Täna läks mul ühikas ahi katki. Ma olin suht kurb ja vihane selle pärast, sest see oli juba kunagi varem katki tehtud ja keegi oli seda varjanud. Ja nüüd läks siis lõplikult. Tegelikult pole asi nii hull, sest seda katkist nuppu annab hõlpsasti asendada.
Asja teeb hulluks teiste suhtumine sellesse. Eriti minu "eriti mõistva" toakaaslase oma. Ta lihtsalt naeris ja ütles, et "See on lihtsalt asi. Selle pole väärtust ega hinda!" Mismõttes?
Teised, kes meie vestlust pealt kuulsid on ka pigem mu toakaaslase poolt, sest nad arvavad, et ma reageerin üle. Ma ei reageeri üle. Ma olen oma toakaaslase suhtumise peale vihane, sest tema ju kasutab seda ahju täpselt samamoodi ja tal on seda vaja. Ja siis selline suhtumine. Ta pole üldse mureski. Mismõttes? Ja see, mis ta ütles kallist hinda maksvate asjade kohta...
Varemgi on meil temaga olnud vaidlusi sellel teemal, nt kui mul ükskord vihm arvuti peale sadas ja kui ta ükskord mu mälupulga korgi ära lõhkus.
Okei, ma saan aru, et inimesed on erinevad, aga kas siis peab oma erinevust sellisel viisil välja näitama. See on solvav. Keegi ei tunne juskui muret selle pärast, mis teise asjadega juhtuvad, kuigi ise kasutavad neid ka. Neil on ükskõik. Peaasi, et katki läinud asi kiiresti korda saab.
Täna sain ma sellest lõpuks aru - inimestel võib olla empaatiavõime kõige kohta, välja arvatud selle kohta, kui teisel miski katki läheb.
Või reageerin ma tõesti üle?
Lihtsalt kui asi katki läheb, siis võiksid inimesed ju lihtsalt öelda, et mul on kahju. Mitte naerda ja öelda, et küll see korda saab.
Sest kellele meist meeldiks kui läheb katki läpakas või mõni muu kalli hinna eest soetatud asi?!
4/01/2009
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
0 comments:
Post a Comment