Täna õhtul msnis Iirisega rääkides tuli mul peale suur igatsus. Igatsus Nõo järele.
Iiris rääkis, et esimesed üheteistkümnendikud olid juba joomisega vahele jäänud. Ta rääkis seda, kuidas ta oli rebaseid hirmutanud, jälitades neid poodi ja nõudes, et nad ta toa ära koristaksid (mida on Iirise puhul vägagi vaja teha aeg-ajalt, sest ta tuba on katastroof).
Tuli igatsus oma toa järgi uues ühikas. Vana ühika tuba nii väga ei igatse, sest see oli natuke liiga ammu.
Pooli inimesi, keda nägin iga päev ja kellega rääkisin kogu aeg, pole lõpuaktusest saadik näinud. Osad on välismaal, osad mujal linnades. Kõik on nii kaugel. Siiani olin ju harjunud, et tuttavad asuvad must maksimum 8 korruse kaugusel (uuest vanasse ühikasse on nii palju maad). Et sürrid asuvad diagonaalis üle koridori. Et Sirje on kõrvaltoas. Et Vero, kes läheb hullult vara magama, on samas toas.
Tuli meelde, kuidas eksamiperioodil kuulasin öösel kell 3 ööbikulaulu akna peal.
Meenus ka see, kuidas vanast ühikast koridori otsast katusele ronisime talvel salaja ja oleks peaaegu vahele jäänud. Meenus remont, kolimised, osade tüüpide jälitamised. Rebaste piinamine, enda rets jne.
Peamine, mida ma igatsen, on see, et kõik oli nii lähedal. Koduseid töid tehti kambaga ja alati oli olemas keegi, kes oskas asja, mida sina ei osanud.
Praegu on kõik nii kaugel.
Vero on Tallinnas, Maarja on teises linna otsas, Elis on ka kusagil kaugel Võru tn kandis, sürrid on pooleteise kilomeetri kaugusel. Ülejäänud tuttavad on üle linna laiali- otsi neid siis niimooodi, või siis on nad teistes linnades.
Mul on praegu ka lahe, isegi väga lahe. Kuid alati paneb kripeldama see, mis oli - Nõo.
Kes Nõokatest seda loeb, siis teadke, olete kõik väga kallid!
9/13/2009
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
5 comments:
Mul on samamoodi Nõo igatsus, kõik elasid kuskil. Kui tahtsid üksi olla, istusid toas, kui tahtsid seltskonda, läksid lihtsalt kuskile.
Aga ma ei ole ju ka nii väga teises linna otsas ja Tiina-Kaie-Liis-Kerttu on sulle ju palju lähemal kui mina. Ainult üle raudtee vaja minna ja sellepärast tuleb väike ring sisse...
kinnitussõna: dountri
Aga isegi see kaugus on ju kauge. Võrreldes sellega, mis ta kunagi oli....
Oeh jah. Olid ikka ilusad ajad. Vähemalt on head mälestused ja tõesti, me oleme ju siin samas ja saad igal hetkel meie poole sisse sadada kui vähegi soovid. Ma mõistan ka hästi, mida sa tunned.
Mul on selle postituse üle hea meel, sest viimasel ajal on kõigil nii palju tegemist olnud, et jäi selline mulje, et keegi ei igatsegi Nõod.
Mul tulevad pidevalt igatsushood... Küllap ma jätsin osa endast Nõosse - ükspäev lähen sellele järele.
See on siuke omamoodi igatsus... Sest ma olen rahul ka praegusega. Võib-olla on idee see, millest puudust tunnen. Ja see vana Nõo-pere kaotamine. Nüüd oleme jälle iseseisvad inimesed.
Jälle?
Post a Comment