Igast sadamast võib leida vähemalt ühe Nõoka!

Eile läksime sürridega Zavoodi. Alguses võtsime natuke rummi (või siis siidrit) Kuperjanovi tn-l ja siis jalutasime pubisse. Mulle oli varem mainitud, et Zavvis on WC seinale kirjutatud Johnist ja läksin kontrollisin üle. Ja oligi: "John Frusciante is God!" Sellele oli vastatud seal "Yes he is." ja veel "Your pussy's glued to a building on fire". See tegi tuju kohe nii rõõmsaks ja oleks ise hea meelega täiustanud seda teksti seal sõnadega "My smile is a rifle". Igaks juhuks siiski ei teinud seda.
Rääkisime niisama ja ühel hetkel tulid meie juurde kaks tüüpi (nimed olid Jens ja Harlis) ja kutsusid lauajalgpalli mängima. No nõustusime. Mängu ajal arendasime ikka vestlust ka ja tuli välja, et Jens on lõpetanud Treffi ning Harlis (uskuge või mitte) Nõo. Ta oli 49ndast lennust. Väga lahe. Ja siis selgus veel see, et ta on Arti vend. Hiljem sain teada, et osad meist juba teadsid seda. Igatahes me ei maininud talle, et me teame Artit päris hästi. Harlis rääkis oma seiklustest NRG-s ja SSE Rigas (sest ta õppis seal) ja praegusest tööst (ta on 7-9 klasside mata, füssa, arvuti õpetaja). Jens on ülikoolis doktorant ja lisaks sellele veel bioloogia õpetaja. Päris tore oli ja nalja sai kõvasti.
Ühel hetkel tuli mingi suvaline tüüp meilt tooli küsima, sest rahvast oli juba päris palju ja toole vähe, kuid me ei andnud, sest meil olid kõik toolid kinni . Igatahes selle peale istus ta mu kõrvale ja hakkas rääkima. Kuna ta oli ikka väga purjus, siis ronis ta väga külje alla. Alguses suhtusin temasse sõbralikult ja kuulasin, mis ta räägib. Kuid pikapeale hakkas juba tüütama (kaua ta ikka meie juures on, kui tal kusagil oma kamp olemas) ja lõpuks rääkis, et "Sa nii kena tüdruk....". Siis üritasin ma talle suht selgelt vihjata, et lasku jalga, aga tüüp ei tahtnud minna. Harlis üritas teda seepeale mu juurest ära tirida, aga tüüp hakkas ähvardama. Tõesti, kartsin et ta hakkab kaklema vms, aga õnneks lahenes asi rahulikult. (Mul oleks ka aeg hakata natuke karmimaks inimeseks. Pean ära õppima, kuidas öelda inimestele selgelt ja julmalt ei ja kuidas neid solvata. Liiga leebe olen ja sellest tuleb jamasid.) Pärast seda lobisesime veel paar tundi ja siis otsustasime, et peaks koju ka minema, sest enamikul meist oli täna hommikul loeng.
Ja nii jalutasime iga roju oma koju (Harlis ja Jens täiesti teise suunda kui meie sürridega).

Siiamaani oli meie teooriaks, et iga kord, kui kaubamaja toiduosakonda lähed, näed seal vähemasti ühte Nõokat. Ütleks siiski, et see on liiga leebe versioon tegelikkusega võrreldes. Pidevalt olen kuulnud jutte teistelt oma klassi inimestelt, kuidas nad hääletades endise Nõoka peale said jne. Korra sain isegi niimoodi. Ehk siis lisaks sellele, et Tartu ja Tallinn Nõokaid täis on, võiks tegelikult öelda, et terve Eesti on neid täis ja tegelikult ka maailm, sest väga paljud on välismaal õppimas, tööl või reisimas. Seega jah, tõepoolest peab varsti paika see teooria, et igast sadamast võib leida vähemalt ühe Nõoka.
Paganama uhke tunne on küll olla üks sellest suurest community'st ;)