Hoolivussõltuvus- kas ikka vajab ravi?

Lõpetasin just enam-vähem oma suhtlemispsühholoogia referaadi ja hakkasin otsima materjali käitumise füs-i referaadi jaoks. Otsustasin teha selle Downi sündroomist. Ja siis guugeldasin. Sain palju huvitavat teada. Ei tea, kuidas ma oma materjali küll 5 lk peale mahutama peaks? Igatahes sattusin siis ühe huvitava blogi peale: http://lilysmom.downsyndrome.com/
See on ühe Downi sündroomiga lapse ema blogi. Nii armas. Nii südamlik.
Praegu on mul igatahes selline tunne, et tahaks üle kõige olla külas. Mulle meenub hetkel neljapäevane disko, kus Mari mul ümbert kinni hoidis ja minuga tantsida tahtis. Ja Sergei ka. Ja veel paljud teised inimesed ka.... Ma tahan külasse! Ma tahan nende kallistusi, sõbralikke tervitusi. Kuigi ma sain seda alles nädal tagasi, tahan ma ikka külla. See on justkui sõltuvus.
Saaks kool juba läbi. Siis saaks olla külas nii palju, kui hing ihaldab. Kas või kõik oma vabad päevad. Töö ajal olen juba nagunii seal :) Praegu tunduvad need 4 päeva kuus, mis ma külla käin, nii harvad.

Ma olen vist südamlikkusest ja armsusest sõltuvusse sattunud. Liigsest hoolivusest ka :)