Õllesummer

Neljanda juuli hommikul oli siis õllesummerile minek. Kõigepealt põikasin juuksurist läbi, kus lasin endale punased salgud pähe panna. Päris kena tulemus sai.
Siis suundusin bussijaama, kus ostsin pileti Tartusse.
Tartu bussi peal hakkas üks triin minuga rääkima. Ütles et oli muga tuttavaks saanud mingil koolitusel Aluksnes. Ma käisin seal viimati koolitusel Põhikooli lõpus niiet ei saanud aru kuidas ta mind sealt mäletab. Ütles aint et mul mustad juuksed tookord. Et punased salgud juurde tekkinud. Seepeale uurisin ma et ega see koolitus ikka Tartus polnud ja tuli välja et oligi. Märtsivaheajal. Haha. Ma küll teda ei mäletanud, aga nojah siis.
Igatahes Tartust sain kohe Tallinna bussi peale edasi minna ja sõidu ajal näidati mingit Prantsuse dokfilmi Pingviinide marsist. Vahelduva eduga vaatasin seda. Veider oli aga elas üle.
Tallinnas sain kokku Sirlega, kellega koos läksime Hesburgerisse ja rääkisime umbes poolteist tundi juttu mcfly-st. Siis liitus meiega ka Siiri, kellega chillisime ka niisama. Lootsime mcfly kontserdile minna aga praeguseks on selgunud et me ikka ei lähe see aasta. Igatahes ühel hetkel tuli mul jalga lasta et Õllesummerile suunduda.
Summerile jõudes ootasin Verot värava taga kusagil pool tundi ja lõpuks marssisin sisse. VErole viisin pileti mereväravasse.
Tiina ja Kerttuga olime kokku saanud juba siis kui ma sisse läksin. Igatahes edasi suundusime AleCoqi telki kus esines Ska Faktor.
Seal pingile maandudes nägin Piretit kes ka neid kuulama oli tulnud. Kui Ska paar laulu oli ära teinud siis läksime lava ette rokkima. Siis tuli väike paus ja Emil Rutiku hakkas mingit jääkuubikuga bowlingut mängima. Osalesime ka sellel võistluses ning tiimi nimeks panime Sürrealistid. Rutiku küsis seepeale et kuna ska on suht sürreaalne bänd siis kas me oleme ska fännid. Tiina jäi kokutama aga ma kõrvalt karjusin et jah.
Igatahes finaal sellele mängule pidi hakkama kell kaheksa ja siis mängis ska edasi. Pärast skad otsustasid täiskasvanud endale gini osta ja jõid seda tühja kõhu peale, mistõttu neil oli päris mõnus olla. TEgime reidikaid ja muretsesime endale midagi süüa. Edasi komberdasime mööda lauluväljakut ringi siiis läksime jääbowlingu finaalile mängima.
Saime kolmanda koha ja auhinnaks t-särgi ja nokatsi. Särgid olid hiiglasuured. Aint vero sai m-suuruse. Panime särgid selga ja mütsid pähe ning tegime laulukaare all reidikaid.
Edasi trügisime alla lava ette sest sinna hakkas rahvas kogunema. Lauldi mõned laulud filmimuusikast ja siis hakkasid roadied franzu asju lavale sättima. Publik laulis juba pool tundi enne kontserdi algust et "This fire is out of control, we´re gonna burn this city". Kontserdi alguses lavale tulles ütles Alex "Tere!". Kontsert oli võimas. Lahe. VInge. Spercalifragilisticexpialidocius. Igatahes kontserdi ametliku osa lõpus mägis kogu bänd trummidel ja ronis siis lavalt maha. Aga me plaksutasime nad uuesti lavale. Ja nad tegid veel kuskil 4 laulu. Kusjuures viimane oli "This fire".


Ja siis laulsime seda laulu veel kuskil 5min ja siirdusime lava taha telgi lootuses autogrammi saada. Ootasime kuskil pool tundi ja ei midagi. Siis avastasime et ta annab teises kohas autogramme ja jooksime sinna. Saime alexilt ja nickilt autogrammi, nedega koos pildi teha ja kalli ka. See oli 7th heaven..
Pärast seda siirdusime Veroga ta õe juurde kus läksime tuttu ja järgmisel hommikul vara juba Võru poole.