Püüa pilvi, sa ulatud nendeni!

Neljapäeval käisin Marisel külas. Maive ja Jane olid ka seal. Rääkisime, mängisime kaarte, naersime ja rääkisime. Veider, et ainsad, kellega ma kaarte mängin, on Maris ja Maive. Margus ka. Viimase poole aasta jooksul olen mänginug potkitnoi'd ainult nendega. Veider.
Aga tore oli.
Koju jõudes oli ülimalt passiivne inimene. Vaatasin ära TERVE Grey Anatoomia viienda hooaja ja täna jätkasin kuuendaga, sest asi jäi liiga põneva koha pealt pooleli. Seega on mul nüüdseks kuuendast hooajast ka esimene osa vaadatud.
Aga, tegelikult tahtsin ma postitada hoopis seda, et ma olen väga õnnelik.
Taas kord ilma põhjuseta, või noh, enamuse jaoks mõjuva põhjuseta.
Nimelt otsustasin teha arvutiekraani jõllitamisest pausi ja natuke kitarri mängida. Otsustasin, et õpin järjest ära kõik lood raamatust "39 Progressive solos for classical guitar". Alustasin esimesega neist kolmapäeval. Ja ei mänginud seda vähemalt 4 päeva. Kuid täna mängides kõlas see ilusasti. Okei, asi vajab veel harjutamist ja seda üpris palju, kuid asi kõlas nii nagu helikatkendis. Kõvasti aeglasemalt, kuid selle moodi. Ja see oli ilus. Klassikaline muusika kitarril on ilus! Ja ma tõesti tunnen, et ma arenen.
Ma armastan kitarri, selle kõla, seda käes hoida, seda mängida, sellest heli välja pigistada. Loodan, et mu entusiasm jääb sama hooga püsima. Praegu igatahes jätkan harjutamist. Peaks veidi õppima ka mingil hetkel. (ülikooliasju)

Aga, tänase päeva tsitaat ka veel.

Pea alati meeles, et sul pole mitte ainult olla ainulaadne, vaid see on su kohustus!