Õnne võib leida ka kõige pisematest asjadest. Need pisikesed asjad teevad elu ilusaks....

Sel nädalal oli päris palju tegemisi. Esmaspäeval oli tunnetuses kontrolltöö, mis läks täitsa hästi.
Teisipäev oli mälestuste ja vanade tuttavate päev. Käisin nimelt Nõos oma ühikasõpradel külas. Viibisin seal kella kolmest peaaegu üheksani, kuid jõudsin selle aja jooksul nii väheseid inimesi näha. Lihtsalt, iga tuttava juures oli nii tore olla ja aeg lendas linnutiivul. Nägin oma tuba vanas ühikas ja ka uues. Kuulsin, et kahjuks tahavad 409 praegused elanikud seda remontida. Kõigi arvates nii lahe tuba, kus otsasein ja üks külgsein on ruudulised ning teine külgsein on värviline plötserdis, tahetakse kaotada ja asemele jumal-teab mis jubedus teha. Tegelikult tahab seda teha ainult 1 409 praegune elanik- ülejäänud kaks on küll toaga rahul. Ja see inimene läheb nagunii uuel aastal uude ühikasse.... Miks on siis vaja ära rikkuda meie suur vaev ja ühika üks unikaalsemaid tubasid? Kurb.
Aga muidu, käisin ka 406-s, kus oli ikka uksel Egoni joonistatud sidrunipuu. Uues ühikas olid nii minu kui ka ülejäänud sürride tuba väga hubased ja mõnusad. Peaks mainima, et ühikas köetakse väga kõvasti. Seal on paljudel aknad lahti....
Siis jõudsin selle aja jooksul külastada Puugi, enda vanu, sürride vanu, Keiri, Karli tube. Ja rääkida ka kasvatajaga. Nägin oma orja Atsi. Sain Karlilt ammu lubatud raamatu "The Heroin Diaries" by Nikki Sixx. Loen seda parajasti ja see on päris jube. Aga siiski väga hea raamat. Soovitan kõigile. Aitäh, Karl! Ootan juba seda, kui sa mulle külla tuled, et siis sellest raamatust rääkida saaks.
Kokkuvõttes võin öelda, et ühikast ära tulla oli kahju. Kuid seal vist enam väga elada ka ei tahaks, sest pole enam paljusid tuttavaid toakaaslasteks (Vero, igatsen! Sa pead kiiresti Tartusse tulema. Kaks kuud sind mitte näha on liig.) Ja muidugi ka ülejäänud inimesed, kes mu toakaaslasteks olid (Sirje, Maarja)- teid pean ka nägema.
Siis kolmapäeval käisin koosolekul, mille teemaks oli vabatahtlike tegevus Eestis. Seal räägiti Maarja külast, projektist "Vanem vend, vanem õde", UNICEF'st jne. Alguses oli väga raske otsustada, et milline koht mulle kõige paremini sobiks vabatahtlikuks tegevuseks. Alguses kaalusin Öökulli noortekeskusesse minekut, aga kuna selle ajad ei sobinud, otsustasin Maarja külla minekuvõimalustest uurida. Ja uskuge või mitte, kuid ülehomme lähen ma sinna juba asja uurima. Rääkisin Jordani ja Lyaga ja sain ka Maarja küla koordinaatori Huko nr-i. Kogu asi oli lihtsalt paari telefonikõne kaugusel ja nüüd on tulemuseks see, et Jordan näitab mulle Maarja küla. Nii-nii-nii lahe. Supercalifragilisticexpialidocius! Ja kõik see ülivõrdes. Loen juba minuteid pühapäevani.
Vahepeal pakuti sel nädalal veel võimalust kandideerida töökohale USA-s (raamatute müümine majast majja, tudengitele mõeldud), kuid kuna mul on järgmisesse suvesse juba päris palju asju planeeritud, millest loobuda kohe kuidagi ei tahaks, siis ütlesin sellele tööle ära. Mul on ju järgmiseks suveks väga suure tõenäosusega töö olemas- turismiinfos. Ja lootus on ikka mäkketõusudel ka abiks olla. Pealegi, Ameerika ei ole minu arvates just kõige vaimustavam riik maailmas.
Homme lähen Väimelasse Tony sünnipäevale ja Tõnu lahkumispeole (ta lendab ju kahe nädala pärast Afganistani). Ja pärast seda põrutan Tartusse.
Ja pärast seda on pühapäev.

Kas saab õnnelikum olla?