Lugesin just Postimehest uudist, et NRG koolimaja sai lõpuks rahastuse ja seda hakatakse remontima. See on ju tegelikult hea uudis, aga miks see minus siis rõõmutuhinat ei tekita? Kõik nõokad on seda juba kümneid aastaid oodanud ju....
Kui uus koolimaja valmis peaks kunagi saama, siis on ju seal nii võõras. Enam pole neid hubaseid vene-aegseid klasse ja koridore. AK-s ei loksu põrandad, koolimaja esimesel korrusel pole klassi 105 ees jälgi vanast liivakastist.... jne jne....
Ka ühikast ei saa siis enam leida sammalt kraanikausi küljest või kiruda selle üle, et korruse peale töötab korralikult ainult üks dušš. Ühikatoad ei ole enam need, mis nad olid.
Uus ei ole ju kodune.
Koht, kus ma elasin kolm aastat, ei ole enam kodu moodi.
Ma tean seda võõristustunnet, kui koolimaja saab
remonditud. Kui ma Rõuge lõpetasin, sai ka paar aastat pärast minu lõpetamist koolimaja renoveerimine lõpuni valmis. Kõik on nii võõras. Ma justkui polekski selles koolis käinud.Samas peaks ma rõõmus olema. Koolimaja saab ilus ja uus. Puhas ja korralik. Ei logise enam...
Aga samas, äkki ongi vanad, koledad ja logisevad kohad kodusemad?
Minu jaoks vähemalt küll...
4 comments:
Lepa ütles, et see suvi tehakse projekti ja järgmine aasta hakatakse pihta. Seega, meie oleme lend kes ära läheb ja siis tehakse maja korda.
Samas uudis tuli sel ajal, kui meie ära läksime.
See pilt Verost toob kõik toredad mälestused tagasi.
Eks tõesti ole omad halvad küljed ilusa koolimaja juures. Aga vähemalt meie jääme igavesti mäletama neid asju vanast koolimajast. Ja meie mälestustes jääb alati koolimaja põrand kriuksuma ja koolimaja kolme ja poolendale korrusele ukse taha tuvide kodu ja külm AK koridor. :)
Äkki siis muutub meie kalli kooli tase veelgi paremaks, kui noori ei hirmutata ära kõige sellega, mis meile kalliks sai muutuda. Sest olgem ausad, esimene mulje ei olnud just eriti kutsuv. Vähemalt minu jaoks. Kuid samas, äkki siis jääb nende toredate inimeste välja sõelumine ära, kes näevad ka teisi asju peale välimise ilu...
Eks see ole üks kahe otsaga asi ja natuke melanhoolseks muudab küll.
Ma ei arvanud, et minu silmad võiks seda päeva näha... vau..*hämmastuses*
Post a Comment