Tu-tu-tu-tu-tutvumispiduuu

Ehk siis minu seiklused eelmisel neljapäeval.
Pidusse minejad pidid kell 7 kogunema Forseliuse ees. Läksin ka siis selleks kellaajaks sinna. Kohal oli vähe rahvast. Tasapisi tuli sinna ikka 20 inimest kokku. Ootasime siis II-kursuse tudengit, kes asja korraldama pidi. Kati tuligi. Kõigepealt võtsime ringi ja meile anti soojenduseks mingit head likööri. Siis jaotati meid gruppidesse. Iga grupp sai lehe, kus olid peal erinevad sümbolid jne (ma ei tea selle testi teaduslikku nimetust). Näiteks oli joonistatud ring ja sinna sisse kirjutatud käsitöö- käsitööring. Meie grupp lahendas oma lehe esimesena ära ja võisime minna järgmisesse kohta (see oli meile antud kaardil märgitud), kus pidime tegema kolm erinevat kujundit, kus maapinda puudutasid kindel arv käsi ja jalgu. Sai kätelseisu tehtud ja igat pidi improviseeritud. Edasi pidime minema Võru mnt-l asuva Säästumarketi juurde, kus anti ülesandeks kirjutada luuletus, mis sisaldas ka vihjet II kursuse üliõpilaste kohta. Seda võis kirjutada ka teel Vahitaresse (seal pidi toimuma meie pidu, saime seda alles viimases punktis teada). Asusime siis sinnapoole teele. Mul pole küll kahjuks seda luuletust vist alles, kuid see sisaldas suuresti otseseid vihjeid alkoholile. Kohale jõudes saime natuke näksimist ja siis pidime võistu peale ära jooma natuke viina. Minule oli seda kallatud poole rohkem kui teistele. Meil Liisiga oli kahepeale ka rumm. Siis pidime oma luuletused esitama. Kuna kõigi luuletused olid suhteliselt võrdsel tasemel (nagu meile II kursuse omad ütlesid), siis pidi iga grupp ka etendama hullumaja. Meie grupi omad otsustasid Madise eestvedamisel teha asja natuke tsiviliseeritumal moel kui ahvide mängimine. Tegevus meie etenduses oli järgmine: kõik seisavad rivis, Madis astub ette ja räägib, et meie ühiskonnas pole kõik nii hea kui tundub, meie väidame, et kõik on korras ja piirame ta ümber, kui hullu. Madis kukub põrandale pikale ja jääb sinna lamama. Siis astub Triinu (kui mu mälu mind ei peta) ette ja räägib, et kõik ei ole jah nii korras. Kordub sama stseen, mis ennegi. Lõpp.
Lõppkokkuvõttes otsustati, et meie grupp oli parim ja saime hunniku kinder surprise'sid. Jagasime need ära. Siis oli vahepeal paus ja ma hakkasin mingi tüübiga rääkima, kes mu kõrval istus. Mäletan uduselt, et ta nimi oli vist Rein, aga pole kindel. Selleks ajaks oli info salvestumine mällu juba häiritud. Igatahes pakkus ta mulle veini, millest poole muidugi lauale ümber ajasin ja osa valgus ta pükstele ka vist. Sorry, kui sa seda postitust lugema peaksid juhtuma (vähetõenäoline küll). Ühel hetkel otsustati mängida psühholoogi. Ainus erinevus selle mänguga, mida mina varem mänginud olin, oli see, et inimesed istusid ringis, ja kolm arsti (üheks neist pakkusin ma agaralt end, kuid unustasin selle vist hiljem ära) pidid küsima inmestelt, kes olid haiged, nende haiguse kohte. Kui keegi vastas vastusele valesti (ei hakka reegleid seletama, sest mõned inimesed, kes seda mängu ei tea, saaksid muidu aru põhimõttest- once-in-a-lifetime mäng), siis karjusid kõik psühholoog ja istusid endast paremal oleva inimese sülle. Sellest mängust tean ma teiste inimeste abiga niipalju, et olin olnud täielik juhe. Olin küsinud mõttetuid küsimusi nagu "Punane või roheline?" ja "Seelik või pluus" ja "Ardi või Lucy?" kõigilt inimestelt korraga ja kui keegi vastas mulle, et pean konkreetselt inimeselt küsima, olin mina öelnud "A noh siis liigume!". Ja olin ka ise liikunud (arst ei pidanud liikuma). Igatahes mäletan mina sellest mängust ainult seda kohta, kus ma midagi küsisin ja ei saanud aru, miks keegi mulle vastata ei tahtnud ja siis seda ka, et ma ei saanud mängust mitte mõhkugi aru....
Pärast seda mängu ütles Jaak, et nad lähevad mingi kambaga ära koju. Ma olevat seepeale talle vastanud, et okei, ma ka tulen ja enam-vähem hetkega riides ning minekuvalmis olnud.
Koju tuikusin ma Jaagu najal. Või noh, enda arvates oleks ma ka ise saanud ilusti kõnnitud, aga mul on hoolitsevad kursavennad. Jaak olevat mulle öelnud pidevalt, kui kusagil mingi lomp või kõrgem teeperv on, et ma ette vaataks ja ma olevat seepeale ärritunult alati vastanud, et "Ega ma pime pole, näen isegi.". Kogu tee olevat ma rääkinud talle nokk kinni-saba lahti stiilis, et "Aga me mängisime Türgis musimängu.... Ja siis seal ajas mulle üks tüüp ilgelt ligi.... Ja ma pidin talle kõvasti korvi andma...Aga Türgis leidub ka toredaid ja normaalseid inimesi.... Aga siiski on palju ka pealetükkivaid türklasi..... Ja me mängisime Türgis musimängu.....jne jne" . Seda olevat ma talle 6x vähemalt rääkinud. Siis olin midagi lühidalt maininud talle ka sellest, et Türgis ei ole abielude lahutamine nii lihtne kui Eestis, seal on isiklik kättemaks päris kõrgelt levinud ja seetõttu on Türgil täitsa tasemel maffia. Nojah siis. Sisukas tekst. Huvitav, kuidas ta selle aja mu mula kuulata suutis. Psühholoogidel on annet! :) Siis tagasiteel tekkis Mirjamil mingi hetk mõte, et võiks surnuaias käia ja midagi üles kaevata. Muidugi me seda ei teinud, aga väikese romantilise jalutuskäigu selles ebamaises paigas võtsime kambaga tõesti ette. Mina mäletan sellest ainult seda, et me ronisime üle mingi aia ja maandusime asfaltteele. Väga loogiline....
Igatahes öösel jõudsin koju kell 2 (hämmastavalt vara siiski).
Järgmine hommik oli enesetunne ilmselgelt mitte kõige parem. Imestan siiamaani, kuidas ma 1h pärast ärkamist suutsin koju sõita autoga....
Laup ja pühap õppisin väga vahelduva eduga sotsiaalteaduste kontrolltööks, esmasp samuti.
Täna oli see kauaoodatud töö käes. Vast saan ikka läbi. Suht raske oli. Eks tulemustest selgub.

Homme on rets. Siis oleme vist lõpuks täisõiguslikud tudengid. Hooray!

PS: Eile sadas lund ja lörtsi. Suht tahaks tagasi soojale Avsa saarele.....