Ükspäev Kerttuga msnis rääkides kurtsin talle, et mulle käib täiega närvidele, kui ta mu muusikamaitset, konkreetselt siis tegelikult Mcfly-d, maha teeb. Siis tulin mõttele, et miks mitte kirjutada siia põhjendus, miks ma kuulan seda, mida ma kuulan. Äkki siis mõni inimene jõuab veel arusaamisele, et teise läbi aegade lemmiku maha tegemine on õel ja võib teisele kõvasti haiget teha.
Alustan siis algusest:
Mcfly-d hakkasin ma kuulama umbes viis aastat tagasi. Enne nende muusika kuulmist olin ma veendunud, et tegu on täiesti mõttetu boybandiga. Seda arvamust tekitas minus see, et ajakirjas TvHits, mida ma tookord kogu aeg ostsin, olid nad iga kuu mingi artikli andnud ja poseerinud suhteliselt edevalt. Siis aga, kusagil pool aastat pärast neist esmakordselt kuulmist, ilmus samas ajakirjas artikkel, et nad teevad heategevussinglit, milles tulud lähevad Ugandas kooli ehitamiseks. Mõtlesin, et päris tore ja otsustasin, et tühja kah, ega mult siis tükki küljest ei võta nende paari laulu kuulamine. Kõigepealt kuulasin üle selle heategevussingli ja vaatasin, et polegi midagi hullu- isegi suht hea ja ilus laul ("All about you"). Järgmiseks kuulasin paari laulu nende esimeselt albumilt "Room on the third floor". Nende paari laulu kuulamine muutis minu arvamust neist täielikult. Esimene album on Mcfly-l Biitlite stiilis ning ebatavaline tänapäeva muusikaga võrreldes. Algas Mcfly hullustus, mis oli umbes selline nagu Kerttul on praegu Johni muusika suhtes. Mcfly teine album ei olnud minu arvates küll nii hea kui esimene, kuid siiski oli ta väga mõnusalt kuulatav, sest see käsitles paljusid kiusavaid probleeme (alkoholism, keskeakriis, suitsiid, samuti ka suvearmastust). Albumi peal oli ka üks nende kuulsamaid laule "I'll be ok". Kolmas album meeldis mulle jälle teisest rohkem, sest see sisaldas palju sügavamõttelisi laule (mu lemmik seal on "Walk in the sun"). Kuid iga albumiga, mis Mcfly välja andis, on nende stiil muutunud. Muutunud algsest täiesti teistsuguseks. Praegu teevad nad paljuski sellist muusikat, mis meeldiks rahvale. Vähemalt minu arvates. Alguses, kui nad polnud nii kuulsad, tegid nad sellist muusikat, mis ei pruukinud paljudele peale minna, kuid mis oli minu arvates parem. Kuid kuigi nende muusika on minu jaoks kehvemaks läinud, on nad siiski mu lemmikute hulgas. Nad on n.ö. püsivad lemmikud.
Põhjuseid selleks on mitmeid: nt kui ma kuulan mõnda nende laulu esimeselt albumilt, siis meenub mulle üks pealtnäha tavaline suvepäev kusagil 5 aastat tagasi. Ma olin just saanud nende albumi ning kuulasin seda õues ja päike paistis ja kõik oli nii ilus. Selles päevas polnud midagi erilist, kuid siiski ta meenub mulle iga kord kui esimese albumi laule kuulan. Tunne, mis selle mälestusega kaasneb on kirjeldamatult hea, kodune, hubane. Kehast käivad läbi mõnusad külmavärinad. Seda on lihtsalt raske kirjelda. Seda peab ise tundma.
Haiget teeb see kui paljud inimesed kritiseerivad Mcflyd või ka mõnda teist bändi, olles ise kuulnud ainult mõnda kuulsamat laulu, mis reeglina pole nii hea kui ülejäänud laulud. Inimesed ütlevad hooletult välja pealtnäha tähtsusetu lause, mis võib teisele väga haiget teha. Ma olen selle koha pealt immuunseks jäänud kui võõrad mulle nii ütlevad. Kuid kui parimad sõbrad teevad koledat krimpsus nägu iga kord kui ma mainin midagi Mcflyst, siis see solvab. See on justkui pisikese noa selga löömine. Ja siis kui mina kellelegi midagi ütlen tema muusikamaitse vms kohta, siis solvub mõni hingepõhjani ja on minu peale vihane. Kuid ta ei mõtle sellele, et mina tunnen ju sama. Kuid mina surun oma haavumise alla. Ja üritan teine kord mitte enam mainida midagi Mcflyst, et vältida konflikte. Samas kui teised räägivad oma lemmikasjadest edasi.... (Ma arvan, et see isik, keda ma siin peamiselt mõtlen saab aru, et ma räägin temast.)
Lihtsalt miks ei võiks teised oma mõtteid vahel hoidagi ainult mõtetena, mitte hoogsalt välja öelduna?
Siitkohalt jätan ma oma jutu pooleli. Las igaüks mõtiskleb siitkohalt edasi ise...
