Ja ma hakkasin mõtlema selle peale, et tegelikult on see valgus, mida me tähtedelt näeme, ikka nii vana. Osa valgusest on aasta või paari vanune, kuid osa võib olla ka 100 aasta vanune. Vanem kui mina. Enamus valgusest on vanem kui mina. Kõik see, mida me näeme, toimus nii ammu. Oleks tore näha ka seda, mis praegu toimub.
Siis mõtlesin veel sellele, et taevas paistavad tähed väikeste täpikestena. Tegelikult nad ju pole seda. Tähed on ju tegelikult nii suured.
Aga nad asuvad nii kaugel. Nendeni jõudmiseks kulub aastakümneid.
Kui keegi kunagi peakski avastama, et mõnel planeedil on elu, siis selleks, et seda oma silmaga näha, kulub veel kaua.
Kindlasti pole me Universumis üksi. Me pole suutnud ju läbi uurida veel ühte protsentigi suurest lõpmatusest. Ja tegelikult see ju aina suureneb.
Kuhu ta suureneb? Mille arvelt?
Kui suur on Universum?
Mis asub Universumi lõpus?
Nii väga tahaks teada.
Tahaks näha ka mõnda teist tähte, või galaktikat. Ise. Oma silmaga.
Lõpmatus lõpeb armastusega.
Ei tea kas Universum ka?
3 comments:
lootus sureb viimasena.
:D Pilt on mõnus. :)
Ma terve postituse ootasin mingit pointi, midagi, mis paneks mind mõtlema. Ja ma kartsin, et pean pettuma... Aga et Universum lõpeb armastusega. Vot see on midagi, mille peale mõelda.
Post a Comment