Ja läbi ta ongi...

Justnimelt. Läbi. Selleks korraks.
Jah, ma räägin laulupeost.
Läksin, laulsin, tulin.
See laulupidu on minu senise elu jooksul kõige ilusam laulupidu, kus osalenud olen. Kokku sai neid Üheshingamisega 4. Tõesti, see pidu jääb igaveseks meelde. Laval olles tuli mitu korda pisar silma, sest kõik oli nii ilus! Kui tuli põlema süttis, tuli klomp kurku selle pärast, et ma olin jälle laulupeol. Oi kui palju ma seda oodanud olin. Ja ma ei pidanud pettuma.
Jah, rongkäik venis kohutavalt, lausa kaks tundi. Jah, ma pole kunagi söönud lõunat nii hilja kui kell 8 õhtul. Jah, jalad olid villis ja valusad, kuid mis ma kurdan! Tantsijatel oli hullem.
Rongkäik mulle väga ei meeldinud- nõme oli see, et Tamps hüüdis meie kooriga paar korda "Hipp-hopp, hipp-hopp, NRG on tipp-topp!" ja siis otsustas kooli segakoor, et nad on liiga ebaoriginaalsed ja hakkasid seda ise karjuma. Nojah, me siis marssisime vihastena nende taga edasi. Ja mõtlesime pingsalt uute lausete peale. Küll pakuti välja punk-laulupeo aegset "Õlu!" ja igasuguseid muid alko nimetusi, samuti karjusime sel ajal, kui rongkäik seisis "Seisak" ja siis koori meesliikmed karjusid ühest suust "Surutis!", samuti käis Tamps aeg-ajalt publikus ja karjus, et "Elagu Nõo vilistlaskosmonaudid!". Kuid õige lause jäi tulemata. Laulsime korra ka "Tuljakut", kuid see kõlas väga haledalt ja viisist väljas, nii, et jätsime selle kiiresti järele. Ühesõnaga, NRG segakoor käitus äärmiselt ebaviisakalt vilistlaskoori suhtes.
Esimest kontserti ma vaatama ei jäänud- teadsin, mis sealt tulema hakkab, ja tulin pärast ühendkoore koolimajja tagasi. Esialgne plaan oli eksamiks õppida, aga selles põrusin täielikult- rääkisin hoopis Sõmka õpetajatega peost ja kuulasin muusikat. Kui Elian ja Enila tagasi jõudsid, rääkisid nad, et paduvihma kallas. Hea, et ma õigel ajal veel ära tulin.
Järgmisel päeval läksime Osula ja Sõmka omadega kella kaheseks kontserdiks kohale ja passisime terve aja. Kui lõpuks tuli SEK rivistamine, siis olime selle üle õnnelikud. Lavale minna oli tore. Laulsime mudilaskooridega "Pilla-pallat" ja pärast seda oma segakoori laule. Enamust neist ka korrati. Naljakas on see, et ainus kord, kui mind telekas oli näidanud, olin mina kõrval seisva tädiga rääkinud. See oli tol ajal kui karjuti, et "See on Eestit" korrataks. Nojah, ma arutasin hoopis, et kas järgmist ka korratakse, sest toda tahaks küll. Ja korratigi.
Ühendkooride ajal suruti meid üles kaare alla väga kokku. Õhku peaaegu polnud. Kuid siiski selle laulude ploki ajal tuli mitu korda pisar silma. Ma polnud kunagi näinud, et laulupeol oleks nii palju Eesti lippe koos olnud. See oli võrratu pilt. Ja siis jõudis mulle ka lõpuks kohale, et Eesti lipp on tõepoolest ilus. Kohe väga ilus! Ühendkooride ajal oli laval nii palju inimesi, et pealtvaatajad segunesid lauljatega ja moodustus üks suur inimmass. Siis hakati laineid tegema. Alguses koorid ja publik eraldi, kuid siis ühineti. Nii ilus oli vaadata, kuidas laine tuleb ülevalt lava alt, läheb must mööda ja suundub publikusse kuni Ernesaksani välja. Siis üks kindlasti meeldejääv hetk on "Ta lendab mesipuu poole" laulmine, sest selle ajal ühendasid kõik inimesed käed, laulsid kogu südamest ja lipud lehvisid. See oli nii kuradima ilus!
Samuti jääb meelde ka see, kuidas pärast ametliku osa lõppemist ei tahtnud rahvas laiali minna ja hakkas isepäi laulma laulva-revolutsiooni - aegseid ja igasuguseid muid isamaalisi laule.
Samuti jääb meelde see, kuidas laulupeolt kesklinna suunduvate inimeste jaoks pandi kinni liiklus, sest kõik kõndisid keset teed ja ei voolasid ühtse massina kesklinna poole. Ka väga ilus.

See laulupidu on siiani kõige ilusam, kus ma olnud olen. Tundub, et ma vist olen laulupidudest sõltuvusse sattunud. Mitte nende vaatamisest, vaid ise laulmisest.
Järgmise korrani.