Tuli taas kord tahtmine teha muusikaga rändamist.
Ehk siis, selleks, et asi õnnestuks, sule silmad, pane muusika käima. Vaata, et asuksid täielikus vaikuses ja et ei oleks segavaid faktoreid.
Pane muusika käima ja keskendu kogu muusikale (mitte üksikutele elementidele nagu laulusõnad, viis, kitarr, trummid vms).
Muusika mängimise ajal peaks tulema mõtteisse pildid, nn. filmiklipid vms. Pärast laulu kuulamist palun kirjuta kommentaaridesse, mida Sa nägid. Kirjutan ise ka.
(Tore oleks, kui lisaks lihtsalt kuulamisele Sa siiski ka kommenteeriks - siis on mul mingisugunegi ülevaade, kes mu blogi loevad. Eelmise korraga võrreldes on neid inimesi juurde tekkinud, seega oleks tohutult armas, kui Sa kommenteeriksid. Tänan!)'
See oli laul, millega ma esimest korda tegin muusikarännet. Need, kes on selle looga juba rännanud, palun postitage ikka, mida nägite.
10/26/2009
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
6 comments:
Ma mäletan vist liiga hästi veel seda korda, kui selles loos rändasime.. Igatahes oli kujutelm küllaltki sarnane - üks mees tuleb pikalt rännakult, ta on väsinud, kuid siiski sammub edasi, toetudes pikale sauale. Nagu Gandalf, aga vähem karvane ja noorem:P.. ja ta kõnnib läbi sügiseselt kuldse metsa üles mäkke. Ta aina kõnnib ja võitleb tuultega, kuni jõuab lõpuks üles mäele. Ja seal on kõik roheline ja selge, nagu alpiaas. Ja seal ootab teda keegi.. üks naine..(ma räägin, mul on haiglaselt romantiline alateadvus).. ja nad embavad kohtudes ning hakkavad tantsima.. (see on laulus see valjem koht: i don't know what i have done..) .. ja siis nad tantsivad kuni muutuvad footoniteks:D.. või noh pigem mingiteks helendavateks mardikateks. Aga mulle meeldib lihtsalt mõelda, et nad muutuvad footoniteks. Igatahes saab neist palju valguskilde, mis igaüks ise suunas lendavad ja kuhu nad maanduvad, sealt tärkab lilleõis.
Ma mäletan seda ka väga selgesti. Küpsised, küünlavalgus, tee. Ja siis see rännak...
Mina näen alati seda laulu kuuldes esimese asjana talupoegade jaanipäeva. On suur lõke, ümber mille tantsivad noormehed ja on külakiik, mille peal on neiud, kõigil pärjad peas. Riided on inimestel tehtud linast. Kiik käib edasi-tagasi muusika rütmis. Ühel hetkel kostab õrn ulgumine ja pilt liigub edasi metsa, kus jooksen koos huntidega ühe koopa juurde. See koobas on justkui kiviajast pärit- inimesed magavad õlehunniku peal. Parajasti paneb üks naine oma lapsi magama. Seina peal on koopamaalingud. Koopa keskel on väike lõke.
Ühel hetkel hakkab pilt keerlema ja olen jälle jaanipäeval kiikumas. Ja siis saab laul otsa...
Ma nägin kõrbes rändavaid inimesi. Tõenäoliselt oli tegu võluritega - ilmselt eri soost. Nad olid põgenikud ja teise maailma inimesed.
Pikk-pikk rannajoon, päikeseloojang. Punakas-oranžikas taevas, männid. Helepruun liiv, nõrgalt lainetav vesi. Rand, kus päeval on palju rahvast, kuid sel hetkel mitte kedagi peale minu. Ja ma kõnnin kaugele mööda seda rannajoont. :)
Mets ja mäed...
Hmmm, ma olin kauboi, kes jalutas mööda inimtühja kõrbe, pääike lõõskas peakohal kuumalt ja kaktused olid ümberringi...seejärel olen mingis vanas külas (nagu metsiku-lääne filmides) ja tervitan seal tuttavaid ning naudin elamist. Ma olen õnnelik ja rahulolev, mul pole midagi kaotada ja ma tunnen et elu on pagana ilus:)
Post a Comment