I miss Türkiye!

Ehk siis minu seekordne reis Türgimaale.

Reis hakkas pihta esmaspäeval, 21. septembril kell 11.00 kui startisime noorteka juurest. Bussisõit oli tavaline. Vaiksevõitu oli ta ka, sest reisiseltskond ei teadnud veel teineteist. Riia lennujaamas hakkasime juba rohkem rääkima. Kui check-in tehtud sai ja kõik passi- ning pagasikontrollid ka, siis istusime waiting-lounge's ja tegime pilte. Minu reisikaaslasteks olid Kadri, Siiri, Ave, Kersti (Kessu) ja Kristi. Ühel hetkel helistas Kerli ja ütles, et leedukate grupp peaks ka meiega samal lennul olema. Ja tõepoolest, kohe kui olin kõne lõpetanud, tuli mu juurde üks noormees, kes näitas Avsa Packi esilehte ja küsis, et kas me rääkisime just Volkaniga, kes on seminari korraldaja. Tuli välja, et Karolis (see sama noormees) juhatab meid Istanbulis hotelli.
Lennukiga lennata oli tore. Üle hulga aja sai jälle pilvede kohale. Võin öelda, et Turkish Airlines on vaieldamatult mu lemmik lennufirma- nad pakkusid väga head toitu, stjuuardjessid olid väga abivalmid ja lisaks kõigele olid neil ka istmete kohal ekraanid, kust sai jälgida, kaugel me oleme ja kui kõrgel jne. Pärast Istanbulis maandumist ja oma pagasi kättesaamist saime kokku sloveenlaste ja leedukatega. Tuli välja, et kaks leedu tüdrukut ei saanud lennukiga Istanbuli sõita, sest nende passid ei kehtinud vms. Nad tulid neljapäevaks kohale. Igatahes Leedu grupi nimed olid veel Rugilja ja Algis ja Gentara (ei ole kirjapildis kindel). Sloveenlaste nimed olid Tiina, Michaela, Šasa, Šaso, Maša, Blaž. Lennujaamast liikusime hotelli metroo ja trammiga. Pikk sõit oli. Mingi kella 9 ja 10 vahel jõudsime hotelli nimega Neverland, kus meid ootas ees Türgi grupp. Otsustati seltskonnaga välja minna. Kõigepealt jagati meid tubadesse ära. Tuli välja, et üheski toas pole tekki (ega linasid ka phmt polnud), sest neil seal kaugel lõunamaal on soe. Aga öösel oli siiski külm ja me küsisime teki. Kuigi sellest kasu polnud, sest külm oli ikkagi ja magasime täisriietes. Aga jäin pooleli selle koha peal, et läksime välja. Enamus rahvast olid näljased ja läksid sööma. Estod seda polnud ja seega otsustasime linna peale natuke minna. Sain endale salli ja tuttavatele ka paar meenet juba. Istanbulis ja üldse Türgis on täiesti teistsugune elu. Hommik algab neil mingi kella 12 ajal ja sel ajal avatakse ka poed. Õhtul läheb enamus rahvast välja (tänavad olid kella 2 ajal paksult rahvast täis) ja poed pannakse alles kell 4 öösel kinni. Väga veider, aga samas nii lahe. Okei, jõudsime pubisse. Seal oli seinal Led Zeppelini pilt. Teised olid juba varem sinna kohale jõudnud ja endale õlut tellinud. Me ka tellisime siis. Türgi õlu, mille nimi on EFES Pilsen on väga hea. Parim õlu, mida ma proovinud olen, ja võite uskuda, et ma olen igasuguseid välismaa ja ka Eesti õllesid proovinud. Jõime seda ja chattisime inimestega. Rääkisin Blaž-ga. Tuli välja, et ta on kolmanda kursuse arstitudeng. Mainisin talle seepeale oma paistes jalga, mille 5 päeva varem kipsist välja võtsin. Ühel hetkel hakkas meil külm ja osad otsustasid ära minna. Ma jäin veel natukeseks ja läksin ka siis hotelli mingi seltskonnaga. Magama minna oli külm ja terve öö külmetasin. Kella 4 ajal panin endale rohkem riideid selga ja jäin peaaegu magama, kui kusagil hakkas mingi mees laulma. Kell oli siis 5. Moslemitel oli palvetund. See oli mõnus ehk siis tol ööl ei saanud eriti magada.
Järgmisel hommikul sõime varakult hommikusöögi ja siis asusime saare poole teele. Meiega liitusid ka kreeklased Andreas, Elli ja Mirkon (vms). Alguses kõndisime oma suurte pagasitega läbi linna sadamasse, kust üks praam meid 30min teise linna otsa viis (Istanbul on ikka uskumatult suur). Seal kõndisime ka natuke ja jõudsime lõpuks bussijaama. Sõitsime ühest jaamast teise, kus ootas meid suur buss, mis pidi Tekirdagi minema. Selle suure bussiga sõitsime u 3h. Sõidu peal pakuti keeksi ja coca-t. Buss oli väga mugav ja ülieuro. Sellist siin ei näe. Tekirdagis sõime restos lõunat ja jätsime oma suure pagasi restorani ning läksime ise linna peale. Otsisime riidepoode jms. Tulemuseks oli supermarketi moodi koht, kust ostsime õunateed ja komme ning siirdusime siis sadama lähedusse tagasi. Käisime mingis restos, kus maitsesime seda rohelist magusat asja (nime ei tea siiamaani, sain seda eelmine kord ka Batmanis) ja jõime ehtsat Türgi teed. Nii hea oli. Siis hakkas kell juba niipalju saama, et kogu rahvas kogunes kokku ja läksime praami peale, mis meid Avsa saarele viis. Nii mõnus oli sellega sõita- õrn jahe tuuleke ja päikeseloojang. Täitsa lõppu me loojangul ei näinud, sest pidime sisse minema ning tegema natuke tutvumismänge. Üritasime siis kuidagi üksteise nimesid selgeks saada. Paaril inimesel see isegi õnnestus. Panime ka kirja oma ootused sellelt seminarilt. Siis läksime tekile. Nii mõnus soe oli ning vaatasime, kuidas Avsa saar läheneb. Äkitselt nägime Kadriga taevas mingit veidrat asja, millele ei suutnud keegi vastust leida. Seal oli selline linnatulede heledam laik ja selle laigu sees liikus edasi-tagasi mingi valge asi. See liikus väga kiiresti, sest ta ületas paari sekundiga selle laigu. Aga ega see laik ei hõlma ju tegelikkuses mingit 10m-t. Seega see oli veider. Avsa saarele jõudes andsime oma suured pagasid autosse, mis viis need hotelli ja ise jalutasime sinna. Esmamulje oli väga ehmatav- saar tundus olevat täiesti mahajäetud. Peale endi nägime seal ainult mõnda inimest. Kummituslik, aga samas väga fancy. Mulle tegelikult meeldis. Hotelli jõudes jagati meid tubadesse ja siis saime õhtusööki ka. Avastasime, et meie hotell on rannast alla 10m. Väga lahe. Võtsime oma kambaga natuke Jägermeistrit ka hinge alla ja siis läksime Kadriga randa jalutama ja vett katsuma. Viimane oli soe. Tol õhtul eriti muud ei teinudki. Läksime selle reisi kohta varakult magama.
Öösel oli taaskord jahe, sest tekk oli õhuke. Hommikul hakkasid pärast söömist workshopid. Esimesel tutvustasime üksteisele enda nimesid ja tegime juurde ka liigutuse. Minu liigutuseks oli I can't get no (satisfaction)-st tuntud puusaringid. See mäng oli sarnane Eesti liiklusvahendite loetlemise mängule. Edasi joonistasime Euroopa kaardi ja panime paika ka seminari reeglid. Tol päeval oli leedukate ja kreeklaste kohvipaus ka. Seal tutvustasid nad oma riiki jne. Kreeklased kujundasid kogu seltskonnaga akropoli Ateena templi ja jumalannade kujud. See oli väga lahe. Päeval oli natuke vaba aega ka, mille veetsime rannas päevitades ja ujudes. Nii mõnusalt soe oli. Õhtul oli Eestlase ja Sloveenlaste kultuuriõhtu. Sloveenlased alustasid meie palvel, sest meil polnud nii palju alkot kaasas kui neil, aga meie jaoks oli kasulik, kui rahvast juba midagi alla on võtnud. Sloveenlased alustasid oma õhtut hümniga, siis näitasid videot Sloveeniast (mis pani mind tahtma sinna riiki minna ja ilmselt ma seda ka kunagi teen), pärast seda tutvustasid oma toitu (sealiha peamiselt) ja alkot(kahte sorti õlu-mõlemad väga head, veinid-valge parem kui roosa, ja loomulikult šnops). Kõik proovisid siis laual olevaid asju ja pärast seda tegid Slovid ka harjatantsu, kus inimesed pidid paari võtma ja üks oli siis harjaga paaris. Muusika mängis ja kui see harjaga tantsiv inimene selle maha viskas, pidid paarid vahetuma. Ei olnud just kõige erilisem mäng. Pärast seda sättisime me oma laua valmis ja pakkusime rahvale Eesti komme, ning vanakat. Laulsime neile ka Õllepruulijat. Pärast seda hakkasime tantsudega pihta. Esimesena õpetasime neile ära "Kaks sammu sissepoole", mis neile meeldis ja tundus, et nad oleksid seda rohkem tahtnud tantsida, aga me võtsime järgmise tantsu, milleks oli lapaduu. Seal sai palju nalja, sest ma (tantsu juhina) küsisin ka et "Did you have boobs?" ja "Did you have ass" ja varbad olid ka ikka mängus. Ehk siis oli väga lahe ja inimesed laulsid sõnadele kaasa (me ise laulsime seda laulu oma kambaga, et saaks paremaid kehaosasid mängu tuua). Pärast seda mängisime Romeo&Juliette'i Eesti versioonis ehk siis oli mängu nimeks Linda&Kalev. See läks rahvale ka väga peale. Selleks ajaks olid nad juba natuke vindised ka ning tegid kõike kohe erilise hooga. Järgmisel hommikul oli noormeestel põlve-ja puusavalu :D Pärast seda mängu olid kõik juba nii läbi ,et tahtsid rahulikult olla. Käisin jalutasin natuke rannas ja siis läksin tagasi esimese korruse rõdule (seal toimus enamus tegevusest). Kohe seal olles kutsus mind Undar(kohalik) tantsima (vahepeal oli kõlaritest tümps pandud). Tantsisime natuke ja siis pakkus ta mulle õlut ka. Sain teada, et teda huvitab psühh ja ta kuulab normi mussi. Tantsisime pärast veel natuke ja siis hakkas ta mu kaela ilastama. Pärast seda hakkasin ma teda blokkima. Istusin Evrani ja Kadri ja Michaela seltsi, kust aeg-ajalt ka muu rahvas läbi käis. Ühel hetkel pakkus Michela, et ta teeb meile kahe erineva (40 ja 50 kraadi) šnopsi segu. Ta tegi seda umbes liitri jagu. Jõime selle suht kolme peale ära. Täitsa ebakaine oli olla. Istusime ja nautisime õhtut umbes kella 5-ni. Siis läksime lõpuks ka magama:D
Järgmisel hommikul otsustati ,et tehakse vaba hommikupoolik, kuna õhtul oli veidi pidune kogu asi. Ehk siis läksime Kadri, Siiri ja Avega linna peale. Tegime natuke šopingut. Oli ilus päiksepaisteline ilm. Ostsin enamikule tuttavatest ka igasugused meened ära. Tegime palmi all pilti ja nautisime lihtsalt olemist. Siis käisime ujumas ja päevitasime rannas ka tunnikese. Pärast seda oli lõunasöök ja siis mingi workshop, mida ma kahjuks ei mäleta. Õhtul läksime välja. Oli Türgi kultuuriõhtu. Olime mingis restoranis, kus saime praekala (see polnud eriti hea) igasuguste kastmeliste lisanditega. Joogiks oli kõvale coca ja Raki. Viimane on siis Türgi aniisiviin, mida nad lahjendasid veega. See nägi välja väga hägune. Mulle ta ei maitsenud. Aga välismaalased jõid seda ikka päris kõvasti. Ühel hetkel tulid meie juurde muusikud, kes mängisid kohalikke laule. Selle peale hakkas Ecen kõhutantsu tantsima. Ja õpetas meile ka. Tantsisime keset tänavat (resto oli vabaõhu) ja laulsime kõva häälega. Ühel hetkel ronisid Ecem ja Burcu laudadele ja tegid võistu tantsimist. See oli päris vahva. Muusikud mängisid ühel hetkel ka Kalenkat ja siis läks Ave väga hoogsalt seda tantsima ja tegi seda nii hästi, et enamusel jäi suugi lahti. Niimoodi chillisime seal ikka päris pikalt ja siis läksime ühel hetkel osa seltskonnaga kluppi edasi. Tegelt tuli enamus seltskonda. Seal tantsisin ma ühe teise kohaliku tüübiga. Lõpuks hakkas ka too mulle ligi liibuma. Ja see teine tegelane suht õgis mind pilkudega, niiet ma pidin talle ühel hetkel ütlema ,et ta selle lõpetaks. Pärast seda suhtlesime me kuni lõpuni minimaalselt. Igatahes klubis oli väga naljakas see, et mingid täitsa kohalikud tantsisid peegli ees ja vaatasid ennast sealt terve õhtu. Vahepeal kopeerisime neid Kadriga, kuid see oli liiga naljakas ja me lõpetasime selle kiiresti. Siis hakkas Kadrile mingi kohalik ligi ajama. Nad tantsisid terve õhtu. Ühel hetkel otsustasime ära minna. Jalutasime hotelli poole tagasi ja siis tuli see tüüp, Ibo oli nimi, meile järele. Ta ei osanud peaaegu sõnakestki inglise keelt. Õpetasime talle siis mõned sõnad ning ta õpetas meile ka (arc-puu, drek-tänavavalgustuspost). Hotelli jõudes läksime rannaalale lamamistoolidele, kus nautisime loksuvaid laineid. Ibo laulis mõned laulud ja meie ka. Täitsa tore oli. Siis tulid meie juurde Burcu ja Ali, kes leidsid üksteist tolleks õhtuks ning hakkasid tõlkima, mida see mees meile rääkinud oli. Tuli välja, et ta tahtis Kadrile öelda, et ta meeldib talle jne. Siis ühel hetkel ta suudles (või siis õigemini ilastas) Kadrit ning seepeale otsustasin ma , et on aeg magama minna. Mõni minut hiljem jõudis ka Kadri mulle järele ja rääkis, et tüüp ei olnud teda minema tahtnud lasta ja oli vägisi suudelda üritanud jne. Jube. Igatahes läksime magama taaskord mingi kella 5 paiku.
Hommikul oli väsitav ärgata. Workshopid hakkasid alles kella 12 ajal. Seega saime hommikul rahulikult passida. Esimese asjana oli Sloveenia coffee-break. Nad pakkusid meile oma komme ja tutvustasid oma riiki natuke (imelik, et ma neist kohvipausidest midagi ei mäleta). Pärast seda tegime workshopi, kus rääkisime natuke noorte osavõtmisest pere, kooli, community ja poliitilisel tasandil. Otsustasime ühtlasi, et teeme ikka ka ülejäänud workshopid, sest algselt taheti osasid ära jätta. Pärast workshopi oli natuke aega ja selle veetsime rannas. Siis läksime oma kohvipausi ette valmistama. Pakkusime rahvale leiba, kama, kannujooki, kommi. Samuti rääkisime natuke Eestist ja Noorteklubist ja jagasime voldikuid. Karolis oli eriliselt huvitatud Eesti kaardiga voldikust ja palus mulle seletada, et kus miski asub jne. Väga lahe ju. Siis pärast coffe breake tegin ühe enegizeri ka. Selleks oli kaardimäng, kus kõik üksteisele sülle istuvad. See läks rahvale väga peale ja oleks tahtnud seda isegi kauem mängida, kui aeg poleks peale surunud. Workshop venis väga pikaks, kuid oli minu jaoks huvitav, kuigi ma enamikku materjali juba teadsin. Rääkisime YIA programmist ja selle eesmärkidest ja alapunktidest. Kõik olid lõpuks väga väsinud. Aa, meie coffe breake'i ajal ei tulnud mul meelde, mis asi on rukis (osad tahtsid teada, miks meie leib nii must on) ja siis ma ütlesin, et leiva tumedus on tingitud sellest, et ta on tehtud weed'st, mis inglise keeles on pigem kanep/umbrohi/vetikas. Äkki sellepärast ei läinudki rahvale kama ja leib nii hästi peale, et nad kartsid, et see on kanepist. Õhtul oli Kreeka ja Leedu kultuuriõhtu. Kreeklased alustasid. Nad pakkusid mingit rohelist vetika moodi asja, mis oli hapu maitsega ja siis Raki-taolist viina ja sidrunijooki ka, mille nime ma kahjuks ei mäleta. Kõiki toiduaineid jne tutvustasid nad väikese näitemängu kaudu. Armas. Pärast taaskordset toitumist (me sõime seal ikka liiga palju) õppisime kreeka tantsusid. Tantsisime selle kiireneva muusika taustal, mistõttu enamusel ei saanud asi selgeks ja ei tulnud välja. Hahaa! Minul tuli välja. Väga mõnus oli. Mulle nii meeldib Kreeka kultuur. Järgmisena astusid lavale leedukad, kes pakkusid hapukurki, salaamit, musta leiba, Karuna komme ja siis 5 erinevat sorti likööri-taolist alkot, mille kraadid ulatusid 35-50-ni. Seda kõike proovisime me läbisegi. Alko oli hea. Eriti mingi Jägermeistri-taoline 12-st ravimtaimest tehtud asi. Pärast toitumist hakkasid mängud, mis olid enamuses joomismängud. Oli üks, kus pidime paaridesse võtma ja koridori moodustama vastamisi seistes. Üks inimene oli paariliseta ja pidi koridorist läbi jooksma, haarates jooksupealt ühe inimese. Kogu tegevuse ajal mängis muusika. Kui muusika vait jäi, pidi see paar, kes viimasena ette jõudis, jooma ära kumbki partner pitsi alkot ja musi tegema. Mina sain mingi 5 korda vähemasti juua (lõpuks panin isegi viina puhtalt ja ilma mingite vastunäidustusteta). Ühe tüübiga pidin 2x musi tegema ja siis ta lootis et äkki saab veel ja küsis mult mängu jooksul. Otse loomulikult ma keeldusin (see tüüp oli sama, kes mulle klubis külge liibuma hakkas). Siis oli veel mingi joomismäng, mida on raske arusaadavalt seletada, seega ma ei hakka seda tegema. Ja siis oli veel üks mäng, kus inimese peale osutades pidi ta olema kas James Bond, toaster, giraffe, washing machine, mixer jne. Kah joomismäng. Ühel hetkel lõpetati mängud ära ja siis chillisime niisama. Tantsisime vist vms. Ma pole kindel. Seal on vist mäluauk. Igatahes ühel hetkel rääkisime mina ja Kadri Yavus-ga, kes on kohalik tüüp ja mängis väga hästi kitarri. Ta tundus olevat pooleldi indiaani verega, sest välimus oli küll sinnapoole. Ta nägi väga äge välja. Igatahes nt klubis ta ei tantsinud, vaid tuli kõigi juurde ja vaatas meile naljakate nägudega otsa. Ta oli armsalt veider. Igatahes ühel hetkel otsustasime neljandale korrusele ehk siis katusele minna, kus mängisime kitarri ja laulsime ja rääkisime niisama. Seda tegime kuni kella kuueni, kui meil külm hakkas ja me ära magama läksime.
Järgmisel hommikul ärkasime kell 8. Taaskord polnud pohmakat. Naljakas. Aga samas oli tore. Halb enesetunne oleks seda reisi kõvasti varjutanud. Tasapisi vedasi ennast kogu rahvas sööma, sest pidime tol päeval Avsalt ära sõitma. Kell 11 väljus praam. Sõit sellega oli veidi halvem kui saarele tulles, sest lained olid kõvasti suuremad ja pritsisid kohati üle parda isegi. Osad magasid sõidu ajal, kuid mina mitte ja seega ma kuulasin siis muusikat ja vaatasin laineid ja nautisin olemist. Sadamas suutis mingi kajakas mu koti täis kakada, niiet ma peaks nüüd vist rikkaks saama. Veider oli see, et tal seda väljaheidet nii palju oli. Terve kott oli koos. Tekirdagis jätsime oma kohvrid restosse ja sõime teises kohas lõunat (sõin kebabi, mis ei olnud kebabi moodi, vaid meenutas tavalist praadi). Pärast seda oli meil kõvasti vaba aega bussi väljumiseni, kuid Volkan ei lasknud meil eriti linna peal ringi liikuda. Saime ainult tunnikese ringi kõndida ja siis pidime sellesse restosse minema, kus meie kohvrid olid. Seal istusime õues kott-toolidel ja osad tõmbasid vesikat. Ma olin nii väsinud, et magasin mõnda aega lihtsalt niisama. Siis oli aeg minna bussi peale. Sõidu ajal tegi Volk meie grupi reimbursement'i ka ära. Üritasin ka natuke magada, mis küll hästi ei õnnestunud, aga kasu oli tast ikka midagi. Kui Istanbuli bussijaama jõudsime, saime järjekordse šoki- bussijaamas oli nii kitsas, sadakond bussi üksteise otsas kinni ja peenikeselt manööverdamas. Seda peab ise nägema, mis seal oli, sest mina ei oska seda nii hästi kirjeldada. Bussijaamast viis meid teine buss edasi hotelli juurde. Seal otsustati, et lähme ikka õhtul välja ka. Kordus esimese õhtu stseen, kus osad läksid sööma ja meie jälle šoppama. Pärast seda läksime kogu seltskonnaga kluppi. Pidime minema pubisse, aga kahjuks ei teinud seda. Klubi oli kuuekorruseline ja igal teisel korrusel oli muusikaga ruum, mis oli nii umbne ja paksult rahvast täis, et üliväsinud Eestlased otsustasid, et lähevad ikka hotelli tagasi ja magavad ennast välja. Hotellis saime magama kella 2 ajal.
Hommikul ärkasime kell 8. Käisime pesus, sättisime endid valmis minekuks. Otsustasime, et lähme taksoga, sest ise ei oska linnaliinidega küll minna. Nõme oli see, et Volkan ise nt ei tulnud meid ära saatma ja pidime ise vaatama, kuidas lennujaama saame. See oli natuke naljakas. Taksoga sõites arvasime, et saame surma, sest kohati oli meie kiirus 140km/h. See oli ehmatav. Õnneks ei juhtunud midagi ja jõudsime ilusti lennujaama. Seal tegime oma check-in'i ära ja siis oli meil poolteist tundi aega. Vaatasime poode pidi ringi. Siis läksime ühel hetkel ka oma waiting-lounge'i. Seal oli veel üks kotikontroll ja sellega läks nii kaua aega, et tõusime õhku pool tundi õigest ajast hiljem. Lend ise möödus rahulikult. Riias maandumine oli küll tõsiselt hirmutav. Kõigepealt oli natuke turbulentsi. Maandumise hetkel põrkas lennuk justkui rajalt korraks tagasi õhku ja oleks peaaegu külje ette visanud. Õnneks tegi piloot head tööd ja saime elusalt ikka kohale. Pagasitagastuses avastasime, et Kessu kott oli katki läinud ja sealt kingad puudu. Tegime sellekohase avalduse ja siis asusime Riiast teele. Rääksime Kerlile ja Jaanusele oma muljeid.

Koju jõudsin õhtul kella 8 ja 9 vahel.

Täna tulin juba Tartusse.
Siin on nii külm ja nädala lõpuks lubas lörtsi. Nii tahaks tagasi Türki. Juba seltskonna pärast kas või. Mitte, et siin seltskond halvem oleks, aga ma igatsen sealset rahvast kohe väga. Ja ilma igatsen ka.
I love Turkey.