Pühapäev
Algas see siis nii, et kõgepealt läksime Marise ja Veroga Paadirallilt minu poole, kus sõime natuke ja siis viimased kaks tudusid. Mina ei läinud maga ma, kuna teadsin, et pärast ärgata on jube ja poolest tunnist magamisest ei ole mingit kasu ka. Kella kolme paiku ärkasid ülejäänud ka ja laadisime oma hapukapsast täis kohvrid empsi autosse ning läksime RÕugesse kus vaatasime Paadiralli laga. Seal laadisime asjad Vifi autosse, kes viis kõigepealt mäe peale paar noorteklubi tyypi ja siis võtsime suuna Tallinna poole. Terve tee rääkisime igast asjadest sest olin võtnud nõuks mitte magama minna, kuna ka Vif on väsinud ja ei saanud lasta tal rooli magama jääda. Tallinnasse jõudes leidsime lennujaamast tuduva Fredi ja rääkisime Vifiga viimased asjad korda. Siis läks Vif ära ja meie tegime grupi check-ini. Edasi siirdusime oma värava juurde. Vero oli jõudnud vahepeal oma pardakaardid segi ajada ja nii oli turvaväravate juures veidi jamamist. Aga muidu oli kõik okei. Lendu pidime ootama kuskil kaks tundi. Kui lennukisse saime siis sokutasime Vero ja Marise akna alla, sest nende jaoks oli esimene kord lennata. Lend Riiga kestis u 45 min ja Riias pidime ka tunnikese ootama, enne kui edasi sai lennata. Riia-Pariis lennul said Verop ja Fred kõrvuti istuma ja hakkasid mega vigast panema. Enamasti tegid kõva häälega kassi häält. TEgime Marisega näo, et ei tunne neid. Kui Pariisi jõudsime, ootasime baggage reclaimis oma tund aega enne kui kohvrid kätte saime. Seejärel suundusime linna peale. Sõitsime metroo ja rongiga. Päris mugav on niimoodi liigelda. Rongis tuli peale mingi gypsy, kes mängis viiulit ja laulis (mööda). Pärast küsis raha. Rääkisime eesti keeles, et ei saa midagi aru, mis ta meile räägib. Igatahes meie esimene peatus Pariisis oli Louvre muuseumi ees. Sisse me ei läinud, sest liiga vähe aega oli. Muuseum on väga ilus. Seal on majal kõik detailid viimseni viimistletud. Muuseumi ees on ka klaasist püramiid, mis tuli mulle Da Vinci Code moviest meelde. Gorgeus.
Louvre vastas oli kohe ka fake Triumfikaar, mis oli pisem, kui originaal, aga ka väga võimas. Meeldis.
Edasi suundusime Champs-Elysee kaudu Eiffeli torni juurde. Mina, kui väga hea silmamõõduga inimene, ütlesin et ega see torn nii kaugel ka pole ja et sinna võib jalutada ka. Jah, jalutasimegi. Kusagil 6km koos oma hapukapsakohvritega. Hell yeah. Aga samas ma ei kahetse seda jalutuskäiku, sest nägime Pariisi linna, ilusaid kujusid, parke, maja, mis oli üleni lillede ja samblaga kaetud, Seini jõge ja pulmasid. Väga ilus. Kui lõpuks sihtkohta jõudsime, siis olime väga väsinud, aga Eiffel torni oli nii suur, ilus ja lahe.
Meile väga meeldis. Kui selle ära vaatasime, siis siirdusime uuesti metroosse, et mitte rongist Bordeaux-sse maha jääda. Kiirustamise tulemusena jõudsime rongi peale 10min enne selle väljumist. Rong sõitis Bordeaux-sse kusagil 3h ja selle aja jooksul jõudsime me maitsta juba kohalikku veini, mille Fred ostis (mis sellest, et minu raha eest). Kui oma sihtpunkti jõudsime, oli meil rongijaamas vastas David, kellega sõitsime trammiga oma ööbimiskohta Le Marquesi. Saime heita ka esimese pilgu sellele kultuuriväärtusi täis linnale. EI pidanud pettuma. Kui trammiga kohale sõidetus, saime kokku Amayaga, kes meie kohvrid endale peale laadis ja meie jalutasime ööbimiskohta, kus anti meile süüa. Kohtusime ka kõigi projektis osalevate inimestega. Nagu kombeks, andsid kõik põsele musi. Vero seda ei teadnud ja pidi peaaegu rabanduse saama, kui Delila talle põsemusi teha tahtis. Igatahes saime asuda sööma. Pärast sööki pidime niisama passima kusagil tunnikese, kuni teised oma tegevuse lõpetavad ja saavad meile meie hotellitoa kätte näidata. Seega esimene negatiivne kogemus. Mina sain ühte tuppa läti tüdruku Randeaga. Kui oma tuppa jõudsin, vajusin magama, nagu nott.
Esmaspäev
Hommikul ärkasime suht vara, et minna hommikusöögile hotelli restosse. Pärast seda venisime konverentsiruumi, kus tehti nimemänge, et Eestlasi kampa sulatada. Pärast seda hakati arutama tähtsate teemade üle, kus Eesti ja Läti osalejatel midagi eriti kaasa rääkida polnud võimalik, sest teemad olid rohkem Itaalia ja Prantsusmaa kohta. Seega tuli uni peale. Kaasa arvatud minul. Aga uni läks ära siis, kui nägin, kuidas kõik teised magama vajuvad. Siis oli kange tahtmine naerda.
Õhtul läksime Modern Garage, kus pidi toimuma Itaalia kultuuriõhtu. Saime ka linna peal ringi vaadata. Käisime mingi mälestussamba juures, mis oli verise juuli mälestuseks püsti pandud. Mälestussammas oli pikk post, mille otsas asus ingel.
Justkui kohe õhku tõusmas. Seal oli hästi ilus purskkaev hobustega.
Ja kunagi oli seal ka loss asunud, aga see oli minema viidud nii,et nüüd on selle asemel seal ainult väljak. Käisime veel ka veepeegli juures ja tegime seal pilte. Veepeegel on plats, kust väikestest piludest purskub väikeste piiskadena välja vesi, mis näeb välja nagu tolm.
Pursete vahepeal on platsil vesi, mis näeb välja nagu peegel. Sellest ka nimi. Veepeegli juures on ka väga ilus aed, kus kasvavad ka sidrunipuud.
Pärasti linna peal ringi liikumist läksime Modern Garage. Itaallased olid teinud meile kahte sorti pastat: ühte munaga ja ühte tomatiga. Esimene mulle eriti ei meeldinud, sest olin saanud seda varem ja palju maitsvamana, aga tomatiga pasta oli väga hea. Söögi kõrvale saime ka õlut juua. Prantsusmaa reisil õppisin ma õlut jooma. Kuna õhtu venis pikale, siis tagasi läksime osaliselt trammi, osaliselt autoga.
Teisipäev-Neljapäev
Suht igav päev. Rääkisime jälle poliitikast. Õthul oli Läti kultuuriõhtu. Nad küpsetasid kartulipannkooke ja pakkusid mingit veidrat juustusalatit aga kokku tuli söök imehea. Vähemalt mulle meeldis. Nad laulsid oma riigi laule ja õpetasid meile ühe tantsu ka. Hästi tore oli. Õhtu ei veninud eriti pikale ja magama sai ka normil ajal.
Järgmisel hommikul käisime rahvaga veetöötlemise tehases. Maris ja Vero ei tulnud- nemad otsustasid magada. Suht tore oli. Nägime kuidas väga räpasest solgiveest saab puhta joogivee. Edasi läksime hotelli ja rääkisime poliitikast ja magama ka ei saanud minna. Väga igav. Vähemalt paistis päike. Neljapäeva hommikul ostsime Marisega asjad kultuuriõhtuks ja suundusime kesklinna, kus pidi toimuma debatt. Väga kuum ja lämbe ilm oli ning uni tuli seal peale. Aga kui debatt läbi oli, siis tegime konverentsiruumi tühjaks ning läksime linna peale šoppama. Ostsin endale helelilla sportliku pusa, roosa kotika ja sportliku pluusi ning kleidi. Õele ostsin ka sportliku pluusi. Samuti kaelakee ja kõrvarõngaid ka. Kui šoping tehtud, suundusime garage-i Prantsuse kultuuriõhtule. Nende peo algus venis palju ja toit ei saanud ka valmis õigeks ajaks. Seega tekkisid neil sisepinged ja Djo läks vihaselt välja. Kuna ma olin Frediga ka samal ajal tülis siis läksin Veroga välja „Frediga leppimist“ arutama ja leidsime Djo üles nig lohutasime teda natukene. Lohutamine oli nii edukas et hiljem ta terve õhtu tantsis ning säras kui päike. Igatahes tollest õhtust saadik hakkasime me kohalikega ülihästi läbi saama. Prantsuse toidud mulle kahjuks väga palju ei maitse, sest nad on kuidagi magedad. Aga pole hullu. Õhtul suundusime viimase trammiga ööbimispaika.
Mingil päeval käisime veel farmis loomi ka vaatamas, aga mulle polnud seal midagi erilist, kuna ma elan ju talus.
Reede
Hommikust ma suurt midagi ei mäleta. Ilmselt arutlesime millegi üle. Aga lõunasööki läksime sööma jälle garage-i. Pärast söömist suundusid kõik linna peale, v.a. Eestlased, kes hakkasid tegema küpsisetorti oma kultuuriõhtu jaoks. Kui kook valmis, siis läksime linna peale, et osta koju veini. Mina ostsin endale koju 4 pudelit ja Vifile ühe. Endale sai kogemata üks Liibanoni vein ka, aga elab üle. Pärast poodlemist kusagil kella kuueni siirdusime tagasi garaaži, kus hakkasime kultuuriõhtut ette valmistama. Kella kaheksaks olime valmis, kuid kogu rahvas polnud kohal: Kim, Julie ja Jo olid puudu. Kella üheksa ajal saime oma kultuuri tutvustamisega pihta hakata. Kõigepealt pakkusime rahvale sortsu Eesti õlut ja vorsti, juustu, dipikastet, mis osutus rahvale mega vürtsiseks, eesti musta leiba, millest päeval olid garaažitöölised kogemata poole ära söönud. Pärast kerget einet õpetasime välismaalasi tantsima tantsu „Kaks sammu sissepoole“. Edasi palusime neil uuesti lauda istuda ja serveerisime kartulit praekapsaga. Kõrvale pakkusime juua vanakat. See läks rahvale nii hästi peale, et nõuti veel ja nii me jagasimegi kogu oma vanaka tagavara laiali. Söögi lõppedes oli rahvas juba päris heas tujus ja me õpetasime neile tantsu „Peremees võtab naise“, mis läks neile nii peale, et seda pidi mitu korda läbi tegema. Kui tants kunagi läbi sai, siis andsime kõigile Saaremaa viina, mis on 80 kraadine. Ütlesime küll, et jooge mahlaga, aga ei midagi. Rahvas pani puhtalt ja mõni isegi mitu pitsi. Seejärel andsime neile veel küpsisetorti ja eesti komme ka. Kõigile meeldis ja desserti kiideti väga. Peale seda tegime viimase tantsu, milleks valisime „Lapaduu“. Kui tuli varvaste koht, siis ei osanud keegi tantsida, sest kõik olid juba suht segi. Igatahes nalja sai palju. Kultuuriõhtu lõppedes tuli Jo mu juurde, tegi lätsti lätsti pikalt põsemusi ja ütles et meie kultuuriõhtu meeldis talle väga ning kutsus õhtul enda tuppa eestlasi pidu edasi panema. Ja selle aja jooksul, mil ta rääkis, jõudis ta mulle veel mitu korda põsemusi teha. Nii armas. Samas Delila ütles, et me oleme ta lemmikriik. Awww... Õhtul trammi peale minnes sosistas Jo kõigile tüdrukutele kõrva et „I love you“ ja andis veel põsemusisid. Igatahes õhtul tema tuppa minek jäi ära, sest ta oli lõpuks liiga kastis. Liiga kastis= aluspesu väel mööda hotelli ja seda ümritsevat õuela ringi jooksmine;)
Laupäev
Päev möödus linna peal. Nimelt tegime orienteerumismängu Bordeaux-s. Meid jagati tiimidesse ja koos oma tiimiga pidime minema trammiga alguspunkti, kus saime kokku kohalikuga, kes meid juhendas. Meie tiimis olid siis koos juhendajaga mina, Sandris, Roberto, Randea, Mariette.
Käisime punast trammiliini pidi. Väga kuum oli ja suht väsitav ka. Õhtul saime ühes hästi ilusas, kuid kunstlikus pargis teiste tiimidega kokku ja pidime esitama laulu, kus sisaldusid teatud sõnad. Megalt nalja sai igatahes. Pärast laulmist võis igaüks teha, mida tahtis. Eestlased läksid hotelli õhtust sööma ja peale seda läksime Marisega linna peale. Nautisime õhtust linna ja tegime pilte. Leidsime ühe armsa pisikese pargi, kus oli tiik, sild, palju lilli.
See oli otse tee ääres. Ühel hetkel otsustasime veepeegli juurde minna. Olime seal ka natukene aega ja kui hakkasime ära minema, saime Kimi, Jo ja Julie-ga kokku. Käisime maa aluses parklas, mis on 6 korrust sügav. Hämmastav. Sinna siis kadusidki kõik need autod. Aga igatahes läksime ühel hetkel, kui Amaya mulle sõnumi saatis, veepeegli juurde, kus kõik kokku said, õlut jõid, aafrika stiilis trumme mängisid, üks tyyp, kes oli 90% John Lennoni moodi, mängis kitarri ka. Väga chill olek oli. Tšättisime mingite sakslastega ka, kellega Maris kogemata kokku põrkas. Õhtul hiljem suundusime viimase trammi peale.
Pühapäev
Hommikul läksime bussiga mingisse linna, kus tegime tuuri spetsiaalse rongiga. Rongile tulid aint Eestlased ja Prantslased. Teised tahtsid linna vaadata jalgsi. Igatahes linnas oli palju maju, mis nägid välja nagu nukumajad.
Armas. Edasi suundusime Dune de Pyla juurde. Enne düüni peale ronimist sõime lõunat ja Jo kallas Fredi veega üle. Jo kakles natuke ka Veroga. Igatahes düünile ronimine oli suht raske, aga polnud hullu. Osad otsustasid trepist minna, mina aga ronisin liivalt. Düün on kusagil 100m kõrge 3km pikk ja vähemalt 500m lai ning üleni liivast. Düünile üles jõudes avanes meile võrratu vaade Atlandi ookeanile.
Jooksime Vero ja Marisega alla vee äärde, kus võtsime ujukate väele ja mina ning Vero suundusime vette. Maris jäi asju valvama. Vesi oli väga soe ja soolane. Mõnus. Siis päevitasime natukene ning ühel hetkel leidsime ka teised üles ja läksime nende juurde. Käisime koos ujumas, mängisime palli. Päris paljudele oli vesi külm, aga meile mitte. Sandrisel tahtsid vees kogu aeg püksid jalast tulla. Eluirw. Igatahes olime ookeani ääres kokku kusagil 3h ja siis ronisime tagasi düünile, et teiselt poolt alla bussi juurde minna. Ronimine oli suht raske, sest liiv jalge all ju vajus ja noh jah....
Kui ükskord düünilt alla sain, siis ostsin seinale suure foto düünist. Väga ilus. Tagasi sõites rääkisin terve tee bussis kahe prantslasega, kelle nime ma selgeks ei saanudki...
Õhtul oli vaba aeg ning mina, Maris ja Vero läksime Delila poole minu sünnipäevaks küpsisetorti tegema. Delila mees, kes on restos kokk, imestas, kuidas saab kooki ilma küpsetamata teha, aga kui ta järgmisel päeval seda proovis, siis ütles, et see meeldis talle väga. Hiljem läksime tagasi hotelli ja netti. Saime tunda ka prantslaste sõidustiili. Linnas sõidetakse 90-ga ja väljaspool 120-ga. Keset ristmikku pööratakse autosid ümber ja peatutakse, et inimesi autost koos asjadega maha laadida. Kolmerealine sõidurada on tegelikult neljarealine. Pole ime miks iga kolmas auto mõlgitud on.
Esmaspäev
Olime siis netis, kui kell 11 õhtul sealse aja järgi hakkas Maris mulle sünnipäevalaulu laulma, millega liitusid aktiivselt ka teised ja lauldi mulle siis eesti, inglise, läti, prantsuse ja itaalia keeles sünnipäevalaulu. Kõik kallistasid ja andsid põsemusisid. Prantslased kohe eriti. Enne kui kallistamismaania pihta hakkas, rääkisin ma msnis Salvatorega ja kui ma tagasi msni sain siis oli ta mult küsinud et kukuu kus oled, elus ikka. Ja kui ma talle vastasin siis ütles ta et helistas juba prantsuse politseile, et mis minuga juhtunud on. Kui ma talle ütlesin, et mulle õnne sooviti soovis ta mulle ka ja saatis musisid. Ta saadab mulle alati musisid. Nii armas temast.
Igatahes õhtul läksin magama ja hommikul enne mängude algust lauldi mulle jälle sünnipäevalaulu ja peja poolt kingiti mulle punane kapuutsiga ja lühikeste varrukatega pusa, milles näen välja nagu päkapikk. Armas. Igatahes päeval mängiti iga riigi traditsioonilisi mänge ka. Meie tegime köievedu ja siis tegin ma itaallaste „Romeo and Juliet-i“ ka. Rahvale läks see megalt peale. Pärast mänge läksime Bordeaux-sse, kus vaatasime videot meie reisist. Pärast seda läksime garaaži, kus sõime õhtust ja ma pakkusin rahvale oma sünnipäevakooki. Koogile pandi küünlad ka peale, mille ma ära pidin puhuma. Loadsa kallistusi ja musisid. Musid siis jälle prantsuse tiimilt. Pärast seda esinesid mingid pisikesed bändid ja õlle saatel me siis nautisime neid. Üks reggae stiilis bänd oli nii huvitav et me hüppasime selle ajal ja siis ühel hetkel jooksis solist ja võttis mu tantsima.
Tantsisin Marise koti peale, kus läks lõplikult katki lõhnaõli, mille prantslased mulle kinkisid. See oli vaniljelõhnaline. Nuuks. Samal päev blokiti mu sim-kaart ka ära ju. Palju õnne. Rongis sõites lauldi jõululaule ja mulle ka sünnipäevalaulu. Üldse lauldi linna peal palju. Üks laul, mis algas et „oo angelo“ ja läks lauldes järjest kõvemaks, lõppes karjumise moodi laulmisega. Õhtul suundusime me veepeegli juurde, kus pidi algama ilutulestik Prantsuse püha puhul, aga kujutame ette, et see oli minu sünnipäeva puhul. Igatahes enne ilutulestiku algust mängisime veel Penguins&Storks mängu, nii et meid imelikeks peeti. Ilutulestik oli väga ilus.
Kestis kusagil 20 min. Terve selle aja me nautisime seda. Pärast tulemängu laulsid Jo, Kim ja Julie veel laulu Peja-st ja siis otsustasime Eestlasega asju pakkima minna. Õhtul sain ma veel Sandrise ja Violaga hüvasti jätta. Teisi kahjuks ei olnud läheduses. Mega kurb.
Teisipäev
Hommikul hakkasime kella 06.45 ajal rongijaama sõitma. Meile oli takso tellitud. Oleksime piletid peaaegu maha jätnud, sest Fred oli unustanud neid Delilalt küsida. Õnneks olid need Delila autos ja uksed olid ka lahti. Rongijaamas selgus et taksoraha peame me ise kinni maksma. Nõme. Igatahes rongisõidul Pariisi suutsimeme ära lõhkuda ühe pudeli Gini ja selle kõrval istuvale Guatemalalasele peale ajada. Õnneks võttis ta asja naljaga ja me pakkusime talle kummikommi ka. Pariisis suundusime kiiresti lennujaama, kus ootasime üle kahe tunni, et lennuk väljuks. Turvakontrollis konfiskeeriti mu juust. Nääh. Meie lend Riiga hilines ka üle poole tunni. Riiast Tallinnasse lennates istusime varuväljapääsu kõrval ja meile öeldi et peame oskama seda vajadusel avada. Tekkis kõhe tunne, aga õnneks ei juhtunud midagi. Tallinnas saime pagasi 5 min-ga tagasi ja veinid polnud kellelgi katki läinud. Lennujaamast läksime Vero õega bussijaama, kust mina ja Maris ostsime piletid Tartusse, kuhu Vif meile vastu pidi tulema. Bussisõidu ajal läks kusagil Mäo risti lähedal kumm katki, niiet kohale jõudmine hilines tunni võrra. Kummi vahetamise ajal hoidis juht uksi lahti ja ma külmetasin natuke, nii et järgmine päev olin suht haige. Tartusse jõudes saime teada, et eelmisel Tallinna bussil oli ka kumm katki läinud. Irw. Koju jõudsime kusagil pool kolm öösel.
Igatsen Prantsusmaad ja reisiseltskonda väga.
