12/30/2008

Mälestuskilde mööduvast aastast

0

Kuna uus aasta juba kopuab uksele, siis kirjutan veel kord üles tähtsamad juhtumised aastal 2008. Aastal, mis oli nii tegus, kui olla saab, ja mis jätab mu ellu palju häid mälestusi. Aasta, mis läks 100%-liselt korda.
Hakkan siis otsast peale:

Jaanuar:
*Saunarokk
*Tiina sünnipäev

Veebruar:
*Türgi reis, mis oli esimeseks noortevahetuseks, kus ma osalesin
*Lauluvõistlusest "Tuljak" osa võtmine
*Kerttu sünnipäev
*Tiina ja Kerttu sünnipäeva tähistamine, mis oli omaette komöödia
*Huvitav hääletamine sünnipäevale

Märts:
*Break-up with Villu
*Koorilaagrid
*Vaheajal Tartu noortekeskuste külastamine

Aprill:
*Noortevahetus Rõuges
*Hilja koor põrus täielikult
*Iga nv oli kinni, enamust tegevustest ei mäleta

Mai:
*Kooli lõpp hakkas lähenema
*Nädal aega ette teatatud füssa tasemetöö (Y)
*Mata üleminekueksam
*Esimesed tööpäevad Jaanalinnufarmis
*Rõuge Rattamaraton
*Maive sünna

Juuni:
*Elu siiani kõige hullem päikesepõletus
*Geograafia eksam
*Bioloogia laager
*Kaie sünna
*Punk-laulupidu
*Marise sünna
*Kata sünna
*Tööle jaanalindu ja Ööbikuoru keskusesse
*Autokool

Juuli:
*Õllesummer= SKA Faktor, A'Le'Coqi mütside ja särkide võitmine, FRANZ FERDINAND (parim)
*Paadiralli
*Prantsusmaa noortevahetus
*Minu sünnipäev
*Töö
*Autokool

August:
*SummerFest
*Üks ilgelt pikk tööpäev jaanalinnus
*TÖÖ
*AUTOKOOL
*Liisu sünna
*Vero sünna
*Viimase kahe sünnipäeva tähistamine ja otse NÕkku minek Tiina bussiga
*Öölaulupidu

September:
*Kooli algus- uus ühikas
*Autokool
*Öine mäkketõus

Oktoober:
*Koorilaagrid
*Kool
*Vaheaeg
*JUHILOAD!!!
*"Mesimees"

November:
*Kool
*Trenn
*Koorilaager
*"Keisri hull"

Detsember:
*Kool
*Koor
*"Sugar ehk džässis ainult tüdrukud"
*Jõulud ühikas
*Piparkoogi tegemine ühikas
*Vana kooli külastus
*"Pähklipureja"
*Jõulud Marise, Maive ja Matiga
*JÕulud sugulastega
*Biku sünna
*Kadunud koera leidmine ja turvakodusse viimine
*Trip to Värska
*Aastavahetus

Loodan, et kõige tähtsamad asjad said kirja. Muidugi võib meelest minna, sest see aasta oli väga eriline ja tõesti tore:D See aasta oli tõepoolest väga tihe ja sisurohke. Kui peaks kõik kirja panema, mida ma see aasta tegin, siis tuleks sellest ilmselt "Tõe ja Õiguse" sarnane mitmeköiteline romaan.
Loodan, et järgmine tuleb sama vahva.
Kaunist uut aastat!

Läinud ta ongi...

0

TÄna hommikul tuli siis üks tädi Võrumaa koerte turvakodust Nässule järgi. Jah, ma jõudsin talle juba nimegi panna. Ta lihtsalt nägi nii Nässu välja. Need kaks päeva, mis ta meil oli, olid nii ilusad. Iga kord kui ma Nässu juurde läksin, siis hüppas ta poole meetri kõrgusele õhku ja jooksis ringi ja liputas saba, nii et tagumik käis hooga kaasa.
Lohutuseks on see, et ma tean kindlalt, et teda magama ei panda ja et talle ikka korralik kodu otsitakse. See koht, kuhu ta viidi, pole nagu varjupaik, kus koerad pärast kahte seal viibitud nädalat magama pannakse. Loodan, et Nässu saab endale hea peremehe. Tõesti loodan. Vähemalt ei pea ta nüüd õues külmetama ja nälgima. Kes teab, kaua ta niimoodi vastu oleks pidanud...

12/29/2008

Õhtune veidrus..

2

Mul tulevad tavaliselt õhtuti pähe huvitavad mõtted ja ma teen veidraid asju. No pigem ikka öösel, aga veel siis, kui ma ärkvel olen. Ehtne tõestus jälle- nimelt eile öösel kella 00.30 ajal tuli mul mõte, et võiks seinalt maha võtta kõik McFly ajaleheväljalõiked. Ja ma tegingi seda. Võttis aega poole kolmeni, aga nüüd on sein puhas. Tuba tundub küll natuke tühi, aga ma ise olen rahul.
On ju aeg dekoreerida oma tuba vanusele vastavalt:D

12/28/2008

Homeless

0

Täna tuli meie kodu juurde üks koer, kes lonkas vasakut esimest käppa. Meelitasime ta enda juurde, et teada saada, kust ta pärit on. Kallis rihm oli kaelas, nimeplaat isegi oli küljes, aga sinna polnud midagi peale kirjutatud. Helistasime siis enda küla rahvale, et uurida, ega kellelgi pole koer kaduma läinud või et ega keegi ei taha endale ühte. Vastused olid negatiivsed. Praegu on siis koer meie juures. Homme tullakse vallast ja viiakse ta ära varjupaika, sest meie teda endale võtta ei saa- Danny sööks ta elustast peast ära. Loodan ikka, et ta omanik leitakse üles. Koer ise on väike ja hästi karvane. Alguses kartis ta meid, aga nüüd on nii sõbralik - hüppab üles ja jookseb nii palju, kui käpp lubab. Värvus on White-Golden. Ei ole kindel, kas ta on tõupuhas, aga paistab, et ta on heast perest pärit, sest praekartuleid ta süüa ei tahtnud ja kaelarihm on tal ka kallis. Ja karv on ka suhteliselt korras- ainult nii sassis, kui paarinädalase rändamise jooksul minna saab.
Kahju temast. Nii väike, nii kaitsetu. Loodan, et ta ikka omaniku juurde tagasi saab.
Edu talle!

12/16/2008

AKEN

0

Rõuge Noorteklubi kasvatab vallavanemaid

Ly Aunapu
aken@enl.ee



Üle kümne aasta tegutsenud Rõuge Noorteklubi on Võrumaa noorsootöö pärl – klubis tegutseb 80 aktiivset noort, kes korraldavad nii rahvusvahelisi noortevahetusi kui ka maakondlikke üritusi.

Ajutiselt noorsootöötaja ametikohuseid täitev Viivika Nagel ütles, et 1997. aastal loodud noorteklubi eesmärk on pakkuda noortele võimalikult mitmekesiseid eneseteostusvõimalusi ning aidata vaba aega sisustada. “Selge on see, et sada protsenti Rõuge noortest pole alati ja igas tegevuses aktiivsed ja huvitatud,” lausus Nagel.

Seetõttu on pakutavate tegevuste skaala lai. “Igaühe jaoks on oma nišš – keda paelub sportlik tegevus, see on liitunud Rõuge Racing Team`i jalgrattaklubiga, mängib võrk- või jalgpalli, käib suusamäel või kalal, kasutades selleks noorteklubi ja -keskuse poolt pakutavaid olemasolevaid vahendeid,” loetles Nagel.

Aktiivne noortevahetus
Noored, kes tahavad panna proovile oma organisaatorivõimed, saavad klubis koolitusi. Viimane taoline projekt vältas mullu oktoobrist tänavu kevadeni ning koostöös Võrumaa Partnerluskoguga korraldas Rõuge Noorteklubi koolitusi noorteliidritele ja noorsootöötajatele.

Eriti aktiivselt tegelevad klubilised noortevahetusega. Rahvusvahelise koostööga alustati 2001. aastal ning sellest alates on klubi teinud tihedat koostööd Euroopa ja selle naaberpiirkondadega. Viimane taoline kohtumine Rõuge Noorteklubi eestvedamisel leidis aset paar aastat tagasi demokraatia teemal. Projektis osalesid peale eestlaste külalised Iisraelist, Jordaaniast ja Kreekast.

Kõigi nende projektide taga seisavad liikmed, kes Nageli sõnul teevad klubi omanäoliseks ja eriliseks. “Meile meeldib öelda, et meie noorteklubis on liikmeid lasteaiast riigikoguni.”
Kahest klubi endisest esimehest on saanud vallavanemad – Kalvi Kõva ja Tiit Toots. “Kalvi Kõvast on tänaseks saanud riigikogu liige ning tema side noorteklubi ja Rõugega on endiselt säilinud,” ütles Nagel.

Vanusepiiri pole
Kuigi klubi liikmete vanus jääb enamjaolt vahemikku 7–21 eluaastat, on noorsootöötaja sõnul ka erandeid. Näiteks on klubis ka mõned lasteaiaealised, kelle vanemad juba ammused liikmed. Vanim liige peaks Nageli mäletamist mööda olema 36-aastane. “Meil pole vanusepiire – kes kord sisse astunud ja hingelt veel noor, on meiega jäänud.”

Kui hetkel pesitsevad noored Rõuge tervisekeskuse ruumides, sest maja on remondis, siis tuleva aasta esimesel poolel renoveeritakse Nageli sõnul noortekeskuse hoone. Seal hakkavad koos käima ka noorteklubi liikmed.

Alates 1997. aastast on Rõuge Noorteklubi korraldanud Veepidu ja Paadirallit, millest tänaseks on saanud ühed populaarsemad üritused maakonnas.

Tavaliselt juuli alguses toimuva ürituse korraldamine on Nageli sõnul klubilistele tõeline ettevõtmine. “Iga järgmise paadiralli korraldamise koosolekud hakkavad toimuma juba oktoobris,” rääkis Nagel.

ARVAMUSED

Maria Reiljan (18)




Olen olnud RNK (Rõuge Noorteklubi) liige ligi kaks aastat. Selle aja jooksul olen osalenud kolmel noortevahetusel, aidanud kaasa paadiralli korraldamisele ja võtnud osa ka muudest üritustest. Üks peamisi kogemusi, mida noorteklubist saab, on tiimitöö. Ürituste korraldamisel ei saa mõelda ainult, et mina ja maailm. Tuleb arvestada kõigiga. Samuti saab hea planeerimise oskuse.
Noorteklubi pidev tegutsemine rahvusvahelises noortevahetuses on andnud kindlasti hea keelepraktika. Lisaks on mul tänu noortevahetustele palju sõpru üle Euroopa, kellega suhtlen tihedalt. Noortevahetuste üks suur pluss on see, et on võimalus avastada eri kultuure vahetult, sest enamasti ei toimu projektid suurtes turismimekades. Saab näha kohti, kuhu kunagi elus ilmselt ei satuks. Näiteks käisin Türgis Batmanis, mis asub Süüria piiri lähedal ja kuhu satub harva turiste. Samuti on noortevahetustel heaks tavaks see, et iga riik korraldab oma kultuuriõhtu, kus pakutakse rahvustoite ja mängitakse rahvusmänge.
Sel aastal on noorteklubi käivitanud mitmed muusikaringid, kus saab õppida kitarri ja trumme. Kahjuks ei ole mul endal võimalust neist osa võtta, sest õpin Nõos, aga koos teiste noortega on instrumendi õppimine kindlasti palju huvitavam ja motiveerivam kui üksi.
Noorteklubi liikmeks olemine on teinud mind kindlasti julgemaks, avatumaks ja suhtlemisaltimaks kui ma varem olin.

Kirsika Piiskop (16)



Olen olnud Rõuge Noorteklubi liige 2004. aastast ja pole kordagi kahetsenud, et sinna astusin. Tänu noorteklubile olen saanud Euroopas ringi reisida ning tutvuda eri rahvuste ja nende kultuuriga. Samuti olen osalenud projektides ja koolitustel, mis on toimunud Eestis.
Eriti hästi on mõjunud koolitused. Tänu neile olen saanud palju uusi tuttavaid. Pärast meie viimast koolitustesarja suhtlen tihedalt mitmete teiste noortekeskuste liikmete ja noorsootöötajatega ning oleme käinud üksteisel külas.
Noortevahetused ja seminarid jätavad huvitavama mulje kui koolitused ja need elamused jäävad paremini meelde. Olen käinud noorteklubiga Soomes, Rootsis, Lätis, Slovakkias ja Türgis. Kõige meeldejäävam oli Türgi reis, kus tegime palju tööd, kuid õhtuti anti meile ka võimalus mere ääres käia.
Tänu noorteklubi tegevusele on kindlasti paranenud ka minu inglise keele oskus, sest just seda keelt kasutame rahvusvahelises suhtluses. Tänu projektidele olen muutund sallivamaks ja tolerantsemaks teiste kultuuride ja rahvuste suhtes.
Noorteklubis olen õppinud väärtustama ka tiimitööd, väga vahva on koos sõpradega midagi ise ära teha.
Lisaks kõigele olen palju julgem. Kui alguses ei tahtnud eriti sõna võtta, siis nüüd julgen oma arvamust välja öelda ning seda võetakse ka kuulda. Hetkel ei kujutaks ma ettegi, mida ma oma vaba ajaga peale hakkaks, kui poleks noortekat, kus sõpradega kokku saada ja koos midagi lahedat ette võtta.

Kaspar Kurvits (15):



Olen olnud noorteklubi liige ligi kolm aastat ja kõige meeldejäävamad asjad on minu jaoks olnud noortevahetused. Mulle meeldib noortevahetuses osaleda. Olen mitmes kohas käinud ja ka ise noori Rõuges vastu võtnud. Mulle meeldivad noortevahetused, sest nii saab sõpru juurde ja saab õppida välismaalastega suhtlema. Kõige paremad noortevahetused on sellised, kus on palju eri riike koos.
Paljud inimesed ei julge välismaalasi enda juurde võtta, sest kardavad, et ei saa hakkama. Tegelikult see ei olegi nii raske. Inimesed on erinevad, aga neid pole vaja karta, võõrastega tuleb lihtsalt rohkem suhelda. Kui saad teada nende tegemistest, on kergem, kui juhtud tulevikus ise sinna riiki. Kui lähed oma välismaalasest sõbra kodukohta, näitab ta sulle ümbrust ja aitab sind, kui sul on seal abi vaja.
Meid aitab noortevahetusel noorteklubi, mille abil saavad noored rohkem ja kindlasti ka odavamalt reisida. See avardab noorte silmaringi ja annab keelepraktikat. Omapäi reisides on kõik kallim ning pead muretsema, kus ööbida. Selliseid probleeme noortevahetusel ei ole, sest need probleemid jäävad korraldajariigi mureks.

Karl Kirch (22):



Olen noorteklubi liige olnud juba vähemalt 9 aastat. Eredaimad mälestused seoses noorteklubiga on kindlasti paadiralli ja selle korraldamisest osavõtmine, erinevad rahvusvahelised projektid noorteklubi ühisreisid.
Noorteklubi liikmeks olemine annab noortele võimaluse kuhugi kuuluda, midagi ühiselt teha ja erinevatest üritustest osa võtta. Hea, et meil on selline noorteklubi – see on vajalik selleks, et noortel oleks kuskil olla ja tegeleda ühiselt erinevate projektidega, harjutada meeskonnatööd ning teistega arvestamist. Maakohas on see eriti vajalik selleks, et maanoored ei kipuks kõik kohe peale kooli lõpetamist linna ära, et neil oleks ka siin tegevust.
Minu arvates on tähtis, et lisaks kõigile uutele asjadele, mis noorte jaoks välja mõeldakse, hoitaks elus ja taaselustataks ka vanu, noorteklubi algusaegade traditsioone, mis vahepeal on tagaplaanile jäänud.
Väga hea on ka näiteks see, et noortel on võimalus kasutada noortekeskuse ja –klubi asju, näiteks mina olen olnud väga sage jalgrataste kasutaja. Kommenteeri



http://aken.enl.ee/6275

12/09/2008

12/06/2008

0

Mind teeb praegu väga kurvaks tõsiasi, et lootus saada seda parfüümi, mida ma juba pikka aega otsinud olen, on nullilähedane. Ma tean mis parfüümiga on tegu ja kust seda tellida saab, aga seda ei shipita Eestisse. Kui leidub keegi, kes mind aidata saab siis ma oleks ülitänulik selle üle.
Siin ongi mu unistus

A walk to remember

0


Olen juba pikka aega tahtnud siia kirjutada ühet väga heast filmist, nimega "A walk to remember". Tegemist on teen romantic movie-ga, aga ta erineb teistest omasugustest väga palju. Filmi esimesed 10 minutit on igavad ja mitte midagi ütlevad. Mäletan, et vaatasin kunagi suvel filmi algust ja kuna see oli jura, siis jätsin pooleli. Tookord ei teadnud ma veel, et mis filmiga on tegu. Nüüd, kui olen seda filmi näinud, võin öelda, et see kuulub minu lemmikfilmide listi.
Film räägib, nagu enamus teen movie-sid, ühest populaarsest poisist ja ebapopulaarsest tüdrukust. Poiss saab filmi alguses hakkama kuritööga, mille heastamiseks peab ta liituma kooli näitetrupiga. Selleks, et oma osaga näidendis hästi hakkama saada, peab ta abi küsima aga Jamielt- ebapopulaarselt tüdrukult. Too nõustub teda aitama ühel tingimusel. Nimelt ei tohi poiss temasse armuda. Poiss lubab seda, aga tuleb välja et tegelikult polegi see nii lihtne. Tegevuse arengu käigus muutub poiss tundmatuseni ja avastab, et tema senine elu pole olnud nii tore kui ta alguses arvas. Filmi lõpp on teen movie kohta ebatavaline ja näitab, et alati ei lähe nii nagu soovitakse.
"She didn't belong. She was misunderstood. And she would change him forever."

12/03/2008

11/29/2008

Graduation

0

There is a good reason they call these ceremonies "commencement exercises." Graduation is not the end; it's the beginning. ~Orrin Hatch

11/25/2008

0


Parim kink, mida võid anda, on kallistus: üks suurus sobib kõigile ja kellelgi ei ole kunagi midagi selle vastu, kui selle tagastad

11/23/2008

11/22/2008

0

Jõulutunne on peal. Nimelt tulin eile koju ja siin oli lumi maas. Igatahes paksem, kui Tartus. Ja täna ärkasin ning lund sadas. Nii ilus. Sellega tuleb ette pilt Raekoja platsist eelmine aasta, kus oli suur kuusk, ilusad jõulukaunistused, väike jõulumaa ja detsembri lõpus ka lumi maas. Tollel kuupäeval avaneski seal selline vaatepilt. See oli võrratu. Ja sellega seoses meenus ka Tiina sünnipäev. Sellest on isegi pilt. Lumine pilt. Tookord oli väljas väga külm- üks talve külmemaid õhtuid. Ja meie Tiina sünnipäeva tähistamas. Aww. Eelmised jõulud olid ilusad. Loodetavast itulevad see aasta veelgi ilusamad.
Btw, mind on hakanud huvitama SSE Rigas õppimine. (Kui muidugi sinna sisse saan)
Let it snow, let it snow, let it snow!

11/19/2008

Lemon Tree

0

I wonder how
I wonder why
Yesterday you told me 'bout the blue blue sky
And all that I can see is just a yellow lemon-tree
I'm turning my head up and down
I'm turning turning turning turning turning around
And all that I can see is just another lemon-tree

Lisa

0

Eelmisele postitusele:

*nv-l oli empsi sünna, kus pidin lapsi ka hoidam
*teisipäeval käisin geenivaramus verd andmas, jälle ei leitud mul veeni üles ja selle asemel võeti käeseljalt; soovitan sinna kõigil minna, sest sealne õhkkond on väga tore ja hubane- nad pakuvad isegi teed ja kommi
ostsin ka mõned jõulukingid
*koolis on reaalaintete nädal, mis tähendab seda, et nii pooled tunnid jäävad ära...
*ma sain astronoomia viie
*Täna (kolmap) käisin ka tartus, kiire käimine oli, sest tunniga olin seal ja peaaegu tagasi- nimelt tartu sain matuga ja ostsin empsile jõulukingi ära ja jõudsin täpselt ka bussi peale...

11/10/2008

Viimase aja tegemistest

2

Kuna neid on olnud nii palju, siis ei viitsi pikalt rääkida, vaid panen lühidalt punktidena kirja:
*Vaheaja alguses käisin libedarajal. Jube oli.
*Pühapäeval olin Tony sünnal.
*Esmaspäeval tulid Jannu, Maris ja Maive mu poole ning olid seal teisipäevani
*Teisipäeval tulid Mia-Lota ja Lara mu poole
*Kolmapäeval juuksuris ja Võrus
*Neljapäeval hambaarst, RNK tshill, kus arutleti noortenädala küssade üle, õhtul läksin RÕuge Segakoorile appi laulma
*Reedel läksin õhtul linna, käisime Marise ja Jansaga Õllekas, kus esines Apex11 ning hiljem läksime edasi bossu, kus sai palju nalja
*laup käisin Lätis ja ostsin endale Näksi-stiilis kampsuni
*Pühap tagasi ühikasse
*Esmasp kool ja kooliga Viljandisse teatrisse "Keisri hullu" vaatamas
*Neljap klassiga Ida-Virumaal ekskursioonil: TTÜ Ida-Virumaa kolledž, Valaste juga, Toila oru park, Sillamäe sadam ja kinni kaetud mägi ning metallitöötlustehas
*Reede-pühap koori laager Valgjärvel, mis oli see kord väga väga lahe
*Kolmap lähen kooliga kinno "Detsembrikuumust" vaatama
*Neljapäeval lähen sürridega kinno "Admirali" vaatama
*Reedel saan lõpuks koju

Kindlasti jäi midagi mainimata...

Peace;)

10/20/2008

Tahaks ära...

4

Kas teil on ka vahel tunne, et ei jõua? Et silmad vajuvad kinni. Et lihtsalt enam ei jaksa. Et õpetajad justkui nimelt panevad kõik kontrolltööd, kirjandid ja muu ühte või kahte koolinädalasse. Tean küll, et neil on hea kõiki asju vaheajal parandada, aga kas see on siis õpilaste suhtes aus? Me ju ka ei jõua nii palju. Kerttu, Liis ja Tiina läksid just Tartu, kell on 9 õhtul ja viimane buss tuleb sealt tagasi pool üksteist. Nende mõttetu sõidu põhjenduseks oli, et nad põgenevad õppimisest. Tahaks ise ka põgeneda, aga näe- ei saa. Minu praeguse füüsikaõpetaja taseme juures tuleb lihtsalt õppida. Olgugi, et minu nädal on võrdlemisi lihtne- ainult astronoomia arvestus ja keemia kontrolltöö ja ühiskonnaõpetuse töö, milleks peab see nädal veel õppima, ei ole enam jaksu. Terve eelmise nädala õppisin. Ja nädalavahetuse ka. Tegelikult tegin nädalavahetusel ära palju asju, mis seda nädalat lihtsustaksid, aga selle tõttu ongi praegu selline tüdimus. Tõesti tahaks ära, näiteks välismaale. Või lihtsalt- tahaks vaheajale. Aga sinnani on ainult mõned päevad. Jah, tõesti, mõned päevad. Igavikulised päevad...

Üks asi, mis mind sellel nädalal rõõmsana hoiab, on mu rebane. Jah, Ats on tore rebane. Täna aeroobikasse minnes pidi ta ka tulema, aga kui teda otsima läksin, polnud poissi kusagil. Läksin siis kurvalt aeroobikasse. Seal selgus, et ka teiste rebased ei tulnud. Ja siis, kusagil poole trenni peal astub uksest sisse väga kohkunud ja naljaka näoga Ats. Paistis, et ta ei saanud midagi toimuvast aru. Ütlesin talle, et ta leiaks koha, kus tantsida, ja vaataks, mida treener ees teeb ja püüaks ise seda imiteerida. Väga lahe oli. Kuigi tal ei tulnud asi eriti välja, oli tore vaadata, et ta vähemalt püüab. Tore on ka see, et ta on ainus, kes kohale tuli. Mis sellest, et poole pealt, aga ikkagi. Ta poleks pruukinud järelevastamisest sinna tulla ju. Lovely! Õhtusöögi ajal oli väga tore see, et Kaie rebane pidas oma neljapäeval antud lubadust ja tuli meiega samasse lauda sööma ja ümisema. Jah, ma räägin Hassanist. Ma avastasin õhtusöögi ajal, et talle meeldivad putukad (noh vähemalt ta ei karda neid). Ats ei tahtnud alguses meie lauaga liituda ja istus mujale, isegi see, kui ma teda kutsumas käisin, ei aidanud, aga siis läks Hassan ja kutsus ta meie lauda. Ja ta tuli. Aitähh, Hassan! Sa oled täitsa tore tüüp!

Aga aitab nüüd rebastest ja koolist. Peaks natuke Uraani omadusi raamatust uurima ja Kepleri seadused ka endale selgeks tegema.

Peatse kirjutamiseni!

10/18/2008

Out from the heart

1

Viimane nädal oli vahelduva eduga kiire. Mõned tööd siis lükkusid edasi ja mõned tulid juurde. Praegu on nv ja ma peaks astronoomiat õppima, aga otsustasin enne natuke blogida.
Rebastest siis.
Kolmapäeval oli NRG-s tutvumuspidu. Päris naljakas oli ja paljudele meeldis ka. Ühesõnaga tore oli. Pilte mul kahjuks pole, sest ei viitsinud teha. Enne tutvumispidu pidid fox-d vastama küsitluslehele ja selle alusel valiti välja kõige naljakamalt vastanud tüübid. Neid pinniti ees. Näiteks tahtis üks tulevikus lüpsjaks saada ja talle anti udar harjutamiseks. Siis küsiti igasuguseid asju. Pisikesele anti torbik, et ta ikka välja paistaks. Jutaga noriti ka, sest ta on nii pikk. Siis oli sensuaalne aeroobika, mida näitas ette väga khm khm huvitavas kostüümis Kristel. Iga klass pidi oma kava ka tegema. A-katel Lepa laulis mikrisse ja tyybid tantsisid midagi. Tseekad tegid katseid (keemiaklass ju!!) ja beekad näitasid end igast küljest. Tseekate õps tegi huvitavaid tantsuliigutusi laval ja kübekas seksikaid. VÄga üllatav oli. Pärast tutvumispidu loositi välja "orjad".
Me sürridega läksime oma tubadesse. Mina sellepärast, et mind oli liiga lihtne muidu üles leida, nemad sellepärast, et tegid oma rebastele aardejahi, kus neli rebast pidid ühes kohas kokku saama ja siis nende tuppa tulema. Minu rebaseks sai Ats b-klassist. Alguses tahtis ta blokkida a'la "Nii nüüd oled mu ära näinud, ma ei kavatse midagi teha, head aega" , aga ma ei lasknud tal ära minna ja ütlesin, et tahtsin küpsist pakkuda. Seepeale oli vastus selline, et "miks sa kohe ei öelnud???". Samal õhtul nö, ristküsitlesime mu rebast, kes on hämmastaval kombel Fredile väga sarnase välimusega. Järgmisel päeval küsitlesime ka Tiina, Kerttu, Kaie ja Vero rebaseid. Tiinal on Silver, kes mängib kitarri. Veidi vaikne tüüp, aga kobe ja suht lahe, sest ta mängib kidrat. Kerttu ori on ka lahe, nimi on Lauri. Ta on Pingi ja Otiga samas bändis. B nimi on Intimate Flower. Igatahes Kerttu ori on kõige jutukam ja rääkis meile, kuidas rastasid tehakse jne. Ta on tore. Kaie ori on Hassan, kes kardab kõike. Verol on Rauno, kes on vaikne. Liisu orja võtame esmaspäeval ette. Tolle nimi on Henri.
Minu ori lubas igatahes mukka aeroobikasse tulla, aint et retuuse ei tahtnud jalga panna. Samas Ats ja Silver on kõige aktiivsemad olnud: nad tulid õhtusöögi ajal meiega sööklasse ja ümisesid meiega ringis. Väga naljakas oli. Hassan on siiani kõige negatiivsema mulje jätnud, sest ta blokib täiega. Kaiest on kahju- tal ei ole orjaga vedanud. Aga ok aitab orjapidamisest siinkohal.
Räägiks natuke nüüd sellest, mida ma eile nägin.
Nimelt Tulime Iirise ja Veroga Tartust bussiga tagasi Nõkku. Lõunaka juures tuli meile vilkurite ja sireeniga vastu kaks kiirabiautot. Poolel teel Nõkku, kusagil Külitse kandis, nägime politseiauto vilkureid. Kuna bussipeatus oli sealsamas kohas, kus õnnetus, siis nägin asja ka lähemalt. Tee peal olid maas laiali toidukotist pudenenud asjad ja üks müts. Asjade juures oli ka üks auto, mille esiklaas oli täiesti sodiks ja juhti ei paistnud kusagilt. Ise oletan, et keegi jäi auto alla ja juht sai ka viga, sest kiirabiautosid oli kaks. Igatahes mats paistis olevat kõva, sest ikkagi maantee ja kiirus võis olla 90-100 km/h. Pime aeg ka. Kurb on mõelda, et ilmselt jäi alla keegi pereema, või -isa, kes tuli poest ja tahtis perele koju süüa viia ning nüüd juhtus niimoodi. Väga kurb. Kaastunne omastele.
Eks uudistest kuuleb, mis sellest sai.
Aga praeguseks aitab. Hakkan astronoomiat õppima.
Ciao!

10/13/2008

0

Pühap, kui bussiga Tartu sõitsin, siis kohtusin ühe tüübiga autokoolist. Rääkisime temaga terve tee. Tuli välja, et ta EMÜ-s kolmandal kursusel, tal load juba 1 kuu käes, tal ka kunagi plaan verd andma minna. Rääkisime igast huvitavatel teemadel.
See bussisõit tundus kestvat rohkem 15 min kui 1h 15min. Tore!

PS: Tüüp on mitu aastat bussiga Tartu-VÕru vahet sõitnud. Jäi meelde, sest riietumisstiil erines teistest.

On and on and on..... ehk siis

5

Lihtne elu!
Järgmised kaks nädalat.

*Statistika (done)
*Inka kiri (300 sõna) (done)
*Töö Hamsuni peale (done)
*Ajaloo KT (done)
*Eesti k. etteütlus (done)
*Mata KT (done)
*Biuka KT (jääb ära!!!???:O)
*Inka lugemistest (done)
*Koori laager (delayed)
*Tutvumispidu (pole aega õppida)(done)
*Biuka kommentaar meilida ajalehele (lost???)
*Ühiskonnas raport (A4)
*Ühiskonnas KT
*Füssas suur KT (delayed)
*Eesti keeles kodukirjand (600-800 sõna)
*ASTRONOOMIA ARVESTUS
*Keemia KT

VÕib tulla:
*Biuka KT nr 2


Kas ma kuulsin kedagi mainivat, et 12. klass on lebo?

10/04/2008

Viimaks

0

Sai autokooliga ühele poole!
Juhiload on käes ja järgmine nädal saan plastiku.
Täna sõitsin juba Tartusse Võrust.
Tohutu kergendus, et see läbi sai!

9/28/2008

Üle pika aja...

0

Lausa kahju on vaadata, kuidas paljud blogis surevad kooliajal välja. Kellelgi pole aega postitada...
Võtsin täna selle aja, et rääkida, mis minuga on viimase kolme nädala jooksul juhtunud.
*Käisin verd andmas. Jah, tõepoolest võtsin sellise asja ette. Pidin kahel päeval käima, sest esimesel korral olin ma liiga vara söönud. Teine kord läksin siis täis kõhuga ja arstitädi lubas verd anda. Imestas ainult, et miks mu vererõhk kõrge on...
Ise ka imestasin, sest siiani on ta kogu aeg normis olnud. Igatahes verd andes ei leitud mu veeni üles. Lõpuks, kui kanüül sisse pandi, siis hakkas veri voolama. Sain hakkama kusagil 6-7min-ga. Kärt ja Mai andsid ka samal ajal verd. TEgime Kärdiga võidu. Phmt mina võitsin, sest mulle pandi kanüül hiljem kätte, kui talle, aga mina lõpetasin 2sek hiljem. Pärast vere andmist polnud mul üldse paha olla. Isegi kooliväsimus kadus nagu tina tuhka. Läksime sürridega veel ka Elise elupaigaga tutvuma. Täitsa tore oli ja natuke veini sai ka joodud. Tore päev oli.

*Autokooliga on mul ainult nii palju jäänud, et 3. okt. on ARKi sõit. Vast saab sellest läbi. Teooria tegin veatult ära.

*Ühel nädalavahetusel käisin tööl. Müüsin Sõreste Öisel Mäkketõusul t-särke. VÄga külm oli, aga enamuses särke sai müüdud. Minu jaoks oli see elu esimene mäkketõus ja see oli väga vinge. Mägi oli järsk. ATV-de võistluse ajal lõhkus üks tüüp ära oma kaks nädalat vana ATV. Suht julm. Mootorrattaid oli ka tore jälgida. Pärast oli ilutulestik, mis oli võimsam, kui VÕru linna sünnipäeva oma.

*Koolis toimus spordipäev a.ka. rets. Mina pidin rebaseid kätekõverdusi tegema sundima. Muidu oli nii, et rebased jagusid kuude tiimi. Oli ringsüsteem. Iga tiim läks ühte punkti ja oli ka karistussalk. Punktides pidi topsiprillidega jalkat mängima, kilega kinni rullitud kätega ja pall kahe kõhu vahel jooksma, kinniseotud kätega liivakastis ujuma, kummide alt roomama, kepiga keerutamist tegema, kägar- ja krabikõndi, prääksuga kükke, seksikat aeroobikat, turnikate vahel olevast nöörlabürindist läbi saama, veekanistreid enda ees hoidma, pisikese mänguautoga sõitma ja igasuguseid lihasharjutusi tegema. Viimast lasin mina neil teha ja kuna nad ei saanud peaaegu millegagi hakkama, siis sõimasin neid vahetpidamata. Ühe poisi olevat ma isegi nutma ajanud:( Ja kümnendikud peavad mind obv bitchiks. Aga teadke, ma ei ole tegelikult selline. Tulge mulle külla, olen täitsa tore tädi tegelikult.

*Ühel nädalavahetusel käisin kooli kokkutulekul. Eesmärgiks oli vaadata üle koolimaja vastremonditud osa. Oh sa raisk kui ilus see oli! Mõtlen, et miks ma näiteks neli aastat hiljem poleks võinud sündida... Meie klassist olime kohal ainult mina, Maive ja Sulev. Aga tuttavaid oli palju. Sai nalja ja oli tore päev.

*Kool on hullumaja. Kaheteistkümnes klass on hullumaja. Kontrolltöid on lademetes, tunde on palju ja aega pole. Mool keerab ja füss sakib. Astronoomia on päris huvitav. Käime Tõraveres loengutel. VAst saan arvestuse läbi.

*Statistika. Käisin küsitlemas. KÜsimused olid mul päris head.Sugu,Vanus Tähtkuju, Mitut välisriiki oled külastanud?, Mitu x lennukiga lennanud oled? Reisid üksi või mitmekesi?, Kohvri kaal kui 10ks päevaks Inglismaale lähed, Ei puudu kunagi reisiasjade hulgast, Kas on kunagi Kombitud turvaväravas, Mitu varvast on lätlastel? Kumb oli ennem- muna või kana?
Küsitledes sai palju nalja. Ühed kümnendikud kuulsid valesti ja arvasid et ma teen SADISTIKAT. Einoh aga palun. VÄike Kullu on ninatark. Üldiselt on kümnendikud sõbralikud ja lahedad. Ausõna.

*See nv olin ENKO (Eesti Noorte Keeleorganisatsioon) laagris Paidel. Sain tuttavaks ühe Tiina-nimelise tüdrukuga, kes käib Forseliuses. Laagris räägiti palju asju. Ma pidin Kirjandusraalist midagi rahvale rääkima ja järjekordselt läks mu jutt aia taha. Nagu alati. Meile esines Kristiina Kurema, kes on võitnud romaanivõistluse ja kelle raamat järgmine aasta välja tuleb. Seda raamatut tuleb kindlasti lugeda, sest autor tundus lahe. Meile esines ka Sass Henno. Rahvas, kadestage nüüd. Tyyp on ilgelt vinge. Ta isegi ropendas laval olles. Ta on nii meielik. Ma alguses arvasin (ei tea miks) et ta on mingi vanamees, aga tuli välja, et ta on 26. Ta rääkis hästi palju igasuguseid lahedaid asju. Panen kirja ka tsitaate, mis ta ütles ja mille ma üles kirjutasin. Ta saatis meile kõigile, kes tahtsid, meilile "Mina olin siin" 2. raamatu alguspeatükid. Ma pean nüüd kiiresti esimese raamatu läbi lugema ja filmi ka vaatama.
Tsitaate siis:
"No news tonight" - "All views are news" - selle kohta, et kui telekas loodi, siis uudiste puudumisel teataja ütles esimest asja. Tänapäeval on uudiste puudumisel selline värk, et räägitakse, mida mingit poliitik on arvanud.
Henno andis 2005 aastal vangidele kirjutamisõpetust. Kirjandi kirjutamise juhiseid saab aadressilt: www.henno.ee/failid/konspekt1.doc Sama on ka konspekt2 ja konspekt3.
Raagi klass tuli välja 4 päeva enne Jokelat.
"Verbaalne väljend on tagajärjega"- koolitulistamise ajenditest ja kiusamisest rääkides. "Eestis on ka koolitulistamise alged olemas. Seda lihtsalt pole juhtunud veel, aga võib iga kell juhtuda"
"Ära kirjuta "ma armastan sind", vaid "ta ärkas iga hommik pool tundi varem, et talle kurgivõileibu teha"." - kuidas teha tavaline kirjutis huvitavamaks nii, et mõte ei kaoks.
Arvas 2002 aastal pärast romaanivõistluse võitmist, et teab, mis Eesti kirjandusmaailmast on puudu. Oli hästi ülbe ja pidas ennast väga tähtsaks. Nüüd on tal selle pärast piinlik.
"Kui sa oled meister oma alal, võid sa tekitada lugejas mis tahes emotsioone"
"Klass mõjub teosena moraliseerivalt"
"Ropendada pole enam mõtet. Kui ropendad, pead seda tegema paremini kui mina. See on ropendamise standard." - kuidas kirjutada paremini kui tema
Rääkis, kuidas romaanivõistlusel mõjutas žüriid- kirjutas romaani sisse asju, mis olid žürii mineviku või lemmikasjadega seotud.
"Ükski jahimees, põllumees ei õigusta ennast, et see on maailma vanim amet" - prostitutsiooni kohta


Sain just teise raamatu käsikirja kätte. Häbi on, et pole esimestki läbi lugenud.

9/03/2008

Natukene siis

4

Koolivaheaja lõpust.

Reedel, 29 augustil, läksin ma kõigepealt autokooli sõitu. Panin ka eksamiaja kinni. See on 12 septembril. Pärast autokooli läksin juuksurisse ja pärast seda läksin bussi peale. Bussijaamas nägin Evelit, kellega tsättisin ka natuke. Sõitsin bussiga Tartusse, kus sain Maivega kokku. Nägin linna peal veel Saviauku, Bergmanni, Uba ja seda blondi tsikki, keda kunagi unes nägin. Igatahes Tartus käisin kaupsis ja uudistasin Taskut ka.
Edasi sõitsin Põltsamaale. Sealsesse bussijaama tulid mulle vastu Liis, Tiina ja Kerttu keskmise bussiga. Suundusime esimese poole. Seal tutvusin Liisu sõpradega GErda, Kairi ja Kertuga. Sõime kooki, salatit, jne. Vaatasime kahte filmi ka. Üks oli Sandra Bullockiga ja teine film oli "A walk to remember". Viimane meeldis mulle väga ja ma kavatsen seda kindlasti veel vaadata. Soovitan seda vaadata kõigil, kes pole veel näinud. Õhtul käisime linna peal ja Roosisaarel ka. Imetlesime ka tähti. Põltsamaal paistab neid taevas vähem olevat, kui mu kodus- aga pole ka imestada- Põltsu on ju linn!
Järgmine hommik olime VEro ja Liisuga eriti varajased ja kuniks kerttu ja tiina magasid, käisime linna peal ja vaatasime roosisaare ka päevavalguses üle. Päris kena oli. Hiljem panime asjad kokku ja käisime korjasime kaie koos asjadega peale ning käisime poes toitu ja jooki ostmas. Edasi orienteerusime Tiina bussiga Vero poole. Seal tšillisime ka. VEro oli nii õnnelik, kui ta oma kingi kätte sai, et hakkas lausa nutma. Vähemalt läks kink asja ette- parmupill ja t-särk, kuhu ette on kirjutatud lause Vero blogist ja taga on Vero enda joonistatud elevandi tagumik. Vero tegi meile kena stripi igatahes:D:D Õhtul vaatasime ka filmi. Esimene oli "Dog Danny" ja teine "Save the last dance". Mõlemad olid head. Siis kobisime tuttu ja hommikul üles. Koristasime enda järelt ära ja hakkasime Nõo poole tulema. Käisime ka lõunakast läbi.
Õhtul tšillisime ühikas. Pakkisime ka asju lahti. Tannu pani Kaie toas mega kildu õhtul.
Järgmine hommik oli esimese koolipäeva aktus, mis venis, nagu alati. Pärast oli pildistamine. Meie klass, kes oleks pidanud viimasena pildistama, ronis esimesena nö. lavale. Klassijuhataja tund kestis ka aint 15 min ja olimegi vabad.
Õhtul käisime 4D kinos "Kosmoserallit" vaatamas ja Kerttu ning Tiina tahtsid verd anda, aga ei saanud, sest nende hemoglobiini tase oli liiga madal- aint 120g/l. Õige on vähemalt 125g/l.
Pärast ebaõnnestunud vereandmise katset läksime Taskusse, kust mul ei õnnestunud midagi osta- lihtsalt ei leidnud midagi, mis meeldiks. Pärast seda suundusime tagasi ühikasse.

Eile käisin Tiina, Iirise ja Keiriga jooksmas. Täna aeroobikas.
Kooris hakkan ka käima ja kunagi ka aeroobikas.
Kool ajab vihale, sest meie lennule on tehtud kohustuslikuks joonestamine ja reedeti on seitse tundi ja kolmapäeviti hakkab olema 9 tundi, mis segab aeroobikat. Haige. Meie lennule keerab Perkson alati. Lovely!
Aga kõigile teistele ilusat kooli algust!

8/21/2008

Öölaulupidu

0

Tean et postitus on sama, mis sürride blogis, aga ma lihtsalt ei viitsinud topeltteksti kirjutada erinevate lausetega...

Igatahes hommikul vara hakkasime perega sõitma Tallinna poole. Tegime tartus mäkis vahepeatuse ja siis läksime lauluväljakule, kus parkisime endid ja suundusime linnaliiniga virusse. Seal tegin opingut- ostsin endale teksad, kampsuni, topi, seeliku, käekoti ja nn, festivalikoti (psike, kuhu mahub sisse aint rahakott ja mobiil ja heal juhul ka digikas). Äkki keset viru keskust vajub mul mokk nii töllakile- kes mulle vastu tulevad??? Arvake ära! Kerttu ja Kaie. Ja nad rääkisid mulle siis et Tiina ka pidi Tallinna poole liikuma. Pärast Virut suundusin lauluväljakule, kus ootasin sissepääasu ja kui see hetk tuli, siis otsisin istumispleissi ja telefoniga ka syrride kamba ülessse. Korjasime tee pealt endale veel 10 sinist õhupalli ja 4 lippu ka. KÕik rahvarinde omad. Kui ma oleks siis teadnud et need savisaare poolt pakutavad, poleks ma neid obv võtnud. Ostsime endale ka suurema eesti ja väiksema gruusia lipu.
ÖÖlaulupeo algus venis nagu tatt- pidevad viiulivirtuoosid jahutasid maha metsatölli poolt kuumaks keedetud rahva. Lõpuks pärast igavikulist ootamist tulid ka need laulud, millele mina ilma kavast sõnu veerimata kaasa sain laulda. Hallelujah! Igatahes tuttavad laulud olid hääd ja üle kõige kaifisin mina punklaulupeo laule. JA muidugi ka "Palve"-t. Laulupidu oli tore! Tore oli syrridega kokku saada. Väga ilus ilm oli ka. Ma tean et ei tohiks viriseda, aga minu arvates venis algus liiga palju ja päris palju häid laule oli kavast välja jäetud. Seega kokkuvõte- mulle meeldis punk-laulupidu rohkem. Aga ka sellel polnud häda.







Nüüd jääb üle oodata päevalaulupidu....;) (Mis on tegelikult ju järgmine suvi!)

8/14/2008

The Last Song

0

See laul on huvitav selle poolest et ma ei saa aru kas see räägib bändi lõpust või kellegi surmast või artisti surmast..
Aga igaljuhul on ta eriline...

The time has come to say goodbye
The sun is setting in the sky
The truth’s turned out to be a lie
It’s over, over
Hum yourself a lullaby
This is the end but baby don’t you cry

So take away the melody
And all that’s left of memories
Of lovers, friends and enemies
They’re all fading
You may not remember me
I haven’t got the strength to carry on

If this is the last song I’ll ever sing
Then I’m giving it everything
I’m giving it all

If this is the last song that I’ll ever play
Then I guess it’s time to take
The curtain call
I’m dying to thank you all
I’m dying to thank you all
I’m dying to thank you all
Thank you all

So here’s to all the lonely hearts
Coz mine’s been ripped and torn apart
I’m colder now, it’s getting dark
But I’ll be okay
Bury me with my guitar
And on the way to hell I’ll play

If this is the last song I’ll ever sing
Then I’m giving it everything
I’m giving it all

If this is the last song that I’ll ever play
Then I guess it’s time to take
The curtain call
I’m dying to thank you all
I’m dying to thank you all
I’m dying to thank you all
Thank you all, yeah

One more song before I’ve got to go
(I’m singing ohhhhh)
From the very bottom of my soul
(And hear it ohhhhhh)
Every single word and every note
I’m pleading
Let me hear you sing it out once more with feeling

One more song before I’ve got to go
(I’m singing ohhhhh)
From the very bottom of my soul
(And hear it ohhhhhh)
Every single word and every note
I’m pleading
Let me hear you sing it out once more with feeling

If this is the last song I’ll ever sing
Then I’m giving it everything
I’m giving it all

If this is the last song that I’ll ever play
Then I guess it’s time to take
The curtain call

If this is the last song I’ll ever sing
Then I’m giving it everything
I’m giving it all

If this is the last song that I’ll ever play
Then I guess it’s time to say
We thank you all


VÕi mis te arvate?

8/12/2008

Ja midagi sürri

0

Praegu käib sõda. Vb tuleb kolmas maailmasõda. Ja mida mina leidsin: 28. juunil 1914 tapsid Serbia salaorganisatsioonid Austria troonipärija Franz Ferdinandi.
See oli esimese maailmasõja alguses- üks sõja alustamise ajendeid....
Ja mina fännan Franz Ferdinandi, kui bändi...

WHY? WHY? WHY?

3

Ilmselt saab juba pealkirja põhjal aru, millest jutt on. Ikkagi Gruusias toimuvast.
Mul on seal tuttavad ja nad elavad Tbilisi lähedal ning ma ei tea kas nad on elus või mitte, sest sõda on juba peaaegu pealinnas. See on jube.

Ühesõnaga, miks on vaja tänapäevases maailmas veel pomme loopida? Kas maailm pole siis piisavalt arenenud, et aru saada, et süütute inimeste tapmine pole lahendus? Minu poolest tehke kasvõi kübersõdasid, aga jätke inimesed ellu! Aga, ups, ma unustasin- Venemaa pole veel nii kõrgel arengutasemel, et küberprofid saaksid teiste riikide arvuteid häkkida. Seega tuleb sõdida vanamoodsel viisil. Seda sõda on juba pikka aega ette valmistatud: pidevad piiririkkumised, tasased pisikesed pommirünnakud, igasugused provotseerimised, norimine mõttetute asjade pärast. "Me kaitseme oma kodanike õigusi Lõuna-Osseetias ja sõda alustas Gruusia ise". Misasja? Gruusia ei ole nii loll, et hakkaks sõdima nii suure riigiga nagu on Venemaa. Ja minu teada viskas Venemaa esimesed pommid alla ise ja täpselt sinna alale, kus elavad nende kodanikud. Seega nad tapsid neid kodanikke, keda nad "kaitsevad" ju. Kas sellel on loogikat? Ei ole. Ja kui Gruusia peatas sõjategevuse-oma riigi kaitsmise- ning palus Venemaal seda teha, siis too ütles, et Gruusia tegelikult sõdib edasi. Edasi sõdimise all mõeldi seda, et Vene väed blokeerisid Gruusia vägede tagasitee ja piirasid nad sisse ja et Gruusia vägedel ei jäänud muud üle, kui ellu jäämiseks ennast kaitsta. Või oleksid nad pidanud ennast surnuks pommitada laskma? Selleks, et ellu jääda, nad kaitsesid ennast- neil ei jäänud ju muud üle.
Ja Venemaad ei peata praegu miski. Ta visati G8-st välja ja nüüd on olemas G7. Vene väed on lennanud üle Tbilisi, kus praegu viibivad paljude riikide välisministrid ja ka meie riigi president. Kes annab garantii , et Venemaa Tbilisit pommitama ei hakka? Mitte keegi. Praegu lihtsalt üks suurriik katsetab, et kaugele ta minna võib. Oma rahvusest inimeste kaitsmisest on asi kaugel, sest Venemaa ületas Lõuna-Osseetia piiri ja ründab juba Gruusiat,kui demokraatlikku riiki. Ta nõuab ju isegi presidendi tagasi astumist! See on sekkumine suveräänse riigi siseellu. See ei tohiks Venemaad puudutada.
Ja teised riigid ei võta midagi ette. USA lubas Gruusiale appi minna siis, kui pealinna pommitama hakatakse. Aga kas siis pole juba hilja? Siis on ju phmt riik vallutatud ja paljude maailma riikide juhid hukka saanud. Paljud lääneriigid ei ütle ka midagi. Venemaa liitudest välja heitmine ei aita ju. See on sama mis aastal 1933, kui Rahvasteliidust heideti välja Jaapan ja Saksamaa, et sõda vältida. Aga mis juhtus mõned aastad hiljem? TEine maailmasõda. Näpuga viipamine ja ütlemine, et "nii ei tohi teha, see on väga paha" ei aita ju. Seda on ajalugu näidanud. Ja praeguse seisuga oleme me kolmanda maailmasõja lävel.
Ei või iial teada, millal Venemaa meile kallale tuleb. Eelmine kevad näitas juba, et asjalood pole eriti kiita. Venemaa võib iga kell tulla meile ka kallale, kaitstes oma kodanike huve Eestis. Eesti venelased mässasid siin eelmine kevad, karjusid "Rossija!". Kui neile see riik nii väga meeldib,siis miks nad siit ära ei lähe, sinna kus neil on parem? Aga sellepärast, et Eestis on elujärg parem. Aga siis kui Venemaa peaks Eesti vallutama, kas nad siis loodavad, et Eesti majandustase jääb samaks? Otse loomulikult mitte-see ju langeb, sest Venemaa toob oma majanduse siia. Kas venelased loodavad, et nende elu paraneb, kui Venemaa meid valitseb? Ma hästi ei usu. Venelased ei saavuta sellega midagi, kui nad siin mässavad. Nende elu ju halveneb.
Samas märgid näitavad, et Eestil tuleb iga hetk ka selliseks invasiooniks valmis olla: Vene lennukid on pidevalt Eesti õhupiiri rikkunud ja seda eitanud, eelmise aasta Pronksöö tõestas, et Venemaa on valmis iga kell meile kallale tulema ja ootab sobivat võimalust või siis ettekäänet, juba rajatakse sõjaväebaase Eesti piiri lähedusse, valmistutakse Eesti, kui demokraatliku riigi valimisteks, rünnatakse Eestit kübermaailmas, ässitatakse Venemaa kodanikke Eesti vastu jne. Kui võrrelda praegusi sündmusi Eesti ja Venemaa vahel sellega, mis toimusid enne Teist maailmasõda ja Eesti okupeerimist, siis on palju sarnasusi. Ka 1930-40ndatel ületasid Vene piirivalvurid Eesti piiri ja tõid ettekäändeks, et olid ära eksinud. Tapeti Eesti piirivalvureid ja lohistati neid Vene poolele, öeldes, et Eesti ise provotseeris, aurik Metallist uputati, Eesti valitsust provotseeriti, esitati ultimaatumeid jne.
Ja kui praegu peaks Venemaa ka meid ründama, siis pole meil loota abi mujalt, kui Balti riikidelt ja Soomelt. Sest vaadates seda, mida praegu NATO ja USA ja EL teevad, siis nemad meile küll ohu puhul appi ei tule. Mis sest, et Eesti väed on Iraagis USA-l abis. Gruusiast oli ju ka 2000 sõdurit Iraagis, aga USA veel hädas olevat riiki aidanud pole.
Me oleme üksi ja kõnnime väga õhukesel jääl- üks vale liigutus ning ka meile tungitakse kallale. Ja Gruusiaga on praeguse seisuga peaaegu et lõpp...

Ja ometi käivad Olümpiamängud, mille ajal peaks olema WORLD PEACE!

Mul lihtsalt pole sellise sigatsemise peale sõnu...

8/05/2008

Tööle

0

tulin ma täna rattaga. Ainus kord kui ma rattaga tööle tulen ja ka siis sajab paduvihma. On tore! Ja mina olen läbimärg. Täna pean koju ka veel minema rattaga ilmselt...

Eile õhtul vaatasin Discovery Channelit...

6

...ja nägin filmi universumi tekkimisest ja selle tulevikust.
Uitmõtted filmi jooksul:
Kas universumil on äär? Kui on, siis mis on teisel pool äärt? Kui kaugel see äär on?Kas universum on nagu pall, mida hoiab keegi? Kas see keegi on jumal? Kas tõesti on selline asi olemas? Kas universum on nagu lumeklaaspall, mida raputades lumi sees liigub? Äkki on selliseid palle mitu? Ja kui on mitu, siis kas need on sarnased? Aga kui universum nii suur on, siis kas seal ei leidu mitte sarnaseid planeete nagu meil? Sest kui isegi Marsilt on leitud elu algeid, siis kaugemal võib neid ju ka olla. Mars on meile ju nii lähedal... Ja samas on leitud planeete, millel on olemas atmosfäär. Keegi pole neid lähedalt uurinud, sest need on mitmekümne valgusaasta kaugusel. Kas tõesti siis on olemas nn. UFO-d? Ja kas nad on sõbralikud, või tahavad meile halba? Ja kui nad on sõbralikud siis miks nad meiega ühendust pole võtnud? Kui nad on halvad, siis mida nad meiega plaanivad? Kas nad tahavad meid vallutada? Millised nad välja võivad näha? Kuidas nad nii kaugele reisida saavad?
Aga ikkagi põhiline- kuidas saab mitte millestki tekkida miski selline, nagu Maa. Kuidas sai mingi suur plahvatus tulla mitte millestki? Kui on ainult aatomid, kas nad siis liikusid nii kiiresti üksteise vastu, et põhjustasid plahvatuse ja aatomid ühinesid molekulideks ja sealt edasi aineteks? Kas universumi on selline et tõmbub kokku ja paisub taas? Tekib ja kaob? Mis on kadumise ja tekkimise vahepeal? Tühjus? Kui universum tekib ja kaob siis kas varem on olnud ka selliseid tsivilisatsioone nagu meie oma või isegi targemaid? Ja kuidas said aatomid omavahel niimoodi kokku, et moodustasid inimese? Mis meid tööle paneb? Kuidas me saame rääkida? Kuidas saab mitte millestki tulla inimene?

Vastuseid paluks...

enne, pärast Summerfesti ja selle ajal

0

Enne summerfesti olin tööl. Jaanalinnus. Seal oli põrnika klubi kokkutulek ja päev otsa pidi toitlustama neid ja ka jaanalinde näitama. Siis saime sõimata, sest me ei tee toitu piisavalt kiiresti ja üks tädi tellis supi, ning otsustas siis, kui supp valmis oli,et kuna see on purgisupp, siis ta seda ei taha ja nõudis raha tagasi. Värdjas. Igatahes Merit ja Sillu olid ka seal. Õhtul läksin surmväsinuna linna, kus ostsin töö juurde alksi juurde, sest sealsed varud hakkasid ennast ammendama. Oststin 3 pudelit viina, 48 purki Saku Kulda ja 20 ice-i. Ja mult ei küsitud dokumenti. Nojah siis. Igatahes edasi suundusin Summerfestile. Seal olin Kadi ja Marise ja Mihkli ja mingi tyybi ja ühe tsikiga koguaeg koos. Kadi kaudu sain tuttavaks VÕru hevidega, kes olid bit drunk. Üks tyyp nägi välja nagu Alice Cooper. Summeril nägin veel ka Krissut, kes tutvustas mulle Johannat, nägin ka veel Eliani ja Enilat. Ja mõningaid tuttavaid autokoolist ka.
Kontserdil esinesid Analysis, Paha Polly, Apex11, Paperback Freud ja Metsatöll. Kahe eelviimase ajal rokkisin Krissu ja Johannaga, ülejäänute ajal Marise ja ülejäänud kambaga. Kõige vähem rokkisin ma töllu ajal sest see ei läinud mulle peale. Paperback oli igatahes väga hea. Soovitan. Kella kahe ajal öösel kooserdasime paduvihmaga marise poole, kus läksime tuttu.
Järgmine hommik läksin kella üheksaks autokooli meditsiinikoolitusse. See oli suht huvitav, kuid kestis aint 3h. Imelik, sest osad ei saa isegi 8h-ga hakkama. Igatahes sidumist ja kunstliku hingamie tegemist me ei harjutanud ja sellest ei räägitud ka ja ainult kuulasime loengut ning vaatasime videosid.
Pärast läksin MArise juurde ja siis koju tagasi.

7/18/2008

Prantsuse tripist

2

Pühapäev
Algas see siis nii, et kõgepealt läksime Marise ja Veroga Paadirallilt minu poole, kus sõime natuke ja siis viimased kaks tudusid. Mina ei läinud maga ma, kuna teadsin, et pärast ärgata on jube ja poolest tunnist magamisest ei ole mingit kasu ka. Kella kolme paiku ärkasid ülejäänud ka ja laadisime oma hapukapsast täis kohvrid empsi autosse ning läksime RÕugesse kus vaatasime Paadiralli laga. Seal laadisime asjad Vifi autosse, kes viis kõigepealt mäe peale paar noorteklubi tyypi ja siis võtsime suuna Tallinna poole. Terve tee rääkisime igast asjadest sest olin võtnud nõuks mitte magama minna, kuna ka Vif on väsinud ja ei saanud lasta tal rooli magama jääda. Tallinnasse jõudes leidsime lennujaamast tuduva Fredi ja rääkisime Vifiga viimased asjad korda. Siis läks Vif ära ja meie tegime grupi check-ini. Edasi siirdusime oma värava juurde. Vero oli jõudnud vahepeal oma pardakaardid segi ajada ja nii oli turvaväravate juures veidi jamamist. Aga muidu oli kõik okei. Lendu pidime ootama kuskil kaks tundi. Kui lennukisse saime siis sokutasime Vero ja Marise akna alla, sest nende jaoks oli esimene kord lennata. Lend Riiga kestis u 45 min ja Riias pidime ka tunnikese ootama, enne kui edasi sai lennata. Riia-Pariis lennul said Verop ja Fred kõrvuti istuma ja hakkasid mega vigast panema. Enamasti tegid kõva häälega kassi häält. TEgime Marisega näo, et ei tunne neid. Kui Pariisi jõudsime, ootasime baggage reclaimis oma tund aega enne kui kohvrid kätte saime. Seejärel suundusime linna peale. Sõitsime metroo ja rongiga. Päris mugav on niimoodi liigelda. Rongis tuli peale mingi gypsy, kes mängis viiulit ja laulis (mööda). Pärast küsis raha. Rääkisime eesti keeles, et ei saa midagi aru, mis ta meile räägib. Igatahes meie esimene peatus Pariisis oli Louvre muuseumi ees. Sisse me ei läinud, sest liiga vähe aega oli. Muuseum on väga ilus. Seal on majal kõik detailid viimseni viimistletud. Muuseumi ees on ka klaasist püramiid, mis tuli mulle Da Vinci Code moviest meelde. Gorgeus. Louvre vastas oli kohe ka fake Triumfikaar, mis oli pisem, kui originaal, aga ka väga võimas. Meeldis. Edasi suundusime Champs-Elysee kaudu Eiffeli torni juurde. Mina, kui väga hea silmamõõduga inimene, ütlesin et ega see torn nii kaugel ka pole ja et sinna võib jalutada ka. Jah, jalutasimegi. Kusagil 6km koos oma hapukapsakohvritega. Hell yeah. Aga samas ma ei kahetse seda jalutuskäiku, sest nägime Pariisi linna, ilusaid kujusid, parke, maja, mis oli üleni lillede ja samblaga kaetud, Seini jõge ja pulmasid. Väga ilus. Kui lõpuks sihtkohta jõudsime, siis olime väga väsinud, aga Eiffel torni oli nii suur, ilus ja lahe. Meile väga meeldis. Kui selle ära vaatasime, siis siirdusime uuesti metroosse, et mitte rongist Bordeaux-sse maha jääda. Kiirustamise tulemusena jõudsime rongi peale 10min enne selle väljumist. Rong sõitis Bordeaux-sse kusagil 3h ja selle aja jooksul jõudsime me maitsta juba kohalikku veini, mille Fred ostis (mis sellest, et minu raha eest). Kui oma sihtpunkti jõudsime, oli meil rongijaamas vastas David, kellega sõitsime trammiga oma ööbimiskohta Le Marquesi. Saime heita ka esimese pilgu sellele kultuuriväärtusi täis linnale. EI pidanud pettuma. Kui trammiga kohale sõidetus, saime kokku Amayaga, kes meie kohvrid endale peale laadis ja meie jalutasime ööbimiskohta, kus anti meile süüa. Kohtusime ka kõigi projektis osalevate inimestega. Nagu kombeks, andsid kõik põsele musi. Vero seda ei teadnud ja pidi peaaegu rabanduse saama, kui Delila talle põsemusi teha tahtis. Igatahes saime asuda sööma. Pärast sööki pidime niisama passima kusagil tunnikese, kuni teised oma tegevuse lõpetavad ja saavad meile meie hotellitoa kätte näidata. Seega esimene negatiivne kogemus. Mina sain ühte tuppa läti tüdruku Randeaga. Kui oma tuppa jõudsin, vajusin magama, nagu nott.

Esmaspäev
Hommikul ärkasime suht vara, et minna hommikusöögile hotelli restosse. Pärast seda venisime konverentsiruumi, kus tehti nimemänge, et Eestlasi kampa sulatada. Pärast seda hakati arutama tähtsate teemade üle, kus Eesti ja Läti osalejatel midagi eriti kaasa rääkida polnud võimalik, sest teemad olid rohkem Itaalia ja Prantsusmaa kohta. Seega tuli uni peale. Kaasa arvatud minul. Aga uni läks ära siis, kui nägin, kuidas kõik teised magama vajuvad. Siis oli kange tahtmine naerda.
Õhtul läksime Modern Garage, kus pidi toimuma Itaalia kultuuriõhtu. Saime ka linna peal ringi vaadata. Käisime mingi mälestussamba juures, mis oli verise juuli mälestuseks püsti pandud. Mälestussammas oli pikk post, mille otsas asus ingel. Justkui kohe õhku tõusmas. Seal oli hästi ilus purskkaev hobustega. Ja kunagi oli seal ka loss asunud, aga see oli minema viidud nii,et nüüd on selle asemel seal ainult väljak. Käisime veel ka veepeegli juures ja tegime seal pilte. Veepeegel on plats, kust väikestest piludest purskub väikeste piiskadena välja vesi, mis näeb välja nagu tolm. Pursete vahepeal on platsil vesi, mis näeb välja nagu peegel. Sellest ka nimi. Veepeegli juures on ka väga ilus aed, kus kasvavad ka sidrunipuud.
Pärasti linna peal ringi liikumist läksime Modern Garage. Itaallased olid teinud meile kahte sorti pastat: ühte munaga ja ühte tomatiga. Esimene mulle eriti ei meeldinud, sest olin saanud seda varem ja palju maitsvamana, aga tomatiga pasta oli väga hea. Söögi kõrvale saime ka õlut juua. Prantsusmaa reisil õppisin ma õlut jooma. Kuna õhtu venis pikale, siis tagasi läksime osaliselt trammi, osaliselt autoga.

Teisipäev-Neljapäev
Suht igav päev. Rääkisime jälle poliitikast. Õthul oli Läti kultuuriõhtu. Nad küpsetasid kartulipannkooke ja pakkusid mingit veidrat juustusalatit aga kokku tuli söök imehea. Vähemalt mulle meeldis. Nad laulsid oma riigi laule ja õpetasid meile ühe tantsu ka. Hästi tore oli. Õhtu ei veninud eriti pikale ja magama sai ka normil ajal.
Järgmisel hommikul käisime rahvaga veetöötlemise tehases. Maris ja Vero ei tulnud- nemad otsustasid magada. Suht tore oli. Nägime kuidas väga räpasest solgiveest saab puhta joogivee. Edasi läksime hotelli ja rääkisime poliitikast ja magama ka ei saanud minna. Väga igav. Vähemalt paistis päike. Neljapäeva hommikul ostsime Marisega asjad kultuuriõhtuks ja suundusime kesklinna, kus pidi toimuma debatt. Väga kuum ja lämbe ilm oli ning uni tuli seal peale. Aga kui debatt läbi oli, siis tegime konverentsiruumi tühjaks ning läksime linna peale šoppama. Ostsin endale helelilla sportliku pusa, roosa kotika ja sportliku pluusi ning kleidi. Õele ostsin ka sportliku pluusi. Samuti kaelakee ja kõrvarõngaid ka. Kui šoping tehtud, suundusime garage-i Prantsuse kultuuriõhtule. Nende peo algus venis palju ja toit ei saanud ka valmis õigeks ajaks. Seega tekkisid neil sisepinged ja Djo läks vihaselt välja. Kuna ma olin Frediga ka samal ajal tülis siis läksin Veroga välja „Frediga leppimist“ arutama ja leidsime Djo üles nig lohutasime teda natukene. Lohutamine oli nii edukas et hiljem ta terve õhtu tantsis ning säras kui päike. Igatahes tollest õhtust saadik hakkasime me kohalikega ülihästi läbi saama. Prantsuse toidud mulle kahjuks väga palju ei maitse, sest nad on kuidagi magedad. Aga pole hullu. Õhtul suundusime viimase trammiga ööbimispaika.
Mingil päeval käisime veel farmis loomi ka vaatamas, aga mulle polnud seal midagi erilist, kuna ma elan ju talus.

Reede
Hommikust ma suurt midagi ei mäleta. Ilmselt arutlesime millegi üle. Aga lõunasööki läksime sööma jälle garage-i. Pärast söömist suundusid kõik linna peale, v.a. Eestlased, kes hakkasid tegema küpsisetorti oma kultuuriõhtu jaoks. Kui kook valmis, siis läksime linna peale, et osta koju veini. Mina ostsin endale koju 4 pudelit ja Vifile ühe. Endale sai kogemata üks Liibanoni vein ka, aga elab üle. Pärast poodlemist kusagil kella kuueni siirdusime tagasi garaaži, kus hakkasime kultuuriõhtut ette valmistama. Kella kaheksaks olime valmis, kuid kogu rahvas polnud kohal: Kim, Julie ja Jo olid puudu. Kella üheksa ajal saime oma kultuuri tutvustamisega pihta hakata. Kõigepealt pakkusime rahvale sortsu Eesti õlut ja vorsti, juustu, dipikastet, mis osutus rahvale mega vürtsiseks, eesti musta leiba, millest päeval olid garaažitöölised kogemata poole ära söönud. Pärast kerget einet õpetasime välismaalasi tantsima tantsu „Kaks sammu sissepoole“. Edasi palusime neil uuesti lauda istuda ja serveerisime kartulit praekapsaga. Kõrvale pakkusime juua vanakat. See läks rahvale nii hästi peale, et nõuti veel ja nii me jagasimegi kogu oma vanaka tagavara laiali. Söögi lõppedes oli rahvas juba päris heas tujus ja me õpetasime neile tantsu „Peremees võtab naise“, mis läks neile nii peale, et seda pidi mitu korda läbi tegema. Kui tants kunagi läbi sai, siis andsime kõigile Saaremaa viina, mis on 80 kraadine. Ütlesime küll, et jooge mahlaga, aga ei midagi. Rahvas pani puhtalt ja mõni isegi mitu pitsi. Seejärel andsime neile veel küpsisetorti ja eesti komme ka. Kõigile meeldis ja desserti kiideti väga. Peale seda tegime viimase tantsu, milleks valisime „Lapaduu“. Kui tuli varvaste koht, siis ei osanud keegi tantsida, sest kõik olid juba suht segi. Igatahes nalja sai palju. Kultuuriõhtu lõppedes tuli Jo mu juurde, tegi lätsti lätsti pikalt põsemusi ja ütles et meie kultuuriõhtu meeldis talle väga ning kutsus õhtul enda tuppa eestlasi pidu edasi panema. Ja selle aja jooksul, mil ta rääkis, jõudis ta mulle veel mitu korda põsemusi teha. Nii armas. Samas Delila ütles, et me oleme ta lemmikriik. Awww... Õhtul trammi peale minnes sosistas Jo kõigile tüdrukutele kõrva et „I love you“ ja andis veel põsemusisid. Igatahes õhtul tema tuppa minek jäi ära, sest ta oli lõpuks liiga kastis. Liiga kastis= aluspesu väel mööda hotelli ja seda ümritsevat õuela ringi jooksmine;)

Laupäev
Päev möödus linna peal. Nimelt tegime orienteerumismängu Bordeaux-s. Meid jagati tiimidesse ja koos oma tiimiga pidime minema trammiga alguspunkti, kus saime kokku kohalikuga, kes meid juhendas. Meie tiimis olid siis koos juhendajaga mina, Sandris, Roberto, Randea, Mariette.
Käisime punast trammiliini pidi. Väga kuum oli ja suht väsitav ka. Õhtul saime ühes hästi ilusas, kuid kunstlikus pargis teiste tiimidega kokku ja pidime esitama laulu, kus sisaldusid teatud sõnad. Megalt nalja sai igatahes. Pärast laulmist võis igaüks teha, mida tahtis. Eestlased läksid hotelli õhtust sööma ja peale seda läksime Marisega linna peale. Nautisime õhtust linna ja tegime pilte. Leidsime ühe armsa pisikese pargi, kus oli tiik, sild, palju lilli. See oli otse tee ääres. Ühel hetkel otsustasime veepeegli juurde minna. Olime seal ka natukene aega ja kui hakkasime ära minema, saime Kimi, Jo ja Julie-ga kokku. Käisime maa aluses parklas, mis on 6 korrust sügav. Hämmastav. Sinna siis kadusidki kõik need autod. Aga igatahes läksime ühel hetkel, kui Amaya mulle sõnumi saatis, veepeegli juurde, kus kõik kokku said, õlut jõid, aafrika stiilis trumme mängisid, üks tyyp, kes oli 90% John Lennoni moodi, mängis kitarri ka. Väga chill olek oli. Tšättisime mingite sakslastega ka, kellega Maris kogemata kokku põrkas. Õhtul hiljem suundusime viimase trammi peale.

Pühapäev
Hommikul läksime bussiga mingisse linna, kus tegime tuuri spetsiaalse rongiga. Rongile tulid aint Eestlased ja Prantslased. Teised tahtsid linna vaadata jalgsi. Igatahes linnas oli palju maju, mis nägid välja nagu nukumajad. Armas. Edasi suundusime Dune de Pyla juurde. Enne düüni peale ronimist sõime lõunat ja Jo kallas Fredi veega üle. Jo kakles natuke ka Veroga. Igatahes düünile ronimine oli suht raske, aga polnud hullu. Osad otsustasid trepist minna, mina aga ronisin liivalt. Düün on kusagil 100m kõrge 3km pikk ja vähemalt 500m lai ning üleni liivast. Düünile üles jõudes avanes meile võrratu vaade Atlandi ookeanile. Jooksime Vero ja Marisega alla vee äärde, kus võtsime ujukate väele ja mina ning Vero suundusime vette. Maris jäi asju valvama. Vesi oli väga soe ja soolane. Mõnus. Siis päevitasime natukene ning ühel hetkel leidsime ka teised üles ja läksime nende juurde. Käisime koos ujumas, mängisime palli. Päris paljudele oli vesi külm, aga meile mitte. Sandrisel tahtsid vees kogu aeg püksid jalast tulla. Eluirw. Igatahes olime ookeani ääres kokku kusagil 3h ja siis ronisime tagasi düünile, et teiselt poolt alla bussi juurde minna. Ronimine oli suht raske, sest liiv jalge all ju vajus ja noh jah.... Kui ükskord düünilt alla sain, siis ostsin seinale suure foto düünist. Väga ilus. Tagasi sõites rääkisin terve tee bussis kahe prantslasega, kelle nime ma selgeks ei saanudki...
Õhtul oli vaba aeg ning mina, Maris ja Vero läksime Delila poole minu sünnipäevaks küpsisetorti tegema. Delila mees, kes on restos kokk, imestas, kuidas saab kooki ilma küpsetamata teha, aga kui ta järgmisel päeval seda proovis, siis ütles, et see meeldis talle väga. Hiljem läksime tagasi hotelli ja netti. Saime tunda ka prantslaste sõidustiili. Linnas sõidetakse 90-ga ja väljaspool 120-ga. Keset ristmikku pööratakse autosid ümber ja peatutakse, et inimesi autost koos asjadega maha laadida. Kolmerealine sõidurada on tegelikult neljarealine. Pole ime miks iga kolmas auto mõlgitud on.

Esmaspäev
Olime siis netis, kui kell 11 õhtul sealse aja järgi hakkas Maris mulle sünnipäevalaulu laulma, millega liitusid aktiivselt ka teised ja lauldi mulle siis eesti, inglise, läti, prantsuse ja itaalia keeles sünnipäevalaulu. Kõik kallistasid ja andsid põsemusisid. Prantslased kohe eriti. Enne kui kallistamismaania pihta hakkas, rääkisin ma msnis Salvatorega ja kui ma tagasi msni sain siis oli ta mult küsinud et kukuu kus oled, elus ikka. Ja kui ma talle vastasin siis ütles ta et helistas juba prantsuse politseile, et mis minuga juhtunud on. Kui ma talle ütlesin, et mulle õnne sooviti soovis ta mulle ka ja saatis musisid. Ta saadab mulle alati musisid. Nii armas temast.
Igatahes õhtul läksin magama ja hommikul enne mängude algust lauldi mulle jälle sünnipäevalaulu ja peja poolt kingiti mulle punane kapuutsiga ja lühikeste varrukatega pusa, milles näen välja nagu päkapikk. Armas. Igatahes päeval mängiti iga riigi traditsioonilisi mänge ka. Meie tegime köievedu ja siis tegin ma itaallaste „Romeo and Juliet-i“ ka. Rahvale läks see megalt peale. Pärast mänge läksime Bordeaux-sse, kus vaatasime videot meie reisist. Pärast seda läksime garaaži, kus sõime õhtust ja ma pakkusin rahvale oma sünnipäevakooki. Koogile pandi küünlad ka peale, mille ma ära pidin puhuma. Loadsa kallistusi ja musisid. Musid siis jälle prantsuse tiimilt. Pärast seda esinesid mingid pisikesed bändid ja õlle saatel me siis nautisime neid. Üks reggae stiilis bänd oli nii huvitav et me hüppasime selle ajal ja siis ühel hetkel jooksis solist ja võttis mu tantsima. Tantsisin Marise koti peale, kus läks lõplikult katki lõhnaõli, mille prantslased mulle kinkisid. See oli vaniljelõhnaline. Nuuks. Samal päev blokiti mu sim-kaart ka ära ju. Palju õnne. Rongis sõites lauldi jõululaule ja mulle ka sünnipäevalaulu. Üldse lauldi linna peal palju. Üks laul, mis algas et „oo angelo“ ja läks lauldes järjest kõvemaks, lõppes karjumise moodi laulmisega. Õhtul suundusime me veepeegli juurde, kus pidi algama ilutulestik Prantsuse püha puhul, aga kujutame ette, et see oli minu sünnipäeva puhul. Igatahes enne ilutulestiku algust mängisime veel Penguins&Storks mängu, nii et meid imelikeks peeti. Ilutulestik oli väga ilus. Kestis kusagil 20 min. Terve selle aja me nautisime seda. Pärast tulemängu laulsid Jo, Kim ja Julie veel laulu Peja-st ja siis otsustasime Eestlasega asju pakkima minna. Õhtul sain ma veel Sandrise ja Violaga hüvasti jätta. Teisi kahjuks ei olnud läheduses. Mega kurb.

Teisipäev
Hommikul hakkasime kella 06.45 ajal rongijaama sõitma. Meile oli takso tellitud. Oleksime piletid peaaegu maha jätnud, sest Fred oli unustanud neid Delilalt küsida. Õnneks olid need Delila autos ja uksed olid ka lahti. Rongijaamas selgus et taksoraha peame me ise kinni maksma. Nõme. Igatahes rongisõidul Pariisi suutsimeme ära lõhkuda ühe pudeli Gini ja selle kõrval istuvale Guatemalalasele peale ajada. Õnneks võttis ta asja naljaga ja me pakkusime talle kummikommi ka. Pariisis suundusime kiiresti lennujaama, kus ootasime üle kahe tunni, et lennuk väljuks. Turvakontrollis konfiskeeriti mu juust. Nääh. Meie lend Riiga hilines ka üle poole tunni. Riiast Tallinnasse lennates istusime varuväljapääsu kõrval ja meile öeldi et peame oskama seda vajadusel avada. Tekkis kõhe tunne, aga õnneks ei juhtunud midagi. Tallinnas saime pagasi 5 min-ga tagasi ja veinid polnud kellelgi katki läinud. Lennujaamast läksime Vero õega bussijaama, kust mina ja Maris ostsime piletid Tartusse, kuhu Vif meile vastu pidi tulema. Bussisõidu ajal läks kusagil Mäo risti lähedal kumm katki, niiet kohale jõudmine hilines tunni võrra. Kummi vahetamise ajal hoidis juht uksi lahti ja ma külmetasin natuke, nii et järgmine päev olin suht haige. Tartusse jõudes saime teada, et eelmisel Tallinna bussil oli ka kumm katki läinud. Irw. Koju jõudsime kusagil pool kolm öösel.

Igatsen Prantsusmaad ja reisiseltskonda väga.

7/17/2008

Paadiralli

0

Hommikul hakkasime Veroga kell 9 tallinnast sõitma. Võrru jõudsime kella üheks. Sealt kiirustasime Rõugesse Paadirallile, kus hakkasime kohe linajoonistamisvõistlust tegema. Joonistati terve päeva. Siis hakkas meie asjaga paralleelselt pihta Isemeisterdatd veesõidukite konkurss. Mega naljakaid masinaid oli: nt tank, tagurpidi sõitev jalgratas, veepealne saun (läks ümber)jne. Haigelt naljakas. Pärast seda jamasime natuke aega veel linajoonistamisega ja siis kella kuue ajal hakkas paadiralli. Minule oli see tavaline aga Vero polnud seda varem näinud niiet talle oli huvitav. Pärast Paadirallit tegime publiku seas äkkrünnakut piletimüügiga. ÜKs purjus tüüp üritas mulle külge ajada ja teised blokkisid megalt vastu. Igatahes kella 9 ajal hakkas kontsert pihta. KElla kümnest 11-ni müüsime meie pileteid. Siis saime natuke lava ees passida ja edasi kolm laulu inese kontserdit nautida kuni meestemass meile peale hüppas ja me pidime põgenema. Mis on ineses nii erilist et mehed teda nähes nii kiima lähevad?? Igatahes suundusime minekule kui mingi tsikk meie juurde jooksis ja hakkas rääkima et ma olen teda bussijaamas bussile saatnud ja mida iganes. Selgus et see oli Sille. Mind ta mäletas ja Marist mitte kuigi oli Marise juures ööbinud.
Igatahes siis suundusime koju kus täitsime natuke oma nälginud vatsa, mis sisaldas ainult energiajooki...




Õllesummer

2

Neljanda juuli hommikul oli siis õllesummerile minek. Kõigepealt põikasin juuksurist läbi, kus lasin endale punased salgud pähe panna. Päris kena tulemus sai.
Siis suundusin bussijaama, kus ostsin pileti Tartusse.
Tartu bussi peal hakkas üks triin minuga rääkima. Ütles et oli muga tuttavaks saanud mingil koolitusel Aluksnes. Ma käisin seal viimati koolitusel Põhikooli lõpus niiet ei saanud aru kuidas ta mind sealt mäletab. Ütles aint et mul mustad juuksed tookord. Et punased salgud juurde tekkinud. Seepeale uurisin ma et ega see koolitus ikka Tartus polnud ja tuli välja et oligi. Märtsivaheajal. Haha. Ma küll teda ei mäletanud, aga nojah siis.
Igatahes Tartust sain kohe Tallinna bussi peale edasi minna ja sõidu ajal näidati mingit Prantsuse dokfilmi Pingviinide marsist. Vahelduva eduga vaatasin seda. Veider oli aga elas üle.
Tallinnas sain kokku Sirlega, kellega koos läksime Hesburgerisse ja rääkisime umbes poolteist tundi juttu mcfly-st. Siis liitus meiega ka Siiri, kellega chillisime ka niisama. Lootsime mcfly kontserdile minna aga praeguseks on selgunud et me ikka ei lähe see aasta. Igatahes ühel hetkel tuli mul jalga lasta et Õllesummerile suunduda.
Summerile jõudes ootasin Verot värava taga kusagil pool tundi ja lõpuks marssisin sisse. VErole viisin pileti mereväravasse.
Tiina ja Kerttuga olime kokku saanud juba siis kui ma sisse läksin. Igatahes edasi suundusime AleCoqi telki kus esines Ska Faktor.
Seal pingile maandudes nägin Piretit kes ka neid kuulama oli tulnud. Kui Ska paar laulu oli ära teinud siis läksime lava ette rokkima. Siis tuli väike paus ja Emil Rutiku hakkas mingit jääkuubikuga bowlingut mängima. Osalesime ka sellel võistluses ning tiimi nimeks panime Sürrealistid. Rutiku küsis seepeale et kuna ska on suht sürreaalne bänd siis kas me oleme ska fännid. Tiina jäi kokutama aga ma kõrvalt karjusin et jah.
Igatahes finaal sellele mängule pidi hakkama kell kaheksa ja siis mängis ska edasi. Pärast skad otsustasid täiskasvanud endale gini osta ja jõid seda tühja kõhu peale, mistõttu neil oli päris mõnus olla. TEgime reidikaid ja muretsesime endale midagi süüa. Edasi komberdasime mööda lauluväljakut ringi siiis läksime jääbowlingu finaalile mängima.
Saime kolmanda koha ja auhinnaks t-särgi ja nokatsi. Särgid olid hiiglasuured. Aint vero sai m-suuruse. Panime särgid selga ja mütsid pähe ning tegime laulukaare all reidikaid.
Edasi trügisime alla lava ette sest sinna hakkas rahvas kogunema. Lauldi mõned laulud filmimuusikast ja siis hakkasid roadied franzu asju lavale sättima. Publik laulis juba pool tundi enne kontserdi algust et "This fire is out of control, we´re gonna burn this city". Kontserdi alguses lavale tulles ütles Alex "Tere!". Kontsert oli võimas. Lahe. VInge. Spercalifragilisticexpialidocius. Igatahes kontserdi ametliku osa lõpus mägis kogu bänd trummidel ja ronis siis lavalt maha. Aga me plaksutasime nad uuesti lavale. Ja nad tegid veel kuskil 4 laulu. Kusjuures viimane oli "This fire".


Ja siis laulsime seda laulu veel kuskil 5min ja siirdusime lava taha telgi lootuses autogrammi saada. Ootasime kuskil pool tundi ja ei midagi. Siis avastasime et ta annab teises kohas autogramme ja jooksime sinna. Saime alexilt ja nickilt autogrammi, nedega koos pildi teha ja kalli ka. See oli 7th heaven..
Pärast seda siirdusime Veroga ta õe juurde kus läksime tuttu ja järgmisel hommikul vara juba Võru poole.