Smile, smile, smile- turn the world around....

Tervitusi Mkülast. Asun hetkel siin ja juba lausa neljandat päeva. Ja olen veel kaks ja pool päeva. Viimased paar nädalat on olnud nii kiired, et pole saanud mahti isegi siia kirjutada, aga nüüd teen selle vea heaks ja kirjutan ülipika postituse.
Nii, eelmisel nädalavahetusel käisin siis kodus, kus phmt midagi erilist ei toimunud. Jalutasin Danny-ga, üritasin (just nimelt üritasin, sest ega see tegelikkuses selle moodi välja ei kukkunud) õppida, vahtisin igasuguseid filme ja olin niisama lahe. Pühap sain autoga Tartusse ja viisin sinna ka jõulukuuse ja kaunistusi. Ehtisin selle ära, selle asemel, et õppida. Lisaks tegin veel lakke ka jõulutuledest tähekese. Edasi lihtsalt jõllitasin seda tähte ja muhelesin omaette ja olin õnnelik, hoolimata sellest, et järgmine päev eksam on. Esmaspäev möödus õppimise (või siis õppida üritamise) tähe all. Eksam oli oiiiii kui raske. Tahaks tulemust teada, et siis planeerida ilmselt juba järeleksami aeg ära. Küsimused olid kolmekordselt ümber nurga. Aga noh, vast ikka läks midagi täppi ka... Peaasi, et ainest läbi saab. Siis pärast eksamit läksime Kirkega Raekoja platsile, et vaadata see lumises konditsioonis üle ning sellest ka pilte teha. Oli väga (sõna kehtib mõlema omadussõna kohta) külm ja ilus. Koju jõudes tegin omletti ning siis hakkasime piparkooke ja šokolaadikooki tegema. Vahepeal vaatasime poole silmaga ka telekat ning registreerisime endid uue semestri ainetele ära. Ma võtsin lisaaineteks autismipedagoogika, punk-rock subkultuuri ja saksa keele. Viimases olen küll veel järjekorras, kuid lootus on ikka nimekirja ka saada lõpuks. Kokkamise lõpetasime öösel kusagil kella kolme või nelja paiku. Vist oli ikka pigem viimane. Siis teisipäeval oli seminar ja pärast seda tegime sürrijõulupeo. Vero tõi Tallinnast Matu kaasa, keda me siis piinasime. Mängisime mingisugust tunneli-kaevamise-õhkimise lauamängu ja ka mingit natuke psühholoogilist mängu, kus pidi tundma oma kaaslasi. Hehe. Ma olin koos Kertsiga esimene. Öösel suundusime mingi hetk koju ka. Järgmine päev tegin oma essee ära ja siis õppisin ka eksamiks. Mingil hetkel tulid Kerts ja Kaie külla ning vaatasid meie jõulupuu üle. Siis õppisin veel eksamiks ja neljapäeval tegin psühholoogia ka ära. Selles on kõvasti suurem lootus läbi saada, kui tunnetuses. Vahet pole. Tuleb, mis tuleb- tuleb võtta positiivselt. :) Neljapäeva õhtul läksin ma mingisugust lastetsirkust Vanemuisesse vaatama. Alguses tundus tore, kuid kui nad tõid seal sead lavale, siis tuli blokeering ette ja ma ei suutnud enam etendust nautida. Kujutasin ainult iga triki puhul ette, et kui palju need artistid oma etteasteid harjutades kukkunud on ja kui valus see on. Ja samuti meenus ka see, et tegelikult võivad need artistid ju naeratada, kuid nad võivad kusagilt kõrgelt maha hüpates jõledalt valus saada, sest see kõmakas, mis toimus, kui nende jalad maad puudutasid, kõlas juba valusalt. Igatahes jõudsin arusaamale, et mulle ei meeldi tsirkus. Või noh, vähemalt see tsirkus, mis teenib oma tegevusega raha ning kasutab loomi. Aga Bombastico meeldib mulle endiselt. See on palju parem. Kodus tegime Kirkega kaks kooki: üks Mkülla ning teine Kirke õele. Pidasime vaikselt ka oma jõule (veel kord) ning vahetasime kinke. Mina sain raamatu „Guitar Gods“ ja kinkisin K-le kõrvarõngad ja pitsati. Väga tore õhtu oli.
Reedel tulin siis siia, Mkülla. Õppisin jälle viipekeelt ning oskan nüüd isegi mõningaid lauseid juba viibelda. Õhtul tuli mingi Garethi sõber Peter külla ning oli ka saun. Ööseks paigutati mind Põhjala majja Garry tuppa, sest Vana maja küttesüsteemiga oli mingi jama ning rõduga ruum oli külm ja teised toad olid kinni. Öösel kella ühe ajal, kui me veel saunas olime, tulid sinna Einar ja Tiina ning ütlesid, et pean laup Lõunakas Mküla asju müüma jõululaadal. Sain öösel ca. 3h magada ja olin laup hommikul kella 0900-st 1915-ni Lõunakas. Tagasi külla jõudsin kusagil 2100. Õhtul oli jälle saun. Mõlemal õhtul hüppasid Lasse, Peter ja Gareth tiiki, kuigi väljas oli -25 kraadi. Segased (minu arvates).Sain teada, et Nicole mängib kitarri. Pühap olin Põhjala majas ning toimkonnas. Sellest toimkonnast tuli ainult niipalju välja, et tegin hommiku- ja õhtusöögi, sest päeval oli matk ning mina ja Mari (mõlemad toimkonnas) läksime ka kaasa. Matkasime lõkkeplatsi Ahja jõe ääres (u 4km külast) ning grillisime seal natuke ja siis tulime külla tagasi. Tripi lõpus olin suht külmunud. Tegin õhtusöögiks pannkooke seenekastmega (veider kooslus, aga elanikele läks peale) ning hiljem läksin Saksa majja vaatama filmi „Love Actually“. See oli Huko orgunnitud filmiõhtu. Muide, ma saan Põhjala maja elanikega väga hästi läbi juba. Nad on minuga kohanenud ning Heigo, kes hoidis alguses minust selgelt eemale, istus söögitegemise ajal mu juures ja rääkis juttu. Ta on väga tore inimene.
Täna olin Eesti majas ning ka toimkonnas. Tegin Lachmacun’i ning päeval ka piparkooke. Piparkoogitegu oli äge- tegime nii tavalisi, kui ka karamellikommidega. Tulid hästi kenad pipsid igatahes. Sellest on mul läpakas hunnik pilte ka. Päeval käisime ka metsarajal jalutamas. Ahjaa, ma sain aru, kuidas mängitakse suupilli ning oskan nüüd lihtsamaid laulukesi juba mängida. Jannole igatahes (suupilli omanik) meeldib mu mängimine nii palju, et ta toob suupilli mu juurde ja ta andis isegi oma kummi (pikk valge, veniv püksikumm, mida talle meeldib sõlme panna ja lahti teha) mu kätte ja ei tahtnud seda mõnda aega tagasi. Ta, muide, ei anna seda kummi praktiliselt kellegi kätte. Ma olen nii õnnelik, et taga nii hästi läbi saan. Mängisin talle siis „Auld Lang Syne’i“, „Rongisõitu“, „Lumi tuli maha...“, „Oh kuusepuud“ ja mõnesid laule veel ja ta kuulas ja siis laulis ise ka kaasa. Laulsime mõlemad nii kõvasti, et terve maja kajas. Väga tore igatahes. Mõtlesin, et muretseks endale ka selle instrumendi ning õpiks seda korralikumalt mängima. See ei tundu raske. Vähemalt edeneks see paremini, kui kitarriga, sest suupilli mängimisest on kasu ka- Jannole meeldib see.
Nii, nüüd sai vist kõik räägitud praeguseks. Homme teeme ilmselt veel piparkooke, sest kaunistusmaterjali jäi väga palju üle.
Siiamaani on siin olnud nii tore ja tegus, et ei tahagi ära minna. Õnneks ei pea ka veel minema, kui alles neljapäeval.

Puhake jalgu :)