Nostalgia

Täna õhtul msnis Iirisega rääkides tuli mul peale suur igatsus. Igatsus Nõo järele.
Iiris rääkis, et esimesed üheteistkümnendikud olid juba joomisega vahele jäänud. Ta rääkis seda, kuidas ta oli rebaseid hirmutanud, jälitades neid poodi ja nõudes, et nad ta toa ära koristaksid (mida on Iirise puhul vägagi vaja teha aeg-ajalt, sest ta tuba on katastroof).
Tuli igatsus oma toa järgi uues ühikas. Vana ühika tuba nii väga ei igatse, sest see oli natuke liiga ammu.
Pooli inimesi, keda nägin iga päev ja kellega rääkisin kogu aeg, pole lõpuaktusest saadik näinud. Osad on välismaal, osad mujal linnades. Kõik on nii kaugel. Siiani olin ju harjunud, et tuttavad asuvad must maksimum 8 korruse kaugusel (uuest vanasse ühikasse on nii palju maad). Et sürrid asuvad diagonaalis üle koridori. Et Sirje on kõrvaltoas. Et Vero, kes läheb hullult vara magama, on samas toas.
Tuli meelde, kuidas eksamiperioodil kuulasin öösel kell 3 ööbikulaulu akna peal.
Meenus ka see, kuidas vanast ühikast koridori otsast katusele ronisime talvel salaja ja oleks peaaegu vahele jäänud. Meenus remont, kolimised, osade tüüpide jälitamised. Rebaste piinamine, enda rets jne.
Peamine, mida ma igatsen, on see, et kõik oli nii lähedal. Koduseid töid tehti kambaga ja alati oli olemas keegi, kes oskas asja, mida sina ei osanud.
Praegu on kõik nii kaugel.
Vero on Tallinnas, Maarja on teises linna otsas, Elis on ka kusagil kaugel Võru tn kandis, sürrid on pooleteise kilomeetri kaugusel. Ülejäänud tuttavad on üle linna laiali- otsi neid siis niimooodi, või siis on nad teistes linnades.

Mul on praegu ka lahe, isegi väga lahe. Kuid alati paneb kripeldama see, mis oli - Nõo.
Kes Nõokatest seda loeb, siis teadke, olete kõik väga kallid!