Läinud ta ongi...

TÄna hommikul tuli siis üks tädi Võrumaa koerte turvakodust Nässule järgi. Jah, ma jõudsin talle juba nimegi panna. Ta lihtsalt nägi nii Nässu välja. Need kaks päeva, mis ta meil oli, olid nii ilusad. Iga kord kui ma Nässu juurde läksin, siis hüppas ta poole meetri kõrgusele õhku ja jooksis ringi ja liputas saba, nii et tagumik käis hooga kaasa.
Lohutuseks on see, et ma tean kindlalt, et teda magama ei panda ja et talle ikka korralik kodu otsitakse. See koht, kuhu ta viidi, pole nagu varjupaik, kus koerad pärast kahte seal viibitud nädalat magama pannakse. Loodan, et Nässu saab endale hea peremehe. Tõesti loodan. Vähemalt ei pea ta nüüd õues külmetama ja nälgima. Kes teab, kaua ta niimoodi vastu oleks pidanud...