Õnnetustemagnet

Mul on tekkinud enneolematult suur võime tõmmata enda poole igasuguseid vigastusi, kriime jne.
Akadeemilise testi hommikul avastasin, et mu sukkpüksid on katki ja otsustasin minna niisama, aga panna kingad ikka jalga. Olin saanud Kaieni jalutada kui juba olin kannad ära hõõrunud. Loodusteaduskonna hoone juurde jõudes olin ka mõlema suure varba katki hõõrunud (mu kingad on sellise eripäraga). Tagasi Kaie korteri juurde jõudes panin ohtlikumatele kohtadele plaastri peale ja laenasin Tiinalt plätud, millega jalutasin oma korteri juurde. Korterisse jõudes olin, üllatus, üllatus, hõõrunud plätudega ära mõlemad jalad ka pealtpoolt. Nojah siis. Igatahes panin jalga oma madalad ja natuke mugavamad kingad ja läksin verd andma. Seal torgiti mul ära mõlemad käed. Alguses ütlesin küll, et mul on verd võetud ainult vasakust käest, kuid kuna ta ei julgenud sealt võtta, sest veen tundus liiga väike, otsustas ta proovida paremat kätt, sest seal oli suurem ja paremini tuntav veen. Nojah, torkas nõela sisse, aga verd ei tulnud. Soon oli eest minema lipsanud. Siis ta üritas seda soont kuidagi nõelaga kätte saada, kuid mis lännu, see lännu. Seepeale võeti mul ikkagi vasakust käest verd. Pärast seda sain endale kruusi, kus seisab peal "Iga tilk loeb" ja loivasin kuumuses oma korterisse. Seal lesisin natuke ja läksin siis Veeriku Selverisse süüa tooma. Ja oh õnnistust, mu jalad olid tagasi jõudes ikka vääääga valusad. Õhtul, kui tahtsin ära võtta käte ümber olevaid sidemeid (ilmselt linna peal kõndides pidasid paljud mind narkomaaniks:P), avastasin, et paremast käest tuleb ikka veel natuke verd. Nojah. Hoidsin siis sidemeid igaks juhuks veel peal. Õhtul käisin duši all ja vaatasin filmi "Push". Aa, ma sain lõpuks ka kliinikumi wifisse sisse- tuli välja, et põhjus miks ma ei saanud ühendust, seisnes selles, et mul olid ikka veel ühika IP koodid ja DNS- koodid peal. Võtsin need maha ja voila, nett tuligi. Igatahes kunagi kaheteistkümne paiku läksin magama, üritades kõigest väest vältida oma kandade asetamist millegi vastu, sest see oli põletavalt valus- villid olid tolleks hetkeks juba jõudnud lõhkeda.
Järgmine hommik ärkasin ema telefonikõne peale, kes mainis, et hakkab kodust poole tunni pärast tulema (minu autol sai just ülevaatus läbi ja ma ei saanud sellega sõita ja vanematega pidin minema ühte hästi odavasse kasutatud mööbli poodi, kus on kvaliteetset kola ka). Kui vanemad saabusid, siis toppisin oma jalgadele 5 plaastrit (korteris mul sellist luksust veel pole), panin sukkpüksid ka jalga (sest muidu oleks hõõrunud plaastri maha ja sokke ei saa ometi seelikuga kanda) ja tegime minekut. Mööblipoes valisime välja teleka aluse kapi, kööginõude kapi, ilmselgelt liiga madala söögilaua, ühe kummuti (mis on eriti ilus) ja 4 tooli ka. Ühel kapil oli kruvi väljas ja ma tõmbasin sellega oma seeliku katki. Kuna keegi pidi mikros mööbli nihkumist takistama, siis istusin ma taha mööbli kõrvale. Bussist maha tulles lõi ema tagumise luugi veidi liiga vara kinni ja ma sain paraja kolaka vastu õlga. Kolimise käigus sain paar omadust mööbliga vastu nägu nii, et huul läks paiste ja tundus, et varsti oman hambutut naeratust. Õnneks see nii ei läinud. Kui ma kunagi lõpuks koju jõudsin ja ujumas ära käisin, suutsin ühe heinakõrre oma jala villi sisse torgata nii, et verd hakkkas tulema (mulle meeldib paljajalu käia). Siis sain nii vihaseks et plaasterdasin kõik kohad uuesti ära (ujudes tulid plaastrid ära) ja otsustasin oma uutest magnetilistest suundumustest natuke blogida. Nagunii pole ma juulikuus veel midagi kirjutanud. Oli ka tagumine aeg. Juunis sai hoopis vähe postitusi - ainult 3. See on vist vähim postituste arv kuus siiani.
Aga jah, teen siis kokkuvõtvalt oma vigastustest:

• 5 villi jala peal
• kaks kätt ära torgitud veredoonorluse käigus
• mööbeldamise käigus suur ja valus kolakas uksega õla pihta
• sama asja käigus seeliku lõhkumine
• sama asja käigus obadused vastu nägu nii, et huul paistes ja oht hambad kaotada
• õhtul ujumast tulles heinakõrrega villi veriseks torkamine

Ja seda kõike kahe päeva jooksul.
Ahjaa, akadeemiline test oli ka ilgelt kirves, mis tähendab seda, et lootus psühholoogiks saada on lähenemas ümmargusele nullile. Aga noh homme saab tulemused teada. Ma pole midagi "nii väga" oodanud. Ajalugu tundub igatahes juba päris ahvatlev.

Nonii, aitab tänaseks. Niigi pikk tekst. Eks ma üritan natuke rohkem blogida. Varsti peaks aega ka juurde tekkima.

Hasta'la'vista!