Maagiline koht

Laen siis mõned pildid mobiilist, mis küll absoluutselt ei näita välja selle koha maagiat (pigem tundub tavalise metsa moodi, milles pole midagi erilist) , aga eks ma hiljem laen siis paremad. Vb teen isegi midagi video-taolist ja panen youtube'i.
Ei tea, kas seal päikesetõusu või -loojangut saab vaadata?

Read More

Tagasi reaalsuses

Seekord polnud igapäevaellu naasmine pooltki nii ränk kui eelmine kord. Või noh, eksami tulemusi pole lihtsalt veel üles tulnud.
Nädalavahetuse ülejäänud osa oli väga tore- käisin paadisillal, mis on sõnatuks võtvalt maaliline koht. Seal sillal seistes on tunne, justkui oleksid muust maailmast eraldatud- on ainult sina, mets, jõepais, sild. Ja kui sillale mitte keskenduda, siis on ehtsa ürgse looduse tunne. Mets on suur, paks. Metsarada on kände ja puujuurikaid täis ja künklik. Jõgi on suur, selle kaldad on palistatud loodusega- nii metsa kui ka liivapaljandeid. Tegelikult võin ma ju üritada seda kirjeldada, kuid sõnadega ei saa anda edasi pooltki sellest, mis ma tundsin ja nägin, kui sinna läksin.
Laupäeval käisime õhtul veel saunas- see oli nii värskendav ja lõõgastav ning hommikul pärast mõnusat und polnud ma üldse väsinud.
Pühapäeval sain ma võtta osa ka Meelise (ühe Eesti maja elaniku) sünnipäeva tähistamisest oma maja elanikega.
Kokkuvõtlikult võin öelda, et see nädalavahetus läks 200%-liselt korda ning sai liiga kiiresti läbi. Aga varsti saan sinna maagilisse paika jälle.

Homme lähen kriisipsühholoogia koolitusele ja laupäeval saan isegi koju minna. Mis sest, et üheks päevaks...

PS: üritan järgmine kord selle paadisilla pealt pilte ka teha.

Read More

Tervitusi teispoolsusest

Tegelikult küll siiski tervitusi sürreaalsusest.
Olen siis hetkel Maarja külas, käes on esimese päeva õhtu kolmest.
Tänase päeva jooksul olen õppinud ära umbes 25-35 erinevat viibet viipekeeles (kui ma kohale jõudsin, siis õpiti seda parajasti ja mind võeti ka hooga kampa). Väga lahe tunne on. Kui võimalik, siis tahaks seda ülikoolis võtta.
Samuti kogesin siinset külakoosolekut. Kohtusin hulga uute inimestega (k.a erinevate majavanemate ja isegi Maarja küla ühe asutaja Li-ga).
Eesti maja on täiesti teistsugune kui Põhjala. Samuti ootasin ma, et seal majas on raskem. Kuid ei. Kuidagi rahulikum on. Lisaks sellele on majavanem Einar väga lahe tegelane, kelle huumori peale võib päev otsa naerda ja kes kogu aeg tögab. Samuti on siinne kaaselanik Reeda väga lahe ja sümpaatne inimene. Eesti maja elanikud on ka väga toredad. Enamikku neist teadsin ma juba ennem, kuid nüüd õpin neid lähemalt ka tundma ja loodan, et nad võtavad mu kiiresti omaks. Tänane päev oli igatahes edukas.
Õhtul (mingi tunnike tagasi) avastasin, et külal on oma wifi leviala ja siin ma siis olen- postitamas oma tegemisi.
Nii mõnus ja kodune tunne on. Kõik on nii siirad ja sõbralikud (nagu alati, kuid ma ei saa ikka muud moodi, kui pean seda iga kord mainima).

Nii, tänasest hetkel rohkem ei pajata.

Päikselist sürreaalsust!

Read More

Läbi paksude rünkpilvede piilub päiksekiiri....

Tegelikult peaksin praegu homseks kirveks eksamiks õppima, aga lihtsalt pidin natuke postitama.
Laupäeval käisin siis hommikul EEG katses. Seal omasin ma eriti pikki juhtmeid- nimelt oli mul pea külge mingi veidra mütsiga lausa 32 elektroodi kinnitatud. Usun, et võisin äärmiselt naljakas välja näha. Katse sisust ma kahjuks ei tohi midagi rääkida, kuid julgen öelda, et lahe katse oli.Pärast katset käisin kodust läbi ja siis põrutasin Tallinnasse perega. Dinosauruseid vaatama. Lahe etendus oli. Asusin teises reas ja vahepeal olid dinod must ainult 5m kaugusel. Nad olid nii suured. Kogu see etendus oli nii detailselt viimistletud ja paigas, et lausa lust oli vaadata. Siiski pean mainima, et Rex oli nii nunnu. Sellist võiks isegi kodus omada. Ta nägi nii armas välja, mis sellest, et suurust oli tal ikka kõvasti.
Laen kunagi ka mõned pildid sellest üles, kui ma koju saan (seega ilmselt siis alles paari nädala pärast).
Sel nädalavahetusel lähen Maarja külla. Vb juba reedel. Ilmselt olen Eesti majas. Ei jõua ära oodata.
Nüüd siis peamine põhjus, miks ma praegu hetkel ei õpi- ma olen nii õnnelik. Sain täna kirja teatega, et ma saan osaleda järgmisel nädalal toimuvad kriisiabi koolitusel. Tasuta koolitus ja veel sellel teemal, mis mind eriti huvitab. Nii lahe. See on ülimalt vinge vaheldus sotsteaduste õppimisele, mida ma siiani "kõvasti" teinud olen.
Jah, hetkel varjutab minu enamasti päikselist taevast homne eksam, milleks antud hetkel olen õppinud ainult niipalju, et vaatasin loengud üle. Veidi masendav seis. Täna tuleb pikk öö. Homme pean pärast eksamit kohe järgmise vihmapilvega tegelema- nimelt on kolmapäeval vaja teha ettekanne mingi uurimustöö põhjal. Töö on välja valitud, kuid ettekande väljanägemisest pole mul endiselt halli aimugi.
Aga siiski- ma ei muretse. Tuleb, mis tuleb. Maarja külla minek ja võimalus ennast huvitavatel aladel koolitada hoiavad mind rõõmsana ja elevil. Igas päevas peab ju leiduma killuke päikest!

Read More

Mida sa teeksid kui sul ühel hetkel on õde ja siis teda enam äkki pole?

Mitte, et see pealkiri väga hästi sobiks sellega, millest ma nüüd rääkima hakkan, aga seotud on ta sellega siiski.
Ehk siis vaatasin filmi "My sister's keeper". Selle aasta väljalaske versiooni (seda on kokku kas eri versiooni- vanem on crap ja uus on ülimalt hea.

Film räägib tüdrukust nimega Anna. Ta on terve oma elu annetanud vereliblesid ja igasuguseid muid vajalikke asju oma leukeemiahaige õe jaoks. Tegelikult ta lausa sündis selleks, et olla 100% sobiv oma õe doonoriks. Nimelt kui ta vanemad said teada, et Kate'l (haigusega õde) on leukeemia, viljastasid nad kunstlikult Anna.
Kui Anna on 11-aastane, siis selgub, et tal on vaja annetada neer oma õe päästmiseks. Kate ei taha seda aga teha, sest see rikuks tema edasise elu (ta peab terve elu ettevaatlik olema oma tegemistes, ei saa kunagi pidutseda, ergutustüdrukuks olla jne) ja kaebab oma vanemad kohtusse, tahtes saada otsustusõigust oma keha üle.

Film "My sister's keeper" põhineb samanimelisel Jodi Picoulti raamatul. Raamatu tegevus on natuke teistsugune kui filmis (pole ise lugenud, aga lugesin raamatu tutvustust).

Soovitan seda filmi vaadata, sest see on väga südamlik ja ilus. "My sister's keeper" mõjutas mind väga sügavasti ja on kindlasti üks minu lemmikfilmidest.


PS: Sürrid, teiega me teeme teeõhtu ja vaatame seda filmi koos. Ma tahan seda koos teiega vaadata!

PS2: Filmi ühe soundtracki on teinud ... Jeff .... (("Wait for it! (HIMYM)) Buckley!
See on saatus!

Read More

Ainult piisavas pimeduses näed sa tähti

Vaatasin just ühte filmi. Filmi, mida olen plaaninud kevadest saadik vaadata, aga mida ei leidunud netis, sest see on liiga uus.
Laadisin ta ja vaatasin.
Arvasin, et mingi keskmisest parem film.
Kui rängalt ma eksisin!
Pole ammu enam nii siirast, südamlikku ja ilusat filmi näinud.

Ja jutt pole mingist romantikafilmist.

Hetkel olen liiga liigutatud, et rohkem kirjutada.
Homme kirjutan sellest filmist lähemalt.

Elu on ime!

PS: täna muutus visioon minu tulevikust (veelgi keerukam saavutada)

Read More

Minu kallis muusikamasin

Kes Sa oled mind viis aastat truult teeninud.
Pühitsetud olgu Sinu nimi!

Pea veel vastu!
Ma tõesti ei tahaks Sind välja vahetada (sa oled ka minu kõige hullemad muusikakriisid ära talunud)!
Pea vastu, kallis iPod! Või siis õigemini Sinu aku.
Mul on Sind vaja, ma ei taha Sind asendada! Sest kui ma seda tegema pean, siis ju tervenisti, mitte jupikaupa nagu teiste mõttetute muusikamängijatega teha saab.
Teeni mind truult veel kas või jõuludeni!
Palun!

Aamen.

Read More

See-eest

olen ma matas endiselt tasemel :)

Read More

Reaalsus kahjustab tervist

See nädal (õigemini nädala lõpp pärast etoloogia eksamit) oli nii ebareaalselt ilus. Ja siis maandusin ma pool tundi tagasi reaalsusesse ehk siis kooliga seotud tegevusse.
Ja see oli mats. Kohe kõva mats.
Ma ju arvasin, et oskasin etoloogiat... (läbi ikka sain, aga mitte nii hästi, kui tahtsin).
Tegelikult oli mul juba neljapäeval tore. Käisin rokkaeroobikas. Mõnusalt teistsugune oli ja muusika rokkis.
Reedel käis Karl külas. Vaatasime filmi, jõime veini, pidasime lumesõda jne.
Laup hommikul läksin Maarja külla. Olin sellel nädalavahetusel Põhjala majas koos saksa vabatahtliku Nicole-ga. Enne kohale jõudmist ei teadnud ma sealt ühtegi inimest, kuid seal kohe esimese asjana sain juba mõne kallistuse osaliseks. Osade elanikega oli raske kontakti saada, kuid õhtuks oli sellega ka korras. Või noh, enamvähem. Õhtul käisime vabatahtlikega saunas. Okei, see oli kuum saun. Kohe tõeliselt. Pühap oli rahulik päev ja kõik sättisid õhtuseks kontserdiks. Kontsert oli võrratu. Alguses tulid isegi pisarad silma, vaadates Maarja küla elanikke esinemas ja kuulates teiste artistide laule.
Tõesti, see nädalavahetus oligi liiga ilus, et olla tõsi.Hetkel olen kodus ja põen oma etoloogia pärast ja mõtlen, et kahe nädala pärast saan jälle ebareaalsust kogeda. Ei jõua ära oodata.
Maarja küla on koht, kus unustad ära oma mured ja karmi igapäevaelu. Sealsed inimesed on nii siirad ja armsad ja toredad, et kõik muu on justkui peast pühitud.
Ja lisaks püsielanikele on seal ka toredad vabatahtlikud. Näiteks proovisin ma Garethi soovitusel juua musta teed piimaga. See oli tõeliselt hea. Õhtune vabatahtlike saun oli ka mõnus. Hea oli lebotada ja niisama juttu ajada...

Aga nagu vanasõnagi ütleb "Kõike head palju ei saa."
Reality hits hard.

Read More