui RE-le ei saa? Ühesõnaga järgmiseks hommikuks polnud mul enam pisaraid alles ja sain rahulikult teisi lohutada....Käisid mingid jutud, et järgmine aasta tahetakse seda tsirkust uuesti teha. Loodame, et nii ka läheb;)
Aa, ja seda ka, et erivajadustega lapsed on palju toredamad kui tavalised. Nad on palju heatahtlikumad;)
3 comments:
Tore on kuulda, et keegi ka nii huvitavate asjadega tegeleb:)
Ma usun, et sinust oli palju abi ja palju rõõmu seal... :D
Loodan ise seda ka;)
Väga vahva üritus.
Tore, et nii aktiivne ja hea oled :)
Post a Comment