You can't change the world with guns or violence, you can change it with a smile on your face :)

Eelmine nädal ja killukene sellest olid nii teguderohked, et polnud võimalust (ja ausalt öeldes ka viitsimist) blogida. Otsustasin seda viga nüüd parandada.
Kõige tähtsam asi, mida ma viimasel ajal teinud olen, on ilmselgelt järjekordne Maarja küla tripp. Läksin sinna reedel ja olin teisipäeva hommikuni. Taas Eesti majas. Saan kõigi elanikega juba üpris hästi läbi. Käisin paadisillal, saunas, kaaselanike koosolekul ja tegin elus esimest korda seenekastet ise ning see tuli täitsa hea. Iga korraga arenevad mu kokandusoskused (süüa teen seal palju) ja igasugused muud oskused ka. Naudin igat hetke, mis seal veedan. Sel nädalavahetusel polnud taaskord Garethit kohal, kuid ta jõudis esmaspäeval. Olin lubanud talle ussiviina proovimiseks viia ja siis esmaspäeval istusime kambaga maha ja tema ainsana proovis seda- teiste vabatahtlike arvates nägi seee liiga jälk välja ja Garethi nägu seda proovides polnud ka just kõige parem. :) Aga noh, ta loputas selle pisukese õllega alla. Kusagil kella kümne paiku vajusid kõik vabatahtlikud magama, mina ja Gareth jäime veel juttu ajama kuni kella kolmeni öösel. Sain selle ajaga nii paljut tema kohta teada (ta rääkis enamuse ajast): mida iga ta tattoo tähendab (ta disainib neid ise)- muide tal on parema käe peal ambigramm oma nimest, mis on väga lahe; ta rääkis oma minevikust, sellest mida plaanib tulevikus teha; miks ta külas taimetoitlane on jne. Kui alguses tundus ta mulle natuke segane, siis nüüd mõistan, et ta on tegelikult väga imeline inimene. Teist temasugust ei eksisteeri. Ta minevik polnud just kergemate killast, kuid ta on sellest väga suurelt üle nüüdseks. Ja sellest üle saada on praktiliselt võimatu, aga tema suutis seda. Paljud peavad teda natukene crazy'ks, kuid nad ei tea temast vist piisavalt. Nii tore oli temaga rääkida ja ta elust teada saada. Tore, et ta mind usaldab. Ta rääkis mulle ka, et kunagi oli üks filosoof andnud viisi, kuidas teha kindlaks, kui palju on sul parimaid sõpru. Oletame, et Sa võidad loteriiga palju miljoneid (täpsustamine pole vajalik), aga ei saa piletit kohe raha vastu vahetada ja pead teadmata ajaks ära minema ja pileti ühe sõbra kätte jätma. Kui palju oleks Sul neid sõpru, kellele sa jätaksid pileti, ja saaksid selle teadmata aja pärast pileti kujul tagasi (et nad ei investeeri seda Sinu jaoks jne, ei kaota ära, ei tee seda rahaks), kusjuures oma sõbraga Sa äraoldud aja jooksul ei suhtle. Et kui Sa tuled tagasi, on see sõber ikka phmt Sinu jaoks olemas- annab Sulle Su pileti tagasi, kuigi pole Sust aastaid midagi kuulnud. Pereliikmed selle küsimuse alla ei käi. Kui Sa suudad neid sõpru loetleda rohkem, kui ühe käe peal, on Sul elus väga hästi läinud ja Sa ei tohiks kurta. Mina sain neid inimesi kokku 7. Tõeliselt lahe, onju.
Külla lähen ma uuesti 18ndal ja siis olen seal peaaegu nädala jagu. Seekord olen Eesti ja Põhjala majas. Otsustasin oma aastavahetuse ka külas veeta, sest ka sealsed töötajad tahavad mõne püha ajal kodus olla ja need, kellega mina tavaliselt aastavahetust vastu olen võtnud, sel aastal on kodus. Aga mina ei taha kodus olla, sest isegi sugulased pole kõik koos ja kõik sõbrad, kellega olla, tahavad oma kodus olla. Seega lähengi Maarja külla.
Eelmisel nädalal oli üks eksam ja pidin tegema referaadi ning essee. Pika pingutamise peale sain sellega isegi hakkama. Sel nädalal pean kirjutama ka ühe essee ning järgmine nädal on kaks eksamit. Tuleb natuke tihe nädal. Lisaks eksamitele pean veel jõulukinke vaatama, mõtlema välja natuke jõulupeo viktoriini ja mängu tegemist.
Eelmisel nädalal lõpetasin Jodi Picoult'i raamatu "My sister's keeper" lugemise ka. Nüüdsest on see üks mu lemmikraamatuid. See on nii ilus ja südamlik raamat. Filmiga võrreldes on tal täiesti teine lõpp.
Ahjaa, käisin Kaie, Gerda ja Gretega "New Moon'i" vaatamas eelmisel nädalal. See film oli kõvasti parem kui ma lootsin. Tahaks seda uuesti näha. Soovitan kõigile, keda vähegi videviku-sari huvitab.
Siis, oman uut muusikat. Kohe palju. Varem mainisin, et laadisin alla Little Richard'i, Eric Satie, Eddie Cochrain'i, Alexi Murdoch'i jt. Lisaks sellele laadisin endale ka natuke Eesti muusikat: reggae' bändi Bombillaz (mulle täitsa meeldis) ja Defrage'i (suht tavaline Eesti rokimaailma bändidega võrreldes). Igatahes soovitan kuulata neid artiste.
Siis, eelmisest nädalast on mul korterikaaslane- Kirke. Olen isegi kodus süüa tegema hakanud. :) Kerttu, nüüd võid siis rõõmustada- toitun korralikumalt kui kunagi varem. Täna teen nt kartuleid hakklihakastmega. Eile tegin omletti. Eile vaatasime Kirkega filmi "A clockwork orange", mis oli äärmiselt veider film. Psühholoogiline, aga samas üliveider. Nii, mis veel- toas on nüüd maalitud pildid seintel, väike armas taimede nurgake, hunnik küünlaid ja viirukeid. Korter on täpselt selline, kuidas ma teda ette kujutasin ammu. Kodune. Tunnen ennast siin rohkem kodus, kui Rõuges.
Mainiks veel ära, et postituse pealkirja idee tulenes sellest, mis Gareth mulle rääkis. Tema arvates saab maailmas hakkama ilma igasuguste kvalifikatsioonideta, piisab ainult naeratusest. Ja sellega saab tõesti maailma muuta. Gareth on ehtne näide.
Lisan siia veel veidra panoraampildi, mis ma tegin paadisillalt avanevast vaatest. Osaliselt on see poolik, sest avastasin, et üks jupp on jäänud pildistamata, kuid üldise ilme saab küll. Ja pildid olid miskipärast erineva valgustusega, ning töötlus ei muutnud ka asja paremaks. Aga siin ta on:
PS: Kirke tuli just koju ja lubas õhtul kohupiimakooki teha. :)