Õnnetustemagnet

Mul on tekkinud enneolematult suur võime tõmmata enda poole igasuguseid vigastusi, kriime jne.
Akadeemilise testi hommikul avastasin, et mu sukkpüksid on katki ja otsustasin minna niisama, aga panna kingad ikka jalga. Olin saanud Kaieni jalutada kui juba olin kannad ära hõõrunud. Loodusteaduskonna hoone juurde jõudes olin ka mõlema suure varba katki hõõrunud (mu kingad on sellise eripäraga). Tagasi Kaie korteri juurde jõudes panin ohtlikumatele kohtadele plaastri peale ja laenasin Tiinalt plätud, millega jalutasin oma korteri juurde. Korterisse jõudes olin, üllatus, üllatus, hõõrunud plätudega ära mõlemad jalad ka pealtpoolt. Nojah siis. Igatahes panin jalga oma madalad ja natuke mugavamad kingad ja läksin verd andma. Seal torgiti mul ära mõlemad käed. Alguses ütlesin küll, et mul on verd võetud ainult vasakust käest, kuid kuna ta ei julgenud sealt võtta, sest veen tundus liiga väike, otsustas ta proovida paremat kätt, sest seal oli suurem ja paremini tuntav veen. Nojah, torkas nõela sisse, aga verd ei tulnud. Soon oli eest minema lipsanud. Siis ta üritas seda soont kuidagi nõelaga kätte saada, kuid mis lännu, see lännu. Seepeale võeti mul ikkagi vasakust käest verd. Pärast seda sain endale kruusi, kus seisab peal "Iga tilk loeb" ja loivasin kuumuses oma korterisse. Seal lesisin natuke ja läksin siis Veeriku Selverisse süüa tooma. Ja oh õnnistust, mu jalad olid tagasi jõudes ikka vääääga valusad. Õhtul, kui tahtsin ära võtta käte ümber olevaid sidemeid (ilmselt linna peal kõndides pidasid paljud mind narkomaaniks:P), avastasin, et paremast käest tuleb ikka veel natuke verd. Nojah. Hoidsin siis sidemeid igaks juhuks veel peal. Õhtul käisin duši all ja vaatasin filmi "Push". Aa, ma sain lõpuks ka kliinikumi wifisse sisse- tuli välja, et põhjus miks ma ei saanud ühendust, seisnes selles, et mul olid ikka veel ühika IP koodid ja DNS- koodid peal. Võtsin need maha ja voila, nett tuligi. Igatahes kunagi kaheteistkümne paiku läksin magama, üritades kõigest väest vältida oma kandade asetamist millegi vastu, sest see oli põletavalt valus- villid olid tolleks hetkeks juba jõudnud lõhkeda.
Järgmine hommik ärkasin ema telefonikõne peale, kes mainis, et hakkab kodust poole tunni pärast tulema (minu autol sai just ülevaatus läbi ja ma ei saanud sellega sõita ja vanematega pidin minema ühte hästi odavasse kasutatud mööbli poodi, kus on kvaliteetset kola ka). Kui vanemad saabusid, siis toppisin oma jalgadele 5 plaastrit (korteris mul sellist luksust veel pole), panin sukkpüksid ka jalga (sest muidu oleks hõõrunud plaastri maha ja sokke ei saa ometi seelikuga kanda) ja tegime minekut. Mööblipoes valisime välja teleka aluse kapi, kööginõude kapi, ilmselgelt liiga madala söögilaua, ühe kummuti (mis on eriti ilus) ja 4 tooli ka. Ühel kapil oli kruvi väljas ja ma tõmbasin sellega oma seeliku katki. Kuna keegi pidi mikros mööbli nihkumist takistama, siis istusin ma taha mööbli kõrvale. Bussist maha tulles lõi ema tagumise luugi veidi liiga vara kinni ja ma sain paraja kolaka vastu õlga. Kolimise käigus sain paar omadust mööbliga vastu nägu nii, et huul läks paiste ja tundus, et varsti oman hambutut naeratust. Õnneks see nii ei läinud. Kui ma kunagi lõpuks koju jõudsin ja ujumas ära käisin, suutsin ühe heinakõrre oma jala villi sisse torgata nii, et verd hakkkas tulema (mulle meeldib paljajalu käia). Siis sain nii vihaseks et plaasterdasin kõik kohad uuesti ära (ujudes tulid plaastrid ära) ja otsustasin oma uutest magnetilistest suundumustest natuke blogida. Nagunii pole ma juulikuus veel midagi kirjutanud. Oli ka tagumine aeg. Juunis sai hoopis vähe postitusi - ainult 3. See on vist vähim postituste arv kuus siiani.
Aga jah, teen siis kokkuvõtvalt oma vigastustest:

• 5 villi jala peal
• kaks kätt ära torgitud veredoonorluse käigus
• mööbeldamise käigus suur ja valus kolakas uksega õla pihta
• sama asja käigus seeliku lõhkumine
• sama asja käigus obadused vastu nägu nii, et huul paistes ja oht hambad kaotada
• õhtul ujumast tulles heinakõrrega villi veriseks torkamine

Ja seda kõike kahe päeva jooksul.
Ahjaa, akadeemiline test oli ka ilgelt kirves, mis tähendab seda, et lootus psühholoogiks saada on lähenemas ümmargusele nullile. Aga noh homme saab tulemused teada. Ma pole midagi "nii väga" oodanud. Ajalugu tundub igatahes juba päris ahvatlev.

Nonii, aitab tänaseks. Niigi pikk tekst. Eks ma üritan natuke rohkem blogida. Varsti peaks aega ka juurde tekkima.

Hasta'la'vista!

Read More

Geiša memuaarid

"Ma tahan sulle midagi näidata," ütles Hatsumomo mulle. "Vaata seda tütarlast, kes väravast sisse astub. Tema nimi on Ichikimi."
Vaatasin Ichikimit, aga paistis, et Hatsumomol polnud tema kohta midagi lisada. "Ma ei tunne teda," ütlesin.
"Muidugi ei tunne. Temas pole midagi erilist. Rumalavõitu ja kohmakas nagu sant. Ma lihtsalt mõtlesin, et vahest huvitab sind see, et temast saab geiša, sinust aga mitte.

---------------

Kokkupõrge kestis vaevalt sekundi. Küllap tundis Saiho lüüasaamise tõttu alandust, sest ta kummardas publikule napimalt, kui ükski teine selle päeva kaotaja, ning kõndis saalist välja, vaatajad ümberringi möirgamas.
"Niisugust võtet nimetatakse hataki komi'ks," ütles Nobu mulle.
"Kas pole kütkestav?" kpsis Mameha justkui lummatult, oma mõtet lõpetamata.
"Mis asi?" küsis esimees.
"See, mida Miyagiyama äsja tegi. Ma pole kunagi midagi niisugust näinud."
"Oled küll. Maadlejad talitavad ühtelugu niimoodi."
"Noh igatahes viis see mu mõtted..." ütles Mameha.

Tagasiteel Gionisse pöördus Mameha rikšas erutatult minu poole. "See sumomaadleja andis mulle võrratu idee!" ütles ta. "Hatsumomo on juba tasakaalust välja paisatud, ehkki ta ise veel ei tea. Ega saagi teada, kuni on liiga hilja."
"Oh, kas Mameha-san'il on plaan? Palun, kas ma saaksin sellest kuulda?"
"Arvad sa tõesti, et avaldan sulle selle?" küsis ta. "Ma ei räägi sellest oma teenijalegi! Sina kanna ainult hoolt, et Nobu-san sinust ikka huvitatud oleks. Kõik sõltub temast ja ühest teisest mehest samuti."
"Missugusest teisest mehest?"
"Mehest, kellega sa pole seni kohtunud. Ei maksa sellest enam kõnelda! Arvatavasti olen juba niigi öelnud rohkem kui tarvis. Küll on hea, et sa täna Nobu-san'iga tutvusid. Just tema võib su päästa."
Pean tunnistama, et seda kuuldes valdas mind iiveldus. Kui mind üldse keegi päästma pidi, siis tahtsin, et seda teeks esimees ja mitte keegi teine.

---------------

"Geiša memuaarid" Arthur Golden

Raamat räägib Kyoto geiša elust enne ja pärast teist maailmasõda. Lugu on jutustatud Nitta Sayuri - nimelise pensionile läinud geiša vaatevinklist. Teda on intervjueerinud Jakob Haaruis- New Yorgi ülikooli professor, kes loob teada saadud info põhjal loo ühe geiša elust.
Lugu algab ajast, mil Sayuri oli noor 9-aastane tüdruk. Tema ema on vähki suremas ning teda müüakse koos õe Satsuga Kyotosse teenijateks. Kyotos Satsu ja Sayuri lahutatakse ning viimane viiakse ühte okiyasse, kus elab geiša Hatsumomo ning mille omanikuks on Nitta. Viimast kutsutakse raamatus emaks. Majas on peale nende veel ka tädi, vanaema, geišaõpilane Kõrvits ning teenijad.
Raamatu alguses saab kohe selgeks, et Hatsumomo ei salli Sayurit ning üritab talle nii palju käkki keerata, kui võimalik. Seetõttu tekivad Sayuril suured võlad. Tüdruk läheb ka geišakooli, kuid peab õpingud lõpetama, kui üritab majast põgeneda.
Ükskord kohtab ta tänaval nuttes kohaliku elektrifirma esimeest, kes teda lohutab ning oma taskuräti pisarate kuivatamiseks annab. Pärast seda ei ole elu Sayuri jaoks enam endine. Peagi pärast esimehega kohtumist otsustab Gioni (geišapiirkonna, kus Sayuri elab) üks kuulsamaid geišasid - Mameha - Sayuri oma nooremaks õeks võtta ja teda õpetada, et ta saaks menukaks geišaks. See aga ei meeldi Hatsumomole, kelle nooremaks õeks saab Kõrvits, ja ta üritab viimasega Sayurit kõigist teemajadest välja kupatada, sest tüdrukul ja Mamehal on kokkulepe emaga, et ta tasub 20-ks eluaastaks kõik oma võlad ja teenib veel pealegi. Tundub, et Hatsumomol läheb see plaan läbi, kuid siis kohtub Sayuri elektrikompanii presidendi Nobuga ja elu pole pärast seda enam kunagi endine....

"Geiša memuaarid" on väga tõepärane raamat traditsiooniliste geišade elust Jaapanis. Lugedes tekkis mul tunne nagu kogu tegevustik oleks toimunud päriselt, sest kõik oli nii täpselt ja tõepäraselt kirjutatud. Kui ma seni olin pidanud geišasid prostituutideks, siis nüüd muutus mu suhtumine neisse.

Soovitan seda raamatut, sest see pole tavaline igav elulugu, vaid siit saab teada palju põnevat ja uut meile tundmatust maailmast.

Read More

Igavik

Iga hommik ärgates mõtlen, et millal ometi? Kas äkki täna? Ja õhtul saan vastata, et ei.
Usun, et praegu tunnevad seda paljud abituriendid üle Eesti. Esimestest eksamitest on möödas juba peaaegu poolteist kuud ja mitte ühtegi tulemust pole tulnud. Enamusel on tulemused tellitud telefoni. Väldid meelega sõnumite saatmist, et neid mitte vastu saada, sest ootad seda tähtsat. Eksamitulemust. Ja siis väriseb süda iga kord kui tuleb mingi sõnum. Mobiililt seda vaadates pead järjekordselt pettuma. Sõnumi on saatnud EMT, Sportland, või mis kõige hullem: sõnumi sisuks on "Ärka ja sära! Vali 104. Sinu Edgar". Ja vot selline asi ajab vihale.
Siiski lubati ju tulemusi juuni alguseks, kuid keskpaik on kohe-kohe käes.
Miks ei ole mitte kellelgi mitte midagi veel tulnud? Kas siis on raske ühe kuu jooksul inglise keele eksamit ära parandada või siis matemaatikat, mille tegijaid oli häbiväärselt vähe!?

Miks peavad kõik asjad alati viimase hetke peale jääma, et siis kas hõisata või masendusse langeda?

Read More

Mäkketõus

Eile käisin Valga mäkketõusul Sulevi karjääris. Ei käinud vaatamas, vaid töötamas- olin nimelt registratuuris.
Kohale läksin juba kell 9, kuigi võistlus ise pidi algama kell 3. Esimene registreerija tuli juba keskpäeval. Vahelduva eduga kallas vihma ja paistis päike. Ma olin Marisega õnneks varju all. Kui võistlus lahti läks, siis Pidid mu kõrvad lukku minema. Tsiklid häälestasid ennast otse registratuuri kõrval. Koju jõudes kumisesid kõrvad terve öö. Jube. Igatahes pidin võistluse ajal raadiosaatjast öeldavaid meetreid üles märkima ja kõrval arvutist öeldavaid aegu, kui keegi mäkke sai. Suht chill oli. Jah, jahe ka, aga nalja sai palju. Nt parkis üks tüüp oma tsikli puu otsa rippuma. Oih... Ja siis need käna käimised. Oi nalja oli palju. Kõrval oli aega võtmas üks muhe tüüp, kes kogu aeg irvitas. Selle juures oli raske tõsiseks jääda. Alar tõi vahepeal meile õlut ka:D Umbe hää. Võistlus ise lõppes kella kuue paiku. Siis pidin veel ootama, millal mingi suvalise tüübiga koju saan- Alar oli mulle transpordi ka orgunninud. Marisele ka. Pidime eraldi minema. Üks meist tsikliga ja teine autoga. Kuna Maris polnud kunagi elus tsikliga sõitnud ja tal oli soojem jope kui mul, siis lasin tal minna. Ta kartis alguses kohutavalt. Täna aga helistas mulle, et see mees, kelle Harveyga ta koju sai, lubas talle sõitmist õpetada. Käi ära noh! Kus mõnel ikka veab. Oleks ise tahtnud hoopis tsikliga koju saada. Ilge ego. Ma läksin siis autoga... Kunagi kella 9 ja kümne vahel jõudsin lõpuks kodu. Alar ütles, et juulis tuleb kusagil Võrus mäkketõus ja tsiklimeeste kokkutulek ja et tal on mu avi vaja seal. Väga hea. Mulle meeldib.
Nüüdseks tean ma juba nägupidi ja hüüdnime pidi ka mõningaid tsiklivendi: Jawamees, Billy, Lärm, Isand, Põksa, Janne Porvari jne.

Tiinale: ma tean, et sa oled kade. Ma ka oleks. Pidevalt tsikleid näha ja selliste meestega suhelda hakkab mulle mõjuma. Tahaks ka jälle Harley-ga sõita:D Ei tea, kas mõni äkki võtaks mu kusagilt peale???:D

Read More

Knock knock....

Paljud inimesed teavad laulu "Knockin' on heaven's door". Selle kuulsa laulu tõelist autorit teavad aga vähesed. Enamasti peetakse laulu Guns'n'Roses loominguks. Ka mina olin üks neist inimestest, kes nii arvasid. Kuid täna avastasin, et selle laulu juured ulatuvad tagasi seitsmekümnendatesse.
"Knockin' on heaven's door" kirjutati algselt filmi "Pat Garret and Billy the Kid" jaoks 1973. aastal Bob Dylani poolt. Laulu on kaverdanud paljud kuulsad artistid nagu Eric Clapton, Bon Jovi, Avril Lavigne, Aerosmith, Mark Knopfler, Bruce Springsteen, Bob Marley jne. Ilmselt kõige kuulsam kaver sellest laulust on tehtud Guns'n'Roses'i poolt 1990. aastal. Nende esituses muutus see laul kuulsamaks kui kunagi varem ja sellest on tekkinud eksiarvamus inimeste seas, nagu see laul oleks sellle bändi sulest pärit.

Irooniline, kas pole? Alles eelmises postituses kirjutasin laulust "Seasons in the sun", mis on kuulsaks lauldud Terry Jacksi poolt, aga mille autor on hoopis teine inimene. Maailm ei olegi selline nagu meile tundub....

Read More

Jookseme võilillepõllul (seasons in the sun)

Otsustasin täna Dannyga jalutama minnes, et ei tee oma tavalist marsruuti kruusateed pidi, vaid kõnnin natuke põllul ka. Tegin nii, sest parajasti õitsevad võililled. Ja seal põllul oli nii võrratu kõndida. Kõik mu ümber oli kuldkollane ja särav. Vaatamata uduvihmale, mida taevast tuli. See oli väga ilus. Otsustasin oma jalutuskäigu ajal ka postkasti vaadata, sest oli "lootust", et mulle on kiri. Ja oligi! Suures valges ümbrikus. Teades, tänu Kerttule, kes mind hommikul hoiatas, mis seal sees on, ei jäänud mul muud üle kui ainult imestada, kustkohast riik saab masu-olukorras raisata raha sellistele asjadele. Ümbrikus sees oli...... Vaikusehetk. Kohe selgub Oscari parima lavastaja auhinna saaja.... Tõntõntõn. Ümbrikus sees oli VALIMISREKLAAM. Tuli välja, et selline reklaam saadetakse esmakordsetele valijatele. Noh, nüüd on mul midagi, millega ahju küdema panna;) Saan aru veel sellest, et mulle tuli valijakaart, kuid valimisreklaam on liig, mis liig. Vähemasti pole postkast veel umbe läinud sellise spammi peale. Igatahes jah, riigil paistab raha küllalt olevat...
Postkastist kirja võttes pidin ma lisaks veel rabanduse saama. Mulle tuli sõnum. Kuna ma pole eriti SMS-de saatja, siis hakkas süda ärevalt põksuma - olin ju eksamitulemused omale mobiili peale tellinud. Võtsin siis äreva südamega mobiili kätte, et vaadata, mis mulle siis teatatud on. Ja ennäe imet, sõnum polnudki eksamikeskusest! Hoopis EMT oli mulle saatnud spämmi. Peaks, vist neile mainima, et ärgu sellisel äreval ajal eksaminantidele selliseid sõnumeid saatku, muidu saab mõni veel ataki....

-----------------------------------------------------------------------------------------------
-------------------------------------------------------------------------------------------------

Avastasin eile oma arvutist ühe laulu, mida ma muidu olin ka kuulnud, aga nüüd teadvustasin endale selle loo sõnu. Lugu on "Seasons in the sun" by Terry Jacks.
Otsustasin täna netist natuke selle loo tausta kohta uurida, sest huvitas, millest selliste sõnadega laul inspiratsiooni saanud on.
Lyrics:

Goodbye to you, my trusted friend.
We've known each other since we're nine or ten.
Together we climbed hills or trees.
Learned of love and ABC's,
skinned our hearts and skinned our knees.

Goodbye my friend, it's hard to die,
when all the birds are singing in the sky,
Now that the spring is in the air.
Pretty girls are everywhere.
When you see them I'll be there.

We had joy, we had fun, we had seasons in the sun.
But the hills that we climbed
were just seasons out of time.

Goodbye, Papa, please pray for me,
I was the black sheep of the family.
You tried to teach me right from wrong.
Too much wine and too much song,
wonder how I get along.

Goodbye, Papa, it's hard to die
when all the birds are singing in the sky,
Now that the spring is in the air.
Little children everywhere.
When you see them I'll be there.

We had joy, we had fun, we had seasons in the sun.
But the wine and the song,
like the seasons, all have gone.

Goodbye, Michelle, my little one.
You gave me love and helped me find the sun.
And every time that I was down
you would always come around
and get my feet back on the ground.

Goodbye, Michelle, it's hard to die
when all the birds are singing in the sky,
Now that the spring is in the air.
With the flowers ev'rywhere.
I whish that we could both be there.

We had joy, we had fun, we had seasons in the sun.
But the stars we could reach
were just starfishs on the beach

"Seasons in the sun" on Terry Jacksi poolt tehtud kaver laulule "Le Moribond", mille autoriks on Belgia laulja Jacques Brel. Jacquesi laulusõnad on kõrgelt hinnatud paljude juhtivate kriitikute poolt. "Le Moribond" on laul surevalt mehelt oma sugulastele ja perele. Laulu autor kirjutas selle, olles suremas kurguvähki.
1974. aastal tõlkis loo inglise keelde Terry Jacks ja muutis selle sisu ka natuke. Laulu algses sisus oli vihjeid Jacquesi naise truudusetusele, inglise versioonist on see välja jäetud.
Laul lindistati 1974. aastal Terry ja ta naise poolt vahetult enne nende abielu purunemist. Algselt pidi laul välja antama Beach Boysi plaadifirma poolt, kuid poisid otsustasid seda mitte teha. Nii salvestasid Terry ja ta naine selle ise ja andsid välja mehe nime all. Loost sai kohe pärast avaldamist suur hitt nii Euroopas kui ka Ameerikas.
Lugu "Seasons in the sun" on kaverdanud mitmed kuulsad bändid, nagu Beach Boys, Nirvana, Alcazar, Westlife, Gob+Blink 182. Laulu on tõlgitud ka mitmeisse keeltesse, nagu itaalia, saksa, hispaania jne.
Lugu on kogunud tuntust ja olnud edetabelite tipus üle maailma.

Read More

Miks?

Mind ajab täiesti vihale üks asi selle blogi juures. Nimelt oli mul kunagi lisatud sellele followers gadget, aga siis kustutasin ma ta miskipärast ära. Ja nüüd ei saa ma teda enam uuesti lisada. Ta näitab, et see gadget on experimental ja ei lase seda enam lisada. Ja nii ma ei teagi, kes mu blogi jälitavad... :(

Read More

Kevad hinges

Ärkad hommikul kell 09.00. Vaatad aknast välja. Esimese asjana hakkavad silma värskelt lehte läinud ilusad rohelised kased, mis su akna taga kasvavad. Siis vaatad sinavasse taevasse, mida kaunistab kuldne päike.
Koolis olles mõtled terve päeva, et "Saaks ometi õue!" Pärast tunde otsustad sõpradega poodi minna. Päike sillerdab juustel ja temperatuur on just paras- pole liiga külm ega kuum. Jalutad Kirsi tänavat pidi, kuulates mp3-st Fleet Foxes't. Heidad pilgu pargi poole, kust vaatab vastu hingematvalt kaunis rohelus. Maapinda paitavad õrnad päikesekiired. Vaatad otse enda ette. Tänavat ääristavad värskelt õide puhkenud lumivalgete õitega kirsipuud. Poest naastes heidad pilgu ka majade aedadesse, kus õitsevad värvikirevad lilled. Eriti köidab pilku aga ühe kasvuhoone kõrval olev lillepeenar, kus õitsevad veripunased ja kuldkollased tulbid. Su hing jääb kinni sellist vaatepilti nautides. Ahmid sisse värsket õhku, milles on just parajalt kevadele omast lillelõhna. Jalutad ja mõtled, et ei mäletagi, millal viimati nii ilus kevad oli. Tuppa jõudes teed akna pärani lahti ja lased mahedal kevadtuulel paitada oma voodit, läpakat, kappi, õpikuid. Vannud maapõhja kahe päeva pärast tulevad matemaatika eksamit, mille jaoks on vaja õppida, samas kui kogu keha ja hing ihkab tagasi õue.....

---------------------------------------------------------------------------------------------

Read More

The Bucket List

Kõige hullemad eksamid ehk siis matemaatika, ajalugu ja arvutiõpetuse kvalifikatsioon koputavad uksele, aga mida mina teen? Üritan nendeks õppida! Just nimelt, üritan. Tulin eelmiselt kolmapäeval siis autoga koju, peas suured eesmärgid- õppida kõvasti matemaatikat ja jätkata ajaloo konspekti tegemist. Hmm. Neljapäeval oli terve päev vaba. Üksi kodus ka. Tegin natuke ajalugu. Aga enamuses päevast passisin netis, mõeldes, et küll ma pärast teen. Pärast pole veel kätte jõudnud. Lõpuks tiksus kohale reede. Olin lubanud ristiemale, et teen ta arvutile formati. Lootsin kusagil kolme tunniga hakkama saada. Kokku tuli kuus tundi. Aga nüüd võin ma juba teha kõigi arvutitele formatit. Suht arenenud olen.(Y) Siis laupäeval olin sünnipäeval, meil olid kodus külalised ja hoidsin lapsi ka. Tutkit koolitööga. Täna on pühapäev. Tegin natuke ajalugu. Asi juba edeneb. Aga siiski, enamuses päevast kulus muusika kuulamisele ja niisama passimisele. Vahepeal oli uni ka. Päeva jooksul suutsin kitarril John Frusciante "Lou Bergs" alguse akustilist osa ka enam-vähem äratuntavalt mängima õppida. Ja seda Mcfly "Walk in the sun" bridge kohta ka natuke. Areng. Siis õhtul tegin ma matemaatikat nii, et vaatasin ära ühe filmi. Siitkohalt suured tänud Kaiele, kellel on hämmastav anne alla laadida väga häid filme.
Ehk siis räägiksin natuke sellest filmist.

"The Bucket List"

Režissöör: Rob Deiner
Väljalaskeaasta: 2007
Peaosades: Jack Nicholson, Morgan Freeman

Film räägib kahest vanast mehest, mehhanik Carterist (Morgan) ja haigladirektor Edwardist (Jack), kes saavad ühel tavalisel päeval teate, et neil on vähk. Mõlemad läbivad operatsiooni ja saavad kiiritusravi. Nad pannakse haiglas ühte palatisse. Alguses tahab Edward privaatsust ja ei suuda olla palatis, kus on kaaslane, kellele käivad külalised (talle endale ei käi). Pikapeale saavad mehed üksteisega tuttavaks.
Ühel päeval teatab arst mõlemale, et neil on elada jäänud alla aasta. Carter oli teinud listi asjadest, mida ta tahab teha enne surma, kuid saades teada, palju tal jäänud on, tahab ta seda ära visata. Edward aga loeb seda ning otsustab, et teeb seda nimekirja veidi põnevaks ja otsustab, et nad kahekesi teevad kõik asjad, mis listis kirjas on. Ja nii saab alguse põnev seiklus, kus hüpatakse langevarjuga, tehakse tattoosid ja reisitakse mööda maailma. Tripi käigus saab Carter teada, et Edwardil on tütar, kellega ta on kunagi tülli läinud. Kui mehed lõpuks kodumaale tagasi jõuavad, üritab Carter sõpra veenda oma tütrega lepitust otsima, kuid selle peale viimane vihastab. Pärast seda kukub Carter oma perega koos olles kokku ja haiglas avastatakse, et vähk on levinud pähe. Enne opile minekut saavad kaks sõpra veel kokku ja Carteri naine annab Edwardile kirja. Esimene kahjuks enam operatsiooni üle ei ela. Kirjas oli öeldud, et Edward leiaks oma elus õnne, ja ta nii otsustabki mees oma tütrega ära leppida. Bucket listi täitmine jääb tema õlule kuni surmani. Filmi lõpustseen on väga armas, kuid ma ei räägi seda ära, sest siis on neile, kes seda filmi vaadata tahavad, jäänud ka pisukest avastamisrõõmu.
Soovitus.

PS: Kusagilt võiks mulle pähe potsatada mõni õun, mis motiveeriks mind koolitööga tegelema.....

Read More

Kirjandit kirjutades

Täna oli siis Riigieksamikirjandi kirjutamise päev. Oi pagan, mulle ei meeldinud need teemad. Kirjutasin teemal "Sündmused muudavad inimest." (Alexandre Dumas)
Tõsiselt keeruline oli midagi sisukat pastakast välja imeda. Lõpuks õnnestus mul siiski kirjutada natuke sõjast ning "Läänerindel muutuseta", lisaks veel täiskasvanuks saamisest, "Pride and prejudice" ning "A walk to remember" ühte lõiku mahutada ja kõige tagatipuks ka veel "Stepihunt" ja "The Guitar" ühte lõiku toppida. Tuli väga hull tekst ning loodan väga, et ma teemast mööda ei kirjutanud.

Kirjandit kirjutades tabasin end mõttelt, et milleks on vaja sõdu pidada? Sakslased tegid seda ju eluruumi saamiseks. Kuid sõja käigus hukkub ju nii palju inimesi, et ruumipuudust enam ei ole. Seega on sõda võimalus rahvaarvu kasvu piiramiseks. Saksamaa ju kaotas miljoneid sõdureid Teises maailmasõjas. Hitler tappis ka enda ära. Kuid siiski, ta peaeesmärk täitus- sakslastele sai juurde eluruumi. Omaenese riigis.....

Read More