Inimesele peab jääma võimalus istutada oma puu

Kirjutan siia oma arutluse, sest ma sain selle eest üle hulga aja hea hinde. Samuti sellepärast, et teemas on käsitletud asju, mis peaks inimesi nende üle mõtlema panema.

Rahvatarkus ütleb, et kes on oma elus puu istutanud, see pole asjata elanud. Puu istutamine on püha - pannakse ju siiski algus elule. Kahjuks võetakse mõnikord see võimalus inimeselt ära.
Eelmisel sajandil tominud maailmasõjad tapsid mitmekümneid miljoneid inimesi justkui lõputult hävitav hakklihamasin. Paljud mehed, kes sõtta läksid, ei omanud teist valikut - riigis oli välja kuulutatud sundmobilisatsioon. Enamasti noored mehed läksid ja jäid lahingutandrile. Rahvas mäletab ainult hukkunute arvu, isikuid aga ei meenuta keegi peale lähedaste nimepidi. Ometi omasid kõik hukkunud nime, pere, sõpru. Paljudel polnud oma pere veel loodudki. Üldsuse jaoks nimedeta ja nägudeta mehed kujutasid massina riigi jaoks kangelasi. Hukkunutest jäid maha valu ja kannatused. Miljonitelt inimestelt võeti ära õigus elule ja võimalus endast järglasi järele jätta. Pikkamööda vajuvad need inimesed unustuse hõlma. Pole lapsi, kes neid mäletaks, pole puud, mida nad istutanud oleksid.
Inimõiguste deklaratsiooni kõige tähtsam klausel ütleb, et igal inimesel on õigus elule. Teise maailmasõja ajal teostasid Hitler ja Stalin suurima võimaliku kuriteo - nad lasid maha, põletasid, mürgitasid, piinasid surnuks miljonid süütud inimesed. Sellise massimõrva põhjenduseks tõi Hitler rassipuhtuse ja Stalin inimeste materiaalse võrdsuse. Enamasti hukati neid, kes olid midagi saavutanud või saavutamas - inimesi, kel oli võimalus jätta endast maha jälg - "puu", mis kasvaks ja mida mäletataks. Inimesi tapeti valimatult - polnud vahet, kas ta oli rase, noor, vana, imik, haige. Tapeti kellegi juba istutatud puid - kellegi lapsi.
Sarnaselt sõjas kaotatud rahvale hävitame ja oleme hävitanud pikka aega metsi, mis on elu allikaks - toodavad nad ju hapnikku, mida hingame. Henrik Tikkanen on öelnud: "Because we don't think about future generations, they will never forget us." Hävitades puid, hävitame oma tuleviku. Maha võetud metsade asemele ehitatakse linnasid, mistõttu vaba ruumi jääb aina vähemaks. Sellega võtame tulevastelt põlvedelt ära võimaluse istutada oma puu. See paneb ju järeltulijaid meid küll mäletama, aga kui positiivselt? Praegust raiskamist jätkates meenutab iga järgmine põlvkond eelmist üha negatiivsemalt. Siiski - meid mäletatakse. Oleme istutanud oma puu, ag mis hinnaga?
Massid võivad jätta endast maha ühtemoodi mälestuse, kuid üksikisik teise. Iga inimene, kes lahkub siit ilmast, jätab endast jälje oma järeltulijatesse. Temast jäävad mälestused püsivad mõnda aega või ka väga pikalt. Isegi need, kes noorelt surevad, võivad endast maha jätta märgi väga pikaks ajaks. 1959. aasta 3. veebruaril kukkus alla väikelennud. Õnnetuses hukkusid tolleks ajaks juba kuulsaks saanud 17-aastane Ritchie Valens ja 22-aastane Buddy Holly. Endast jätsid nad maha palju vapustavat loomingut ja hulga leinavaid fänne. Nad olid juba istutanud oma puu, aga siiski paneb mõtlema, kui palju nad veel oleks suutnud, kui nende elutee poleks nii õnnetul kombel katkenud. Buddy Hollyl ja Ritchie Valensil oli võimalus istutada terve mets, aga see võimalus võeti neilt järsult. Sellised sündmused on paratamatud, aga panevad meid mõtlema elu väärtuse üle.
Elu on hindamatu. Täpselt sama hindamatu on selle täisväärtuslik elamine, järglaste saamine, mälestuste jätmine, puu istutamine. Kuigi läbi ajaloo on inimestelt võetud vüi on kaduma läinud võimalus jätta endast maha jälg, oleks see siiski kõigil pidanud olemas olema. Inimesele peab jääma võimalus istutada oma puu, võimalus elada nii, et elu poleks raisku läinud.