See postitus on mõeldud kõigile, kes seda blogi loevad. Lisan siia ühe video. Ärge hakake seda niisama kuulama, vaid tekitage olukord, kus teie ümber on vaikus. Siis sulgege silmad ja pange see video mängima. Ärge vaadake pilte, vaid kuulake muusikat ja vaadake, mis teie kujutlusse tuleb. Loodetavasti näete seal mingit paika, sündmust vms pilti.
Pärast muusika lõppemist avage silmad ja pange kommentaari kirja, mida te nägite.
Seda oleks mul päris huvitav lugeda. Panen sinna kirja ka selle, mis ma ise nägin.
Tahaks teada saada, mida teised seda lugu kuulates silme ees näevad.
NB: ÄRA LOE KOMMENTAARE ENNE SELLE VIDEO KUULAMIST (see mõjutab enda nägemusi)
Kuna mul ei õnnestunud videot laadida siia, siis kliki lingile ehk SIIA
Kirjutage siis oma visioonist. Oleksin selle üle äärmiselt tänulik ja õnnelik.
8/15/2009
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
6 comments:
Mina nägin siis sellist asja:
Alguses olin Victoria-aegses mõisas ja seal tülitsesid naine ja mees. Naine oli pikkade tumepruunide laineliste juuste ja valge kleidiga. Tunda oli meeleheidet ja ahastust. Siis jooksis naine oma tuppa, nuttes lohutamatult, ja hakkas asju pakkima. Ja siis põgenes ta mõisast ning istus postitõlla peale ja sõitis ära.
Siis pilt vahetus. Nägin stseeni Mcfly laulust "The heart never lies". Auto sattus õnnetusse ja kukkus sügavasse jõkke. Autos olid noor mees ja naine. Sõiduk täitus kiiresti veega ja paar üritas hinge kinni hoides uppuvast autost pääseda. Õhk sai aga otsa ning viimase asjana enne suremist see paar suudles üksteist ja siis nad surid. Ja ma nägin enne laulu lõppu veel nende läbipaistvaid valkjaid hingesid vees õhu poole kerkimas.
Ja siis lõppes laul.
Silme ette tekkis siis järgnevad kolm asja:
Puidust maakodu metsa ääres, rõdutseen romeost ja juliast ning üks vanaaegne aadlikekodu, koos suure (õnneliku) pere ning teenijatega
No arvatavasti selle nime pärast ja alguse pildi pärast nägin ma alguses, et on ilmselgelt sügis. Puudelt langesid lehed, majad olid kõledad ja tänavad inimtühjad. Kui muusika läks kuidagi rõõmsamaks, jooksid majadest välja lapsed ja süngest sügisest sai imeilus sügis. Üks paar jalutas mööda tänavat... kõik oli ilus, kuni see läks mu mõtetes juba ära väga Hollywoodilikuks klišeeks...
Sügisene mõisapark- vihma sajab, taevas on lootusetult hall ja maad katab värviline lehevaip. Tüdruk vihmavarjuga, keskaegses pikas kleidis aeglaselt jalutamas mõisapargis. Lehed keerlevad aeglaselt ja langevad maapinnale nagu lumehelbed talvel. Päikese väljailmumine näib lootusetuna, ent äkki kõik muutub. Kogu õhustik muutub kergeks ja helgeks. Päike murrab tee pilvede vahelt välja ning kõik muutub säravaks ja sillerdavaks, nii heledaks ja valgeks. Vihma lakkab, linnud alustavad oma laulu ning tüdruk sulgeb vihmavarju, astub mõisatrepile ja naeratab.
Esialgu vilksatavad silme eest läbi ookean, siis peatub pikemalt pilt talvisest metsast, mis muutub kevadiseks lilleaasaks.
Ja siis näen lääget Hollywoodi-armastajate tantsustseeni... Pikalt.
Aga siis muutub asi palju ilusamaks ja ma näen "Kung Fu Hustle" stiilis noort poissi ja tüdrukut, kes hoiavad mõlemad kinni samast pulgakommist... See stseen muutub veidi ning tegelased on vanemad... Aga pulgakomm on sama.
Mindki mõjutas tugevasti loo pealkiri ja paratamatult kerkis silme ette sügis. Võib-olla mäletad veel, et eelmisel aastal oli üli-ilus sügis ning sellest inspireerituna ilmus minu vaimusilma sügisöine Toomemägi. Ühel õhtul ju lasime ühikast jalga ja sõitsime Tiina autoga sinna. Õhustik oli peaaegu sama, ainus erinevus oli see, et minu kujutelmas jalutasid kuldsetes lehtedes üks mees ja naine:)
Küllaltki klišee:P
Post a Comment