6/15/2009

Geiša memuaarid

0

"Ma tahan sulle midagi näidata," ütles Hatsumomo mulle. "Vaata seda tütarlast, kes väravast sisse astub. Tema nimi on Ichikimi."
Vaatasin Ichikimit, aga paistis, et Hatsumomol polnud tema kohta midagi lisada. "Ma ei tunne teda," ütlesin.
"Muidugi ei tunne. Temas pole midagi erilist. Rumalavõitu ja kohmakas nagu sant. Ma lihtsalt mõtlesin, et vahest huvitab sind see, et temast saab geiša, sinust aga mitte.

---------------

Kokkupõrge kestis vaevalt sekundi. Küllap tundis Saiho lüüasaamise tõttu alandust, sest ta kummardas publikule napimalt, kui ükski teine selle päeva kaotaja, ning kõndis saalist välja, vaatajad ümberringi möirgamas.
"Niisugust võtet nimetatakse hataki komi'ks," ütles Nobu mulle.
"Kas pole kütkestav?" kpsis Mameha justkui lummatult, oma mõtet lõpetamata.
"Mis asi?" küsis esimees.
"See, mida Miyagiyama äsja tegi. Ma pole kunagi midagi niisugust näinud."
"Oled küll. Maadlejad talitavad ühtelugu niimoodi."
"Noh igatahes viis see mu mõtted..." ütles Mameha.

Tagasiteel Gionisse pöördus Mameha rikšas erutatult minu poole. "See sumomaadleja andis mulle võrratu idee!" ütles ta. "Hatsumomo on juba tasakaalust välja paisatud, ehkki ta ise veel ei tea. Ega saagi teada, kuni on liiga hilja."
"Oh, kas Mameha-san'il on plaan? Palun, kas ma saaksin sellest kuulda?"
"Arvad sa tõesti, et avaldan sulle selle?" küsis ta. "Ma ei räägi sellest oma teenijalegi! Sina kanna ainult hoolt, et Nobu-san sinust ikka huvitatud oleks. Kõik sõltub temast ja ühest teisest mehest samuti."
"Missugusest teisest mehest?"
"Mehest, kellega sa pole seni kohtunud. Ei maksa sellest enam kõnelda! Arvatavasti olen juba niigi öelnud rohkem kui tarvis. Küll on hea, et sa täna Nobu-san'iga tutvusid. Just tema võib su päästa."
Pean tunnistama, et seda kuuldes valdas mind iiveldus. Kui mind üldse keegi päästma pidi, siis tahtsin, et seda teeks esimees ja mitte keegi teine.

---------------

"Geiša memuaarid" Arthur Golden

Raamat räägib Kyoto geiša elust enne ja pärast teist maailmasõda. Lugu on jutustatud Nitta Sayuri - nimelise pensionile läinud geiša vaatevinklist. Teda on intervjueerinud Jakob Haaruis- New Yorgi ülikooli professor, kes loob teada saadud info põhjal loo ühe geiša elust.
Lugu algab ajast, mil Sayuri oli noor 9-aastane tüdruk. Tema ema on vähki suremas ning teda müüakse koos õe Satsuga Kyotosse teenijateks. Kyotos Satsu ja Sayuri lahutatakse ning viimane viiakse ühte okiyasse, kus elab geiša Hatsumomo ning mille omanikuks on Nitta. Viimast kutsutakse raamatus emaks. Majas on peale nende veel ka tädi, vanaema, geišaõpilane Kõrvits ning teenijad.
Raamatu alguses saab kohe selgeks, et Hatsumomo ei salli Sayurit ning üritab talle nii palju käkki keerata, kui võimalik. Seetõttu tekivad Sayuril suured võlad. Tüdruk läheb ka geišakooli, kuid peab õpingud lõpetama, kui üritab majast põgeneda.
Ükskord kohtab ta tänaval nuttes kohaliku elektrifirma esimeest, kes teda lohutab ning oma taskuräti pisarate kuivatamiseks annab. Pärast seda ei ole elu Sayuri jaoks enam endine. Peagi pärast esimehega kohtumist otsustab Gioni (geišapiirkonna, kus Sayuri elab) üks kuulsamaid geišasid - Mameha - Sayuri oma nooremaks õeks võtta ja teda õpetada, et ta saaks menukaks geišaks. See aga ei meeldi Hatsumomole, kelle nooremaks õeks saab Kõrvits, ja ta üritab viimasega Sayurit kõigist teemajadest välja kupatada, sest tüdrukul ja Mamehal on kokkulepe emaga, et ta tasub 20-ks eluaastaks kõik oma võlad ja teenib veel pealegi. Tundub, et Hatsumomol läheb see plaan läbi, kuid siis kohtub Sayuri elektrikompanii presidendi Nobuga ja elu pole pärast seda enam kunagi endine....

"Geiša memuaarid" on väga tõepärane raamat traditsiooniliste geišade elust Jaapanis. Lugedes tekkis mul tunne nagu kogu tegevustik oleks toimunud päriselt, sest kõik oli nii täpselt ja tõepäraselt kirjutatud. Kui ma seni olin pidanud geišasid prostituutideks, siis nüüd muutus mu suhtumine neisse.

Soovitan seda raamatut, sest see pole tavaline igav elulugu, vaid siit saab teada palju põnevat ja uut meile tundmatust maailmast.

6/09/2009

Igavik

2

Iga hommik ärgates mõtlen, et millal ometi? Kas äkki täna? Ja õhtul saan vastata, et ei.
Usun, et praegu tunnevad seda paljud abituriendid üle Eesti. Esimestest eksamitest on möödas juba peaaegu poolteist kuud ja mitte ühtegi tulemust pole tulnud. Enamusel on tulemused tellitud telefoni. Väldid meelega sõnumite saatmist, et neid mitte vastu saada, sest ootad seda tähtsat. Eksamitulemust. Ja siis väriseb süda iga kord kui tuleb mingi sõnum. Mobiililt seda vaadates pead järjekordselt pettuma. Sõnumi on saatnud EMT, Sportland, või mis kõige hullem: sõnumi sisuks on "Ärka ja sära! Vali 104. Sinu Edgar". Ja vot selline asi ajab vihale.
Siiski lubati ju tulemusi juuni alguseks, kuid keskpaik on kohe-kohe käes.
Miks ei ole mitte kellelgi mitte midagi veel tulnud? Kas siis on raske ühe kuu jooksul inglise keele eksamit ära parandada või siis matemaatikat, mille tegijaid oli häbiväärselt vähe!?

Miks peavad kõik asjad alati viimase hetke peale jääma, et siis kas hõisata või masendusse langeda?

6/07/2009

Mäkketõus

0

Eile käisin Valga mäkketõusul Sulevi karjääris. Ei käinud vaatamas, vaid töötamas- olin nimelt registratuuris.
Kohale läksin juba kell 9, kuigi võistlus ise pidi algama kell 3. Esimene registreerija tuli juba keskpäeval. Vahelduva eduga kallas vihma ja paistis päike. Ma olin Marisega õnneks varju all. Kui võistlus lahti läks, siis Pidid mu kõrvad lukku minema. Tsiklid häälestasid ennast otse registratuuri kõrval. Koju jõudes kumisesid kõrvad terve öö. Jube. Igatahes pidin võistluse ajal raadiosaatjast öeldavaid meetreid üles märkima ja kõrval arvutist öeldavaid aegu, kui keegi mäkke sai. Suht chill oli. Jah, jahe ka, aga nalja sai palju. Nt parkis üks tüüp oma tsikli puu otsa rippuma. Oih... Ja siis need käna käimised. Oi nalja oli palju. Kõrval oli aega võtmas üks muhe tüüp, kes kogu aeg irvitas. Selle juures oli raske tõsiseks jääda. Alar tõi vahepeal meile õlut ka:D Umbe hää. Võistlus ise lõppes kella kuue paiku. Siis pidin veel ootama, millal mingi suvalise tüübiga koju saan- Alar oli mulle transpordi ka orgunninud. Marisele ka. Pidime eraldi minema. Üks meist tsikliga ja teine autoga. Kuna Maris polnud kunagi elus tsikliga sõitnud ja tal oli soojem jope kui mul, siis lasin tal minna. Ta kartis alguses kohutavalt. Täna aga helistas mulle, et see mees, kelle Harveyga ta koju sai, lubas talle sõitmist õpetada. Käi ära noh! Kus mõnel ikka veab. Oleks ise tahtnud hoopis tsikliga koju saada. Ilge ego. Ma läksin siis autoga... Kunagi kella 9 ja kümne vahel jõudsin lõpuks kodu. Alar ütles, et juulis tuleb kusagil Võrus mäkketõus ja tsiklimeeste kokkutulek ja et tal on mu avi vaja seal. Väga hea. Mulle meeldib.
Nüüdseks tean ma juba nägupidi ja hüüdnime pidi ka mõningaid tsiklivendi: Jawamees, Billy, Lärm, Isand, Põksa, Janne Porvari jne.

Tiinale: ma tean, et sa oled kade. Ma ka oleks. Pidevalt tsikleid näha ja selliste meestega suhelda hakkab mulle mõjuma. Tahaks ka jälle Harley-ga sõita:D Ei tea, kas mõni äkki võtaks mu kusagilt peale???:D