Elu on ilus!

Käisin eile Tiina ja Iirisega uisutamas. Karl pidi ka tulema, aga leidis vabanduse mitte tulla. (Ai, ai, Karl!) Uisutada oli tore. Ma ei olnud seda lausa kaks aastat teinud. Ja ma ei olnud selles ka väga koba. Uisutasin peaaegu sama hästi kui kaks aastat tagasi. Nii mõnus oli liuelda. Jää ei olnud küll kõige parem, aga pikali ma ei kukkunud. Nii tore oli ka Iirist üle hulga aja näha. Üritan kohe, kui võimalik, Nõkku neile külla minna. Uisutama lähen ka uuesti kohe, kui võimalust ja aega on. :)
Siis, täna käisin verd andmas. Oli tõeliselt Blue Monday. Okei, hemoglobiin oli mul siiamaani kõige kõrgem- 147 mg/l, ja vererõhk oli ka normis (natuke kõrgem kui norm, aga seda sellepärast, et olin just kiiresti jalutanud). Siis, näpust ei tahtnud veri seisma jääda. Tahtsin stressipalli pumpama hakata, kui avastasin, et näpp verine. Suht huvitav iseenesest- siiamaani on ta mul olnud selleks ajaks juba kinni. Anyway. Verd taheti võtta vasakust käest. Nõel torgiti sisse, aga verd ei tulnud. Arst vaatas ka, et mis jama on. Peaks justkui veenis olema. Oligi. Aga nahatükk oli torkamisel nõela sisse läinud ja veri ei saanud nõelast läbi. Nojah. Sellest käest siis verd ei saadud. Võeti teine (parem) käsi ette. Sealt mult tavaliselt ei võeta verd, sest veen kaob eest ära. Nagu ka seekord. Nõel torgati sisse, aga verd ei tulnud. Täitsa hull juba. Vaatasin, et ei saagi antud. Noh, nad natuke urgitsesid ja said vere ikka kätte sellest käest. Veri tuli jube aeglaselt. Tavaliselt saan ma kusagil 5min-ga vere ära antud, täna läks kusagil 8min.
Tõesti- Blue Monday. Aga see selleks. Sain endale väga ilusa kruusi. Hetkel istun kodus ja teen aega parajaks, et Mkülla minna.

Tsitaatide aeg!
Veebruar:
Õnn on palju asju;
see on lumi, see on päike-
see on miski, mille iga päev toob.
Õnn on kogu maailm, ilusad asjad ümberringi.

1. veebruar : Ole õnnelik, sind armastatakse!