"Musta pori näkku"

Jõudsin ka siis lõpuks selle Mihkel Raua poolt kirjutatud menuraamatu läbi lugeda. Esmamulje raamatut lugedes oli hea. Esmamuljeks nimetan siinkohal siis pühenduse ja tänusõnade lugemise.
Raamatut edasi lugedes asendus positiivne esmamulje negatiivsega. Tekkis küsimus, et milleks see raamat hea on? Mis kasu ma seda lugedes saan?
Ja mina arvasin siiani, et Kivirähk ja Sass Henno on juba piisavalt rõvedad. Kui viimaste teosed mulle meeldivad, siis sama ei saa öelda Raua raamatu kohta. Sest milleks on meile vaja teada seda, kui täis ta kunagi oli või siis seda kuidas keegi kuulsus keppis mingit tsikki kusagil nurga taga. See on ju tülgastav. Tahaks teada, mida ütleb Raua ema selle avameelse pihtimuse kohta, et Raua sõber keppis koerapoosis Aino Perviku ja Eno Raua abieluvoodis mingit tsikki.
Kas Mihkel siis ei mõelnud, mida võib ema süda tunda, lugedes raamatut poja allakäigust ja samas muusikalise karjääri tõusust. Samuti ei mõista ma, kuidas Raud paljastab oma toonaste parimate sõprade saladusi ja intiimelu. Raamatu keelekasutus on ka väga robustne.
Tõesti ei mõista, milleks sellist raamatut vaja on ning miks ta nii menukas on.

Võib-olla hoiatab see raamat noori liigse alkoholitarvitamise eest, näidates mis on sellise eneseraiskamise tulemus.

Üks positiivne mulje mul siiski oli seoses selle raamatuga. Nimelt vaatasin ma samal õhtul kui "Musta pori näkku" lugesin videot punk-laulupeost, kus ma ise kunagi osalesin. Laule kuulates vaatasin ma neid hoopis teise pilguga kui siis, kui ma neid eelmise aasta juunikuus laulsin. Ma olin raamatut lugedes ju aimu saanud nende laulude sünniloost ning tähtsusest toonases ühiskonnas. Samuti sai kujutluse toonasest ühiskonnast ja muusikute elust. Siiani olin ma kujutanud seda hoopis teistmoodi ette.
Raamatus oli ka leebemaid kohti, kus ei olnud kirjeldatud järjekordset joomatuuri. Need kohad mulle isegi meeldisid.
"Musta pori näkku" kõige paremaks küljeks võib pidada raamatusse lisatud illustreerivaid fotosid, mis pakkusid tõepoolest huvi. Üheks meeldejäävamaks fotoks võib pidada Singer Vingeri plaadikaane fotot, kuhu peale olid mahtunud toonased kuulsamad Eesti muusikud ja isegi välismaised muusikud. Väikse Eesti kohta on see ikka väga suur saavutus, kui bändi plaadikaant ehib Johnny Rotten, kellel on käes Eesti lipp ja kes seisab koos teiste muusikutega lauluväljaku juures. Nostalgia.

Üldiselt on "Musta pori näkku" selline raamat, mida ma ei soovitaks lugeda õrnahingelistel inimestel. See on rohkem elupõletajate jaoks mõeldud raamat, mille eesmärgiks võib olla nende elu üle mõtlema panemine. Kes teab, äkki mõni padujoodik teeb oma senise raiskava eluviisiga lõpparve ja alustab otsast peale. Lootus sureb siiski viimasena.