Uus sajand, vanad probleemid
Maailma ajalugu on pikk. Suurest Paugust tänapäevani on möödunud mitu miljardit aastat. Maailma ajalooga võrreldes on inimkonna ajalugu võrdne paari minutiga. Minut on lühike aeg, mille jooksul ei muutu palju. Mõned sekundid võib võrdsustada sajandiga. Hiljuti algas uus sajand, kuid eelmisel sajal aastal inimkonda kummitanud probleemid jäid siiski alles.
Inimloomus on oma olemuses muutumatu. Ikka himustatakse seda, mis on kaaslasel. Eelmisel sajandil toimusid ajaloo suurimad sõjad, kus hukkus miljoneid inimesi. Pärast Esimest maailmasõda loodi Rahvasteliit, mille peamiseks ülesandeks oli riikidevaheliste konfliktide ärahoidmine. Vaatamata pingutustele see ei õnnestunud. Tuli uus sõda, mis oli eelmisest palju hullem. Kolmanda maailmasõja vältimiseks loodi ÜRO. See organisatsioon on püsinud tänaseni. Kardetud maailmasõda pole veel toimunud. Siiski tuleb tõdeda, et kuigi sajand on veel noor, on toimunud juba mitu sõda. Tõsi küll, Gruusia ründamine Venemaa poolt ja USA Iraagi-invasioon pole võrreldavad maailmasõjaga, kuid näitavad siiski, et elame lühikesel rahuajal kahe suure sõja vahel. Väiksed sõjad võivad olla eeltõuked suurele maailmavärinale - maailmasõjale.
Suurrigid provotseerivad väiksemaid sarnaselt, nagu nad tegid seda enne suuri ilmasõdu. Ehedaks näiteks on meie oma riik, Eesti. Eestile raskelt kätte võideldud iseseisvus on õhkõrn, sest meie naaberriik, suur Venemaa, on alati ihanud endale seda väikest maalapikest, mille kaudu oleks tal pääs Läänemerele ja sealt omakorda läände. Enne Eesti okupeerimist Venemaa poolt provotseeris viimane meid pidevalt. Venemaa (toonase NSV Liidu) lennukid ja piirivalvurid rikkusid pidevalt piiri, lasti õhku Vene aurik Metallist, tehes süüdlaseks toonastesse neutraalsetesse Eesti vetesse sisenenud Saksa allveelaevad, provotseeriti Eesti kommuniste riiki pöörama jne. Üheks olulisemaks ohufaktoriks oli NSV Liidu lähenemine Saksamaale. Tänapäeval toimuvad Eesti ja Venemaa vahel sarnased sündmused. Samuti on Venemaa ja Saksamaa tihedates suhetes gaasijuhtme rajamise tõttu läbi Läänemere. SEllised oisikesed juhtumid annavad märku, et meie naaberriik on meist endiselt huvitatud. Me võime küll loota, et kuulumine Euroopa Liitu, NATO-sse, ÜRO-sse ja teistesse sarnastesse organisatsioonidesse tagab meile sõjalise kindlustatuse, kuid vaadates, kuidas ÜRO tegutses Gruusia invasiooni ajal, on alati oht, et ta käitub sarnaselt ka siis, kui meiega peaks midagi sellist juhtuma. Meid varitseb sama oht, mis eelmisel sajandil.
Eesti mastaabis on eelmisest sajandist praegusesse üle kandunud pidev rahvaarvu vähenemine. Kirjanik Ernest Hemingway on öelnud, et igast maailma sadamast võib leida vähemalt ühe eestlase. See võide võib tõenäoliselt õige olla. 1940-50ndatel aastatel toimus Eesti senise ajaloo kõige suurem rahvaarvu vähenemine. Eesti okupeerimise käigus NSV Liidu ja Saksamaa poole hukkus palju inimesi. NSV Liit küüditas mitukümmend tuhat eestlast Siberisse. Sama palju inimesi represseeriti. TOhutu hulk eestlasi põgenes surmahirmus üle mere Rootsi ja Saksamaale, kust nad hiljem suundusid edasi riikidesse üle maailma. Tollal vähenes meie rahvaarv 1/4 võrra. Tänapäeval lahkub EEstist massiliselt inimesi, et leida mujalt paremat tööd ja elu. Kui kõigele sellele lisada veel eestlaste reisihimu, siis võib tõesti öelda, et igast maailma sadamast leiab ühe meie rahvuskaaslase. SElline fakt võib olla tore ja tekitada väärarusaama, et meie rahvas on väga suurearvuline, kuid see ei muuda siiski tõsiasja, et Eesti rahvaarv väheneb siiani. Tänapäevases vananevas ühiskonnas on paljudel välisriikidel sama probleem. Eestis kestab see juba mitmendat sajandit. Vaatamata kõigile kasutusele võetud meetmetele, väheneb meie rahvaarv kiirsti ning lahendust sellele ei paista.
Maailma mastaabis on demograafilised probleemid hoopis teised. Elatustaseme ning arstiabi kättesaadavuse paranemisega on maailma rahvaarv viimasel kahel sajandil hüppeliselt tõusnud. See tähendab omakorda, et kulub rohkem energiat ja toitu. Inimtegevuse käigus saastatakse loodust, kurnatakse liigselt põllumaid ja kulutatakse tohututes kogustes taastumatuid energiaallikaid. Inimeste iseka ja hoolimatu käitumise tõttu on atmosfäärikihti tekkinud osoooniaugud. Samuti on Maa temperatuur õhku paisatud heitgaaside tõttu tõusma hakanud. Suureneva energia- ja ruumivajaduse tõttu võetakse maha vihmametsi, mistõttu hävivad paljude loomaliikide elupaigad ning suureneb CO2 hulk atmosfääris, mis aitab omakorda kaasa kliima soojenemisele. Kasvuhooneefekti vähendamiseks on loodud Kyoto kokkulepe. Viimasest pole aga eriti kasu, sest kui suurrigid nagu USA sellega ei liitu, suus jätkub keskkonna saastamine sama tempoga. SElleks, et tulevastel põlvedel oleks elamistingimused sama head kui meil, tuleb igal inimesel mõelda ja tegutseda loodussäästlikult. Idee on küll hea, aga teostusest jääb puudu. Seetõttu painavad keskkonnaprobleemid meid nii eellmisel, sellel kui ka järgnevatel sajanditel.
Kõik probleemid maailmas pole siiski püsivad. Mõned esinevad ainult hooti. Eelmise sajandi esimesel poolel külvas maailmas segadust Suur Majanduskriis. SElle põhjustas ületootmine, mistõttu kaubad jäid ladudesse seisma. Inflatsioon põhjustas paljude inimeste töötuks jäämise. Kriis kestis kümmekond aastat. Tänapäeval, peaaegu sajand hiljem, on maailmamajandus taas kriisis. Seekord on põhjused teised - kaubad kallinevad, inimesi koondatakse, tööstus automatiseeritakse jne. Taas võetakse kasutusele äärmuslikke meetmeid, et kriisist välja tulla. Lõpuks see ka õnnestub, kuid alati jääb püsima oht, et sarnane olukord kordub kas sellel või mõnel järgneval sajandil.
Öeldakse, et inimene õpib tehtud vigadest ja ajaloost, kuid seda on vähe näha. Kuigi on käes uus sajand, painavad maailma samad probleemid, mis eelmisel sajandil. Neid probleeme üritatakse küll lahendada, kuid inimloomus on oma olemuses muutumatu. Olenemata kõigest, mõeldakse esmalt iseenda ja alles siis teiste peale. Seetõttu ei õpita ajaloost ja oma vigadest ning ühiskonnas levivad probleemid kanduvad edasi sajandist sajandisse.
Maailma ajalugu on pikk. Suurest Paugust tänapäevani on möödunud mitu miljardit aastat. Maailma ajalooga võrreldes on inimkonna ajalugu võrdne paari minutiga. Minut on lühike aeg, mille jooksul ei muutu palju. Mõned sekundid võib võrdsustada sajandiga. Hiljuti algas uus sajand, kuid eelmisel sajal aastal inimkonda kummitanud probleemid jäid siiski alles.
Inimloomus on oma olemuses muutumatu. Ikka himustatakse seda, mis on kaaslasel. Eelmisel sajandil toimusid ajaloo suurimad sõjad, kus hukkus miljoneid inimesi. Pärast Esimest maailmasõda loodi Rahvasteliit, mille peamiseks ülesandeks oli riikidevaheliste konfliktide ärahoidmine. Vaatamata pingutustele see ei õnnestunud. Tuli uus sõda, mis oli eelmisest palju hullem. Kolmanda maailmasõja vältimiseks loodi ÜRO. See organisatsioon on püsinud tänaseni. Kardetud maailmasõda pole veel toimunud. Siiski tuleb tõdeda, et kuigi sajand on veel noor, on toimunud juba mitu sõda. Tõsi küll, Gruusia ründamine Venemaa poolt ja USA Iraagi-invasioon pole võrreldavad maailmasõjaga, kuid näitavad siiski, et elame lühikesel rahuajal kahe suure sõja vahel. Väiksed sõjad võivad olla eeltõuked suurele maailmavärinale - maailmasõjale.
Suurrigid provotseerivad väiksemaid sarnaselt, nagu nad tegid seda enne suuri ilmasõdu. Ehedaks näiteks on meie oma riik, Eesti. Eestile raskelt kätte võideldud iseseisvus on õhkõrn, sest meie naaberriik, suur Venemaa, on alati ihanud endale seda väikest maalapikest, mille kaudu oleks tal pääs Läänemerele ja sealt omakorda läände. Enne Eesti okupeerimist Venemaa poolt provotseeris viimane meid pidevalt. Venemaa (toonase NSV Liidu) lennukid ja piirivalvurid rikkusid pidevalt piiri, lasti õhku Vene aurik Metallist, tehes süüdlaseks toonastesse neutraalsetesse Eesti vetesse sisenenud Saksa allveelaevad, provotseeriti Eesti kommuniste riiki pöörama jne. Üheks olulisemaks ohufaktoriks oli NSV Liidu lähenemine Saksamaale. Tänapäeval toimuvad Eesti ja Venemaa vahel sarnased sündmused. Samuti on Venemaa ja Saksamaa tihedates suhetes gaasijuhtme rajamise tõttu läbi Läänemere. SEllised oisikesed juhtumid annavad märku, et meie naaberriik on meist endiselt huvitatud. Me võime küll loota, et kuulumine Euroopa Liitu, NATO-sse, ÜRO-sse ja teistesse sarnastesse organisatsioonidesse tagab meile sõjalise kindlustatuse, kuid vaadates, kuidas ÜRO tegutses Gruusia invasiooni ajal, on alati oht, et ta käitub sarnaselt ka siis, kui meiega peaks midagi sellist juhtuma. Meid varitseb sama oht, mis eelmisel sajandil.
Eesti mastaabis on eelmisest sajandist praegusesse üle kandunud pidev rahvaarvu vähenemine. Kirjanik Ernest Hemingway on öelnud, et igast maailma sadamast võib leida vähemalt ühe eestlase. See võide võib tõenäoliselt õige olla. 1940-50ndatel aastatel toimus Eesti senise ajaloo kõige suurem rahvaarvu vähenemine. Eesti okupeerimise käigus NSV Liidu ja Saksamaa poole hukkus palju inimesi. NSV Liit küüditas mitukümmend tuhat eestlast Siberisse. Sama palju inimesi represseeriti. TOhutu hulk eestlasi põgenes surmahirmus üle mere Rootsi ja Saksamaale, kust nad hiljem suundusid edasi riikidesse üle maailma. Tollal vähenes meie rahvaarv 1/4 võrra. Tänapäeval lahkub EEstist massiliselt inimesi, et leida mujalt paremat tööd ja elu. Kui kõigele sellele lisada veel eestlaste reisihimu, siis võib tõesti öelda, et igast maailma sadamast leiab ühe meie rahvuskaaslase. SElline fakt võib olla tore ja tekitada väärarusaama, et meie rahvas on väga suurearvuline, kuid see ei muuda siiski tõsiasja, et Eesti rahvaarv väheneb siiani. Tänapäevases vananevas ühiskonnas on paljudel välisriikidel sama probleem. Eestis kestab see juba mitmendat sajandit. Vaatamata kõigile kasutusele võetud meetmetele, väheneb meie rahvaarv kiirsti ning lahendust sellele ei paista.
Maailma mastaabis on demograafilised probleemid hoopis teised. Elatustaseme ning arstiabi kättesaadavuse paranemisega on maailma rahvaarv viimasel kahel sajandil hüppeliselt tõusnud. See tähendab omakorda, et kulub rohkem energiat ja toitu. Inimtegevuse käigus saastatakse loodust, kurnatakse liigselt põllumaid ja kulutatakse tohututes kogustes taastumatuid energiaallikaid. Inimeste iseka ja hoolimatu käitumise tõttu on atmosfäärikihti tekkinud osoooniaugud. Samuti on Maa temperatuur õhku paisatud heitgaaside tõttu tõusma hakanud. Suureneva energia- ja ruumivajaduse tõttu võetakse maha vihmametsi, mistõttu hävivad paljude loomaliikide elupaigad ning suureneb CO2 hulk atmosfääris, mis aitab omakorda kaasa kliima soojenemisele. Kasvuhooneefekti vähendamiseks on loodud Kyoto kokkulepe. Viimasest pole aga eriti kasu, sest kui suurrigid nagu USA sellega ei liitu, suus jätkub keskkonna saastamine sama tempoga. SElleks, et tulevastel põlvedel oleks elamistingimused sama head kui meil, tuleb igal inimesel mõelda ja tegutseda loodussäästlikult. Idee on küll hea, aga teostusest jääb puudu. Seetõttu painavad keskkonnaprobleemid meid nii eellmisel, sellel kui ka järgnevatel sajanditel.
Kõik probleemid maailmas pole siiski püsivad. Mõned esinevad ainult hooti. Eelmise sajandi esimesel poolel külvas maailmas segadust Suur Majanduskriis. SElle põhjustas ületootmine, mistõttu kaubad jäid ladudesse seisma. Inflatsioon põhjustas paljude inimeste töötuks jäämise. Kriis kestis kümmekond aastat. Tänapäeval, peaaegu sajand hiljem, on maailmamajandus taas kriisis. Seekord on põhjused teised - kaubad kallinevad, inimesi koondatakse, tööstus automatiseeritakse jne. Taas võetakse kasutusele äärmuslikke meetmeid, et kriisist välja tulla. Lõpuks see ka õnnestub, kuid alati jääb püsima oht, et sarnane olukord kordub kas sellel või mõnel järgneval sajandil.
Öeldakse, et inimene õpib tehtud vigadest ja ajaloost, kuid seda on vähe näha. Kuigi on käes uus sajand, painavad maailma samad probleemid, mis eelmisel sajandil. Neid probleeme üritatakse küll lahendada, kuid inimloomus on oma olemuses muutumatu. Olenemata kõigest, mõeldakse esmalt iseenda ja alles siis teiste peale. Seetõttu ei õpita ajaloost ja oma vigadest ning ühiskonnas levivad probleemid kanduvad edasi sajandist sajandisse.
