Reaalsus kahjustab tervist

See nädal (õigemini nädala lõpp pärast etoloogia eksamit) oli nii ebareaalselt ilus. Ja siis maandusin ma pool tundi tagasi reaalsusesse ehk siis kooliga seotud tegevusse.
Ja see oli mats. Kohe kõva mats.
Ma ju arvasin, et oskasin etoloogiat... (läbi ikka sain, aga mitte nii hästi, kui tahtsin).
Tegelikult oli mul juba neljapäeval tore. Käisin rokkaeroobikas. Mõnusalt teistsugune oli ja muusika rokkis.
Reedel käis Karl külas. Vaatasime filmi, jõime veini, pidasime lumesõda jne.
Laup hommikul läksin Maarja külla. Olin sellel nädalavahetusel Põhjala majas koos saksa vabatahtliku Nicole-ga. Enne kohale jõudmist ei teadnud ma sealt ühtegi inimest, kuid seal kohe esimese asjana sain juba mõne kallistuse osaliseks. Osade elanikega oli raske kontakti saada, kuid õhtuks oli sellega ka korras. Või noh, enamvähem. Õhtul käisime vabatahtlikega saunas. Okei, see oli kuum saun. Kohe tõeliselt. Pühap oli rahulik päev ja kõik sättisid õhtuseks kontserdiks. Kontsert oli võrratu. Alguses tulid isegi pisarad silma, vaadates Maarja küla elanikke esinemas ja kuulates teiste artistide laule.
Tõesti, see nädalavahetus oligi liiga ilus, et olla tõsi.Hetkel olen kodus ja põen oma etoloogia pärast ja mõtlen, et kahe nädala pärast saan jälle ebareaalsust kogeda. Ei jõua ära oodata.
Maarja küla on koht, kus unustad ära oma mured ja karmi igapäevaelu. Sealsed inimesed on nii siirad ja armsad ja toredad, et kõik muu on justkui peast pühitud.
Ja lisaks püsielanikele on seal ka toredad vabatahtlikud. Näiteks proovisin ma Garethi soovitusel juua musta teed piimaga. See oli tõeliselt hea. Õhtune vabatahtlike saun oli ka mõnus. Hea oli lebotada ja niisama juttu ajada...

Aga nagu vanasõnagi ütleb "Kõike head palju ei saa."
Reality hits hard.