Juba linnukesed väljas laulavad....

Täna eetika eksamilt koju tulles leidsin tee äärest tuvi, kes oli auto alla jäänud. Ta oli mu kodutänavas veski juures ja sellises kohas, kust kõik teda näha võisid ja kus päike talle palavalt peale paistis. Tõstsin ta alguses puu alla varju, aga mõtlesin siis, et äkki keegi kiusab teda või togib vms. Igasuguseid inimesi ju leidub. Aga põhiline, miks keegi ei olnud midagi teinud, et selle linnu viimaseid eluhetki paremaks muuta? Inimesed on nii ükskõiksed. Igatahes viisin linnu siis ühe põõsa varju, kust keegi teda ei näe ning kus päike ka peale ei paistnud. Linnuke tegi isegi silmad lahti ja liigutas ennast ja üritas kõndida, aga kogu aeg läks ta uppi. Nii kahju oli temast. Pealtnäha ei tundunud tal midagi väga viga olevat- ainult mõned suled olid puudu. Oleks ta koju võtnud, aga tean varasemast kogemusest, et ta ei võta mult nagunii söödavat ja joodavat vastu. Ehk siis pidin jätma ta sinna surema. Nii nõme. Tunnen ennast praegu õela inimesena. Jätan õnnetu linnu lihtsalt kusagile põõsa varju surema....


Aga jah, varsti on siis vist põhjust jälle laulda, et "Juba linnukesed väljas laulavad..."