9/30/2009

Confused and happy

6

Käes on sügis.
Siia, Eestimaale, tagasi tulles oli esimene mõte, et "Appi kui külm". Tõesti, kui oled nädal aega olnud kohas, kus temperatuur oli 25 C, siis siia jõudes tekkis pakase tunne küll. Mõtlesin, et tahaks tagasi.
Kuid siis jõudis kätte tänane päev. Päike paistis, külm sügistuul puhus. Ja puude lehed särasid päikse käes. Hommikul oli tõeliselt mõnus loengusse jalutada. Panin kõrvaklapid kõrva ja lihtsalt nautisin sügist.
Nüüd on dilemma- kumb on parem, kas soe ja päikseline ja kaunis Türgi, või külm ja kirju ja võrratult sügisene Eesti?
Ma ka ei tea.
Igatahes oli väga mõnus kuulata Deep Blue Something laulu "Breakfast at Tiffany's" jalutuskäigu ajal. See laul seostub mul nüüd Türgiga. Seega olid justkui need kaks ilusat asja ühendatud. See laul meenutab mulle Türgit, sest kuulasin seda siis, kui sõitsime praamiga Avsalt Tekirdagi. Lained olid täitsa suured ja ruumis sees ei saanud olla. Vähemalt mina ei saanud. Nii ma siis istusingi Sloveenlaste ja Türklaste seltskonna juurde. Blaž kuulas oma mp3-e, osad olid niisama omas mullis ja ma sobitusin seltskonda hästi. Lained laksusid aeg-ajalt üle parda meile näkku. Külm tuul puhus. Aga päike paistis. Nii chill oli. Ja nüüd iga kord, kui ma seda laulu kuulan, meenub mulle see hetk seal laeval.
Ja üldse, kogu aeg kui ma kuulan oma retro-playlisti, mis ma Türgi jaoks kokku panin, siis tekib nii mõnus nostalgia tunne.

Kurb on. Aga samas ka rõõmus.
Olen segaduses.
Vahel tahaks kohutavalt tagasi. Vahel jälle mitte.

Ühte tean küll kindlalt - Türki lähen ma niipea kui tekib sobiv võimalus ja on ka raha. Tahaks ise ka projekti teha. Kerli ütles, et veebruaris vist hakatakse kirjutama. Lubas, et saan ka sellest organiseerimise poolest osa võtta. Ootan väga. Tahaks juba igasuguseid tuttavaid üle Euroopa näha. Mul on neid nii palju ja nad on kõik nii laiali.
Hetkel igatsen kõige rohkem Türgi selleaastase seminari rahvast. Tõesti, tore oli.
Äärmiselt.

All the good things must come to an end. Well, at least for a while....

Kas neis segastes tunnetes, mis mu maailmas valitsevad, tuleb kunagi selgust ka?

EPSÜ-REPSÜ

0

Eile toimus siis Eesti psühhorebaste kokkusaamine. Kogu asi oli nii salajane, et me ei teadnud isegi seda, kuhu me läheme või mis kellani seal kus pidu toimub, oleme. Pidu toimus kusagil Tallinna ja Tartu vahepeal.
Eriti pikalt ei viitsi ma REPSÜ-st rääkida, sest noh, see oli siiski pidu. Aga ühte ma mainiksin siiski: nimelt pidid nii Tallinna kui ka Tartu psühhod valmistama teise linna tudengile mingi kingituse. Meie tegime nöörtraadist julla. Minu oma oli mingi mehikese moodi asi. Tallinna omad tegid igatahes luuletuse. Ühel hetkel kui need kingid pidime kätte andma, siis olin ma just vahetult enne suhelnud kellegi Artoga Tallinna Ülikoolist. Andsin talle siis oma kingi üle ja ta luges mulle ka luuletuse. Sain selle ka paberkandjal. Kuna see on päris naljakas teos, siis paneksin selle siinkohal kirja:

Kollased sügisel lehed on puudel
mõtteis mul on vaid karvutu puudel.
Sulle nüüd tulen ma tooma vaprust
täna me joome küllap sõprust.

Näljane koer minus ammu on valla,
kuhu küll saaksin tühja pudeli panna?
Võtaks su kohe nüüd tantsimaie,
aga ma ei tea, mida ütleb selle peale Maie.

Ilus neiu ütles mul tookord,
et tähtis pole mulje, vaid riigikord.
Ma ei mõistnud seda keelt,
pöörasin selja ja näitasin keelt.


-----
Hiljem sain teada, et Arto on korporatsioonide liidu esimees ja lisaks sellele ka mingi korpi esimees (nime ei mäleta). Päris vinge ;)

9/28/2009

I miss Türkiye!

5

Ehk siis minu seekordne reis Türgimaale.

Reis hakkas pihta esmaspäeval, 21. septembril kell 11.00 kui startisime noorteka juurest. Bussisõit oli tavaline. Vaiksevõitu oli ta ka, sest reisiseltskond ei teadnud veel teineteist. Riia lennujaamas hakkasime juba rohkem rääkima. Kui check-in tehtud sai ja kõik passi- ning pagasikontrollid ka, siis istusime waiting-lounge's ja tegime pilte. Minu reisikaaslasteks olid Kadri, Siiri, Ave, Kersti (Kessu) ja Kristi. Ühel hetkel helistas Kerli ja ütles, et leedukate grupp peaks ka meiega samal lennul olema. Ja tõepoolest, kohe kui olin kõne lõpetanud, tuli mu juurde üks noormees, kes näitas Avsa Packi esilehte ja küsis, et kas me rääkisime just Volkaniga, kes on seminari korraldaja. Tuli välja, et Karolis (see sama noormees) juhatab meid Istanbulis hotelli.
Lennukiga lennata oli tore. Üle hulga aja sai jälle pilvede kohale. Võin öelda, et Turkish Airlines on vaieldamatult mu lemmik lennufirma- nad pakkusid väga head toitu, stjuuardjessid olid väga abivalmid ja lisaks kõigele olid neil ka istmete kohal ekraanid, kust sai jälgida, kaugel me oleme ja kui kõrgel jne. Pärast Istanbulis maandumist ja oma pagasi kättesaamist saime kokku sloveenlaste ja leedukatega. Tuli välja, et kaks leedu tüdrukut ei saanud lennukiga Istanbuli sõita, sest nende passid ei kehtinud vms. Nad tulid neljapäevaks kohale. Igatahes Leedu grupi nimed olid veel Rugilja ja Algis ja Gentara (ei ole kirjapildis kindel). Sloveenlaste nimed olid Tiina, Michaela, Šasa, Šaso, Maša, Blaž. Lennujaamast liikusime hotelli metroo ja trammiga. Pikk sõit oli. Mingi kella 9 ja 10 vahel jõudsime hotelli nimega Neverland, kus meid ootas ees Türgi grupp. Otsustati seltskonnaga välja minna. Kõigepealt jagati meid tubadesse ära. Tuli välja, et üheski toas pole tekki (ega linasid ka phmt polnud), sest neil seal kaugel lõunamaal on soe. Aga öösel oli siiski külm ja me küsisime teki. Kuigi sellest kasu polnud, sest külm oli ikkagi ja magasime täisriietes. Aga jäin pooleli selle koha peal, et läksime välja. Enamus rahvast olid näljased ja läksid sööma. Estod seda polnud ja seega otsustasime linna peale natuke minna. Sain endale salli ja tuttavatele ka paar meenet juba. Istanbulis ja üldse Türgis on täiesti teistsugune elu. Hommik algab neil mingi kella 12 ajal ja sel ajal avatakse ka poed. Õhtul läheb enamus rahvast välja (tänavad olid kella 2 ajal paksult rahvast täis) ja poed pannakse alles kell 4 öösel kinni. Väga veider, aga samas nii lahe. Okei, jõudsime pubisse. Seal oli seinal Led Zeppelini pilt. Teised olid juba varem sinna kohale jõudnud ja endale õlut tellinud. Me ka tellisime siis. Türgi õlu, mille nimi on EFES Pilsen on väga hea. Parim õlu, mida ma proovinud olen, ja võite uskuda, et ma olen igasuguseid välismaa ja ka Eesti õllesid proovinud. Jõime seda ja chattisime inimestega. Rääkisin Blaž-ga. Tuli välja, et ta on kolmanda kursuse arstitudeng. Mainisin talle seepeale oma paistes jalga, mille 5 päeva varem kipsist välja võtsin. Ühel hetkel hakkas meil külm ja osad otsustasid ära minna. Ma jäin veel natukeseks ja läksin ka siis hotelli mingi seltskonnaga. Magama minna oli külm ja terve öö külmetasin. Kella 4 ajal panin endale rohkem riideid selga ja jäin peaaegu magama, kui kusagil hakkas mingi mees laulma. Kell oli siis 5. Moslemitel oli palvetund. See oli mõnus ehk siis tol ööl ei saanud eriti magada.
Järgmisel hommikul sõime varakult hommikusöögi ja siis asusime saare poole teele. Meiega liitusid ka kreeklased Andreas, Elli ja Mirkon (vms). Alguses kõndisime oma suurte pagasitega läbi linna sadamasse, kust üks praam meid 30min teise linna otsa viis (Istanbul on ikka uskumatult suur). Seal kõndisime ka natuke ja jõudsime lõpuks bussijaama. Sõitsime ühest jaamast teise, kus ootas meid suur buss, mis pidi Tekirdagi minema. Selle suure bussiga sõitsime u 3h. Sõidu peal pakuti keeksi ja coca-t. Buss oli väga mugav ja ülieuro. Sellist siin ei näe. Tekirdagis sõime restos lõunat ja jätsime oma suure pagasi restorani ning läksime ise linna peale. Otsisime riidepoode jms. Tulemuseks oli supermarketi moodi koht, kust ostsime õunateed ja komme ning siirdusime siis sadama lähedusse tagasi. Käisime mingis restos, kus maitsesime seda rohelist magusat asja (nime ei tea siiamaani, sain seda eelmine kord ka Batmanis) ja jõime ehtsat Türgi teed. Nii hea oli. Siis hakkas kell juba niipalju saama, et kogu rahvas kogunes kokku ja läksime praami peale, mis meid Avsa saarele viis. Nii mõnus oli sellega sõita- õrn jahe tuuleke ja päikeseloojang. Täitsa lõppu me loojangul ei näinud, sest pidime sisse minema ning tegema natuke tutvumismänge. Üritasime siis kuidagi üksteise nimesid selgeks saada. Paaril inimesel see isegi õnnestus. Panime ka kirja oma ootused sellelt seminarilt. Siis läksime tekile. Nii mõnus soe oli ning vaatasime, kuidas Avsa saar läheneb. Äkitselt nägime Kadriga taevas mingit veidrat asja, millele ei suutnud keegi vastust leida. Seal oli selline linnatulede heledam laik ja selle laigu sees liikus edasi-tagasi mingi valge asi. See liikus väga kiiresti, sest ta ületas paari sekundiga selle laigu. Aga ega see laik ei hõlma ju tegelikkuses mingit 10m-t. Seega see oli veider. Avsa saarele jõudes andsime oma suured pagasid autosse, mis viis need hotelli ja ise jalutasime sinna. Esmamulje oli väga ehmatav- saar tundus olevat täiesti mahajäetud. Peale endi nägime seal ainult mõnda inimest. Kummituslik, aga samas väga fancy. Mulle tegelikult meeldis. Hotelli jõudes jagati meid tubadesse ja siis saime õhtusööki ka. Avastasime, et meie hotell on rannast alla 10m. Väga lahe. Võtsime oma kambaga natuke Jägermeistrit ka hinge alla ja siis läksime Kadriga randa jalutama ja vett katsuma. Viimane oli soe. Tol õhtul eriti muud ei teinudki. Läksime selle reisi kohta varakult magama.
Öösel oli taaskord jahe, sest tekk oli õhuke. Hommikul hakkasid pärast söömist workshopid. Esimesel tutvustasime üksteisele enda nimesid ja tegime juurde ka liigutuse. Minu liigutuseks oli I can't get no (satisfaction)-st tuntud puusaringid. See mäng oli sarnane Eesti liiklusvahendite loetlemise mängule. Edasi joonistasime Euroopa kaardi ja panime paika ka seminari reeglid. Tol päeval oli leedukate ja kreeklaste kohvipaus ka. Seal tutvustasid nad oma riiki jne. Kreeklased kujundasid kogu seltskonnaga akropoli Ateena templi ja jumalannade kujud. See oli väga lahe. Päeval oli natuke vaba aega ka, mille veetsime rannas päevitades ja ujudes. Nii mõnusalt soe oli. Õhtul oli Eestlase ja Sloveenlaste kultuuriõhtu. Sloveenlased alustasid meie palvel, sest meil polnud nii palju alkot kaasas kui neil, aga meie jaoks oli kasulik, kui rahvast juba midagi alla on võtnud. Sloveenlased alustasid oma õhtut hümniga, siis näitasid videot Sloveeniast (mis pani mind tahtma sinna riiki minna ja ilmselt ma seda ka kunagi teen), pärast seda tutvustasid oma toitu (sealiha peamiselt) ja alkot(kahte sorti õlu-mõlemad väga head, veinid-valge parem kui roosa, ja loomulikult šnops). Kõik proovisid siis laual olevaid asju ja pärast seda tegid Slovid ka harjatantsu, kus inimesed pidid paari võtma ja üks oli siis harjaga paaris. Muusika mängis ja kui see harjaga tantsiv inimene selle maha viskas, pidid paarid vahetuma. Ei olnud just kõige erilisem mäng. Pärast seda sättisime me oma laua valmis ja pakkusime rahvale Eesti komme, ning vanakat. Laulsime neile ka Õllepruulijat. Pärast seda hakkasime tantsudega pihta. Esimesena õpetasime neile ära "Kaks sammu sissepoole", mis neile meeldis ja tundus, et nad oleksid seda rohkem tahtnud tantsida, aga me võtsime järgmise tantsu, milleks oli lapaduu. Seal sai palju nalja, sest ma (tantsu juhina) küsisin ka et "Did you have boobs?" ja "Did you have ass" ja varbad olid ka ikka mängus. Ehk siis oli väga lahe ja inimesed laulsid sõnadele kaasa (me ise laulsime seda laulu oma kambaga, et saaks paremaid kehaosasid mängu tuua). Pärast seda mängisime Romeo&Juliette'i Eesti versioonis ehk siis oli mängu nimeks Linda&Kalev. See läks rahvale ka väga peale. Selleks ajaks olid nad juba natuke vindised ka ning tegid kõike kohe erilise hooga. Järgmisel hommikul oli noormeestel põlve-ja puusavalu :D Pärast seda mängu olid kõik juba nii läbi ,et tahtsid rahulikult olla. Käisin jalutasin natuke rannas ja siis läksin tagasi esimese korruse rõdule (seal toimus enamus tegevusest). Kohe seal olles kutsus mind Undar(kohalik) tantsima (vahepeal oli kõlaritest tümps pandud). Tantsisime natuke ja siis pakkus ta mulle õlut ka. Sain teada, et teda huvitab psühh ja ta kuulab normi mussi. Tantsisime pärast veel natuke ja siis hakkas ta mu kaela ilastama. Pärast seda hakkasin ma teda blokkima. Istusin Evrani ja Kadri ja Michaela seltsi, kust aeg-ajalt ka muu rahvas läbi käis. Ühel hetkel pakkus Michela, et ta teeb meile kahe erineva (40 ja 50 kraadi) šnopsi segu. Ta tegi seda umbes liitri jagu. Jõime selle suht kolme peale ära. Täitsa ebakaine oli olla. Istusime ja nautisime õhtut umbes kella 5-ni. Siis läksime lõpuks ka magama:D
Järgmisel hommikul otsustati ,et tehakse vaba hommikupoolik, kuna õhtul oli veidi pidune kogu asi. Ehk siis läksime Kadri, Siiri ja Avega linna peale. Tegime natuke šopingut. Oli ilus päiksepaisteline ilm. Ostsin enamikule tuttavatest ka igasugused meened ära. Tegime palmi all pilti ja nautisime lihtsalt olemist. Siis käisime ujumas ja päevitasime rannas ka tunnikese. Pärast seda oli lõunasöök ja siis mingi workshop, mida ma kahjuks ei mäleta. Õhtul läksime välja. Oli Türgi kultuuriõhtu. Olime mingis restoranis, kus saime praekala (see polnud eriti hea) igasuguste kastmeliste lisanditega. Joogiks oli kõvale coca ja Raki. Viimane on siis Türgi aniisiviin, mida nad lahjendasid veega. See nägi välja väga hägune. Mulle ta ei maitsenud. Aga välismaalased jõid seda ikka päris kõvasti. Ühel hetkel tulid meie juurde muusikud, kes mängisid kohalikke laule. Selle peale hakkas Ecen kõhutantsu tantsima. Ja õpetas meile ka. Tantsisime keset tänavat (resto oli vabaõhu) ja laulsime kõva häälega. Ühel hetkel ronisid Ecem ja Burcu laudadele ja tegid võistu tantsimist. See oli päris vahva. Muusikud mängisid ühel hetkel ka Kalenkat ja siis läks Ave väga hoogsalt seda tantsima ja tegi seda nii hästi, et enamusel jäi suugi lahti. Niimoodi chillisime seal ikka päris pikalt ja siis läksime ühel hetkel osa seltskonnaga kluppi edasi. Tegelt tuli enamus seltskonda. Seal tantsisin ma ühe teise kohaliku tüübiga. Lõpuks hakkas ka too mulle ligi liibuma. Ja see teine tegelane suht õgis mind pilkudega, niiet ma pidin talle ühel hetkel ütlema ,et ta selle lõpetaks. Pärast seda suhtlesime me kuni lõpuni minimaalselt. Igatahes klubis oli väga naljakas see, et mingid täitsa kohalikud tantsisid peegli ees ja vaatasid ennast sealt terve õhtu. Vahepeal kopeerisime neid Kadriga, kuid see oli liiga naljakas ja me lõpetasime selle kiiresti. Siis hakkas Kadrile mingi kohalik ligi ajama. Nad tantsisid terve õhtu. Ühel hetkel otsustasime ära minna. Jalutasime hotelli poole tagasi ja siis tuli see tüüp, Ibo oli nimi, meile järele. Ta ei osanud peaaegu sõnakestki inglise keelt. Õpetasime talle siis mõned sõnad ning ta õpetas meile ka (arc-puu, drek-tänavavalgustuspost). Hotelli jõudes läksime rannaalale lamamistoolidele, kus nautisime loksuvaid laineid. Ibo laulis mõned laulud ja meie ka. Täitsa tore oli. Siis tulid meie juurde Burcu ja Ali, kes leidsid üksteist tolleks õhtuks ning hakkasid tõlkima, mida see mees meile rääkinud oli. Tuli välja, et ta tahtis Kadrile öelda, et ta meeldib talle jne. Siis ühel hetkel ta suudles (või siis õigemini ilastas) Kadrit ning seepeale otsustasin ma , et on aeg magama minna. Mõni minut hiljem jõudis ka Kadri mulle järele ja rääkis, et tüüp ei olnud teda minema tahtnud lasta ja oli vägisi suudelda üritanud jne. Jube. Igatahes läksime magama taaskord mingi kella 5 paiku.
Hommikul oli väsitav ärgata. Workshopid hakkasid alles kella 12 ajal. Seega saime hommikul rahulikult passida. Esimese asjana oli Sloveenia coffee-break. Nad pakkusid meile oma komme ja tutvustasid oma riiki natuke (imelik, et ma neist kohvipausidest midagi ei mäleta). Pärast seda tegime workshopi, kus rääkisime natuke noorte osavõtmisest pere, kooli, community ja poliitilisel tasandil. Otsustasime ühtlasi, et teeme ikka ka ülejäänud workshopid, sest algselt taheti osasid ära jätta. Pärast workshopi oli natuke aega ja selle veetsime rannas. Siis läksime oma kohvipausi ette valmistama. Pakkusime rahvale leiba, kama, kannujooki, kommi. Samuti rääkisime natuke Eestist ja Noorteklubist ja jagasime voldikuid. Karolis oli eriliselt huvitatud Eesti kaardiga voldikust ja palus mulle seletada, et kus miski asub jne. Väga lahe ju. Siis pärast coffe breake tegin ühe enegizeri ka. Selleks oli kaardimäng, kus kõik üksteisele sülle istuvad. See läks rahvale väga peale ja oleks tahtnud seda isegi kauem mängida, kui aeg poleks peale surunud. Workshop venis väga pikaks, kuid oli minu jaoks huvitav, kuigi ma enamikku materjali juba teadsin. Rääkisime YIA programmist ja selle eesmärkidest ja alapunktidest. Kõik olid lõpuks väga väsinud. Aa, meie coffe breake'i ajal ei tulnud mul meelde, mis asi on rukis (osad tahtsid teada, miks meie leib nii must on) ja siis ma ütlesin, et leiva tumedus on tingitud sellest, et ta on tehtud weed'st, mis inglise keeles on pigem kanep/umbrohi/vetikas. Äkki sellepärast ei läinudki rahvale kama ja leib nii hästi peale, et nad kartsid, et see on kanepist. Õhtul oli Kreeka ja Leedu kultuuriõhtu. Kreeklased alustasid. Nad pakkusid mingit rohelist vetika moodi asja, mis oli hapu maitsega ja siis Raki-taolist viina ja sidrunijooki ka, mille nime ma kahjuks ei mäleta. Kõiki toiduaineid jne tutvustasid nad väikese näitemängu kaudu. Armas. Pärast taaskordset toitumist (me sõime seal ikka liiga palju) õppisime kreeka tantsusid. Tantsisime selle kiireneva muusika taustal, mistõttu enamusel ei saanud asi selgeks ja ei tulnud välja. Hahaa! Minul tuli välja. Väga mõnus oli. Mulle nii meeldib Kreeka kultuur. Järgmisena astusid lavale leedukad, kes pakkusid hapukurki, salaamit, musta leiba, Karuna komme ja siis 5 erinevat sorti likööri-taolist alkot, mille kraadid ulatusid 35-50-ni. Seda kõike proovisime me läbisegi. Alko oli hea. Eriti mingi Jägermeistri-taoline 12-st ravimtaimest tehtud asi. Pärast toitumist hakkasid mängud, mis olid enamuses joomismängud. Oli üks, kus pidime paaridesse võtma ja koridori moodustama vastamisi seistes. Üks inimene oli paariliseta ja pidi koridorist läbi jooksma, haarates jooksupealt ühe inimese. Kogu tegevuse ajal mängis muusika. Kui muusika vait jäi, pidi see paar, kes viimasena ette jõudis, jooma ära kumbki partner pitsi alkot ja musi tegema. Mina sain mingi 5 korda vähemasti juua (lõpuks panin isegi viina puhtalt ja ilma mingite vastunäidustusteta). Ühe tüübiga pidin 2x musi tegema ja siis ta lootis et äkki saab veel ja küsis mult mängu jooksul. Otse loomulikult ma keeldusin (see tüüp oli sama, kes mulle klubis külge liibuma hakkas). Siis oli veel mingi joomismäng, mida on raske arusaadavalt seletada, seega ma ei hakka seda tegema. Ja siis oli veel üks mäng, kus inimese peale osutades pidi ta olema kas James Bond, toaster, giraffe, washing machine, mixer jne. Kah joomismäng. Ühel hetkel lõpetati mängud ära ja siis chillisime niisama. Tantsisime vist vms. Ma pole kindel. Seal on vist mäluauk. Igatahes ühel hetkel rääkisime mina ja Kadri Yavus-ga, kes on kohalik tüüp ja mängis väga hästi kitarri. Ta tundus olevat pooleldi indiaani verega, sest välimus oli küll sinnapoole. Ta nägi väga äge välja. Igatahes nt klubis ta ei tantsinud, vaid tuli kõigi juurde ja vaatas meile naljakate nägudega otsa. Ta oli armsalt veider. Igatahes ühel hetkel otsustasime neljandale korrusele ehk siis katusele minna, kus mängisime kitarri ja laulsime ja rääkisime niisama. Seda tegime kuni kella kuueni, kui meil külm hakkas ja me ära magama läksime.
Järgmisel hommikul ärkasime kell 8. Taaskord polnud pohmakat. Naljakas. Aga samas oli tore. Halb enesetunne oleks seda reisi kõvasti varjutanud. Tasapisi vedasi ennast kogu rahvas sööma, sest pidime tol päeval Avsalt ära sõitma. Kell 11 väljus praam. Sõit sellega oli veidi halvem kui saarele tulles, sest lained olid kõvasti suuremad ja pritsisid kohati üle parda isegi. Osad magasid sõidu ajal, kuid mina mitte ja seega ma kuulasin siis muusikat ja vaatasin laineid ja nautisin olemist. Sadamas suutis mingi kajakas mu koti täis kakada, niiet ma peaks nüüd vist rikkaks saama. Veider oli see, et tal seda väljaheidet nii palju oli. Terve kott oli koos. Tekirdagis jätsime oma kohvrid restosse ja sõime teises kohas lõunat (sõin kebabi, mis ei olnud kebabi moodi, vaid meenutas tavalist praadi). Pärast seda oli meil kõvasti vaba aega bussi väljumiseni, kuid Volkan ei lasknud meil eriti linna peal ringi liikuda. Saime ainult tunnikese ringi kõndida ja siis pidime sellesse restosse minema, kus meie kohvrid olid. Seal istusime õues kott-toolidel ja osad tõmbasid vesikat. Ma olin nii väsinud, et magasin mõnda aega lihtsalt niisama. Siis oli aeg minna bussi peale. Sõidu ajal tegi Volk meie grupi reimbursement'i ka ära. Üritasin ka natuke magada, mis küll hästi ei õnnestunud, aga kasu oli tast ikka midagi. Kui Istanbuli bussijaama jõudsime, saime järjekordse šoki- bussijaamas oli nii kitsas, sadakond bussi üksteise otsas kinni ja peenikeselt manööverdamas. Seda peab ise nägema, mis seal oli, sest mina ei oska seda nii hästi kirjeldada. Bussijaamast viis meid teine buss edasi hotelli juurde. Seal otsustati, et lähme ikka õhtul välja ka. Kordus esimese õhtu stseen, kus osad läksid sööma ja meie jälle šoppama. Pärast seda läksime kogu seltskonnaga kluppi. Pidime minema pubisse, aga kahjuks ei teinud seda. Klubi oli kuuekorruseline ja igal teisel korrusel oli muusikaga ruum, mis oli nii umbne ja paksult rahvast täis, et üliväsinud Eestlased otsustasid, et lähevad ikka hotelli tagasi ja magavad ennast välja. Hotellis saime magama kella 2 ajal.
Hommikul ärkasime kell 8. Käisime pesus, sättisime endid valmis minekuks. Otsustasime, et lähme taksoga, sest ise ei oska linnaliinidega küll minna. Nõme oli see, et Volkan ise nt ei tulnud meid ära saatma ja pidime ise vaatama, kuidas lennujaama saame. See oli natuke naljakas. Taksoga sõites arvasime, et saame surma, sest kohati oli meie kiirus 140km/h. See oli ehmatav. Õnneks ei juhtunud midagi ja jõudsime ilusti lennujaama. Seal tegime oma check-in'i ära ja siis oli meil poolteist tundi aega. Vaatasime poode pidi ringi. Siis läksime ühel hetkel ka oma waiting-lounge'i. Seal oli veel üks kotikontroll ja sellega läks nii kaua aega, et tõusime õhku pool tundi õigest ajast hiljem. Lend ise möödus rahulikult. Riias maandumine oli küll tõsiselt hirmutav. Kõigepealt oli natuke turbulentsi. Maandumise hetkel põrkas lennuk justkui rajalt korraks tagasi õhku ja oleks peaaegu külje ette visanud. Õnneks tegi piloot head tööd ja saime elusalt ikka kohale. Pagasitagastuses avastasime, et Kessu kott oli katki läinud ja sealt kingad puudu. Tegime sellekohase avalduse ja siis asusime Riiast teele. Rääksime Kerlile ja Jaanusele oma muljeid.
Koju jõudsin õhtul kella 8 ja 9 vahel.

Täna tulin juba Tartusse.
Siin on nii külm ja nädala lõpuks lubas lörtsi. Nii tahaks tagasi Türki. Juba seltskonna pärast kas või. Mitte, et siin seltskond halvem oleks, aga ma igatsen sealset rahvast kohe väga. Ja ilma igatsen ka.
I love Turkey.

9/19/2009

0

Uskuge või mitte, aga homme, juba homme lähen ma Türki. No tegelikult küll ülehomme, sest homsest on puudu veel 1h, kuid siiski. Ootusärevus on suur.
Olen saanud kätte juba ajakava ja projekti tutvustuse. Tuleb välja, et me ööbime Istanbulis kaks ööd, ja kõigele lisaks on meil seal ka sightseeing tour. Iseenesest väga lahe. Näen lõpuks ka Hagia Sophia ära. Ülejäänud aja veedame me seltskonnaga Avsa saarel. See on 36 km^2 suurune saar, kus kohalikke elanikke on u 2000, kuid suvehooajal on seal koos turistidega 40-50 000 inimest. Pilte vaadates tundub see saar väga armas.
Tegin ära ka reisikindlustuse ja muretsesin nänni oma kultuuri tutvustamiseks.
See asi, mis seal Türgis toimub, on seekord seminar. Olgu seminar või noortevahetus, parem on ta turismireisist igatahes. Saab avastada kultuuri vahetult ning tegelikult avastad mitut kultuuri, sest kohal on inimesed mitmest riigist. Nt seekord on meil leedukad, eestlased (meie), kreeklased, bulgaarlased, sloveenlased, türklased. Keegi oli veel, aga pole meeles, kes.
Igatahes, ootan juba tohutult seda kalkunimaad. Tahan uute inimestega kohtuda. Tahan Türgi kultuuris olla jälle.

Räägiks natuke viimasest loengust ülikoolis, mis mul oli. Pealkiri oli "Matemaatika psühholoogidele" ja teemaks olid maatriksid. Kunagi mainisin Tiinale, et maatriksid on lihtsad. Nüüd pean oma sõnu sööma. Suur osa rahvast ei saanud midagi eriti arugi, mis me õppisime. Mina ja Siim küll saime aru, aga kas me sellegipoolest oskame? Ohjah. Jube.

Aa, siis hakkasin täna Arvo Pärti alla laadima. Jordan soovitas. Alguses tahtsin ainult ühte laulu "Für Alina", kuid kuna seda eraldi pole, siis ei viitsinud ma oodata kuni ma Eestisse tagasi jõuan ja selle laulu Jordanilt saan. Ütlesin seda ka talle ja ta soovitas mul tungivalt diskograafia alla laadida...
Eks ma siis tegingi nii.
Nüüd on mul reisile veel rohkem uut muusikat kaasa võtta. Liis, sa saad endale selle laulu nüüd.

Tükk aega juurdlesin selle üle, mis on "Tere" Türgi keeles. Ja täna tuli meelde.
See on "Merhaba"

Siis veel natuke Türgi sõnavara- Imangygy (ei ole kindel kirjapildi õigsuses, kohe üldse pole kindel). See tähendab eesti keeles jõudu ja see sümboliseeris mängu Long Donkey, mis on äärmiselt perversne mäng. Ei tea, kas Lääne-Türgi elanikud ka seda teavad? :P

9/15/2009

Uskumatu

0

Ma lähen Türki! Esmaspäeval juba!
Kusagile Marmara mere saarele!
Oh, kas aeg on seisma jäänud?
Tänasest saati on selline tunne, et kell ei liigu edasi (täna sain teada, et lähen).
Kas teate seda tunnet, kui olete väga õnnelikud ja ootate midagi kohutavalt? Mul on praegu selline tunne!

Tik-tak!

Tahan lennata!

Türgimaale!

9/13/2009

Nostalgia

5

Täna õhtul msnis Iirisega rääkides tuli mul peale suur igatsus. Igatsus Nõo järele.
Iiris rääkis, et esimesed üheteistkümnendikud olid juba joomisega vahele jäänud. Ta rääkis seda, kuidas ta oli rebaseid hirmutanud, jälitades neid poodi ja nõudes, et nad ta toa ära koristaksid (mida on Iirise puhul vägagi vaja teha aeg-ajalt, sest ta tuba on katastroof).
Tuli igatsus oma toa järgi uues ühikas. Vana ühika tuba nii väga ei igatse, sest see oli natuke liiga ammu.
Pooli inimesi, keda nägin iga päev ja kellega rääkisin kogu aeg, pole lõpuaktusest saadik näinud. Osad on välismaal, osad mujal linnades. Kõik on nii kaugel. Siiani olin ju harjunud, et tuttavad asuvad must maksimum 8 korruse kaugusel (uuest vanasse ühikasse on nii palju maad). Et sürrid asuvad diagonaalis üle koridori. Et Sirje on kõrvaltoas. Et Vero, kes läheb hullult vara magama, on samas toas.
Tuli meelde, kuidas eksamiperioodil kuulasin öösel kell 3 ööbikulaulu akna peal.
Meenus ka see, kuidas vanast ühikast koridori otsast katusele ronisime talvel salaja ja oleks peaaegu vahele jäänud. Meenus remont, kolimised, osade tüüpide jälitamised. Rebaste piinamine, enda rets jne.
Peamine, mida ma igatsen, on see, et kõik oli nii lähedal. Koduseid töid tehti kambaga ja alati oli olemas keegi, kes oskas asja, mida sina ei osanud.
Praegu on kõik nii kaugel.
Vero on Tallinnas, Maarja on teises linna otsas, Elis on ka kusagil kaugel Võru tn kandis, sürrid on pooleteise kilomeetri kaugusel. Ülejäänud tuttavad on üle linna laiali- otsi neid siis niimooodi, või siis on nad teistes linnades.

Mul on praegu ka lahe, isegi väga lahe. Kuid alati paneb kripeldama see, mis oli - Nõo.
Kes Nõokatest seda loeb, siis teadke, olete kõik väga kallid!

Mäkketõus vol2

0

Nonii. Rääkisin täna Alariga ja uurisin natuke asja.
Tuli välja, et see tädi, kes meid sõimamas käis, oli Ummi ema. Ta oli vist natuke liiga palju võtnud, et ajas õigust taga, mille tulemusel sai Ummi esimese koha asemel teise. Alguses pidasin ma teda Sarviku emaks vms, sest miks ta muidu nii hoogsalt Sarvikut esimesele kohale saada tahtis? Aga noh, alkohol ei tule vist selgele mõistusele kasuks...
Siis sain teada ka seda, et aasta jooksul vb ainult paar-kolm mäkketõusuvõistlust toimub nii, et tulemused pannakse kirja selle järgi, kuhu ratas lõpuks pidama jääb, sest see on absurdne.
Siis sain teada ka seda, et aastakokkuvõte tehakse siiski kohtade põhjal- nt kui saad esimese koha, saad üldarvestuses 13 punni, teine koht saab 10p jne. Ehk siis, oluline pole, kuidas tulemusi mõõdetakse, vaid see, et terve ühe mäkketõusu ajal seda ühtemoodi tehakse.
Vot.
Lisaks lambikale sõimule rääkis Alar mulle ka igasugustest muudest kompikatsioonidest, mis tegid mäkketõusu seekord vähem efektseks, kui oli plaanitud. Valgustus ja ekraan pidid olema hoopis teised jne
Kuigi see mäkketõus oli niigi efektne publiku jaoks, ei olnud ta see, mida plaaniti. Lihtsalt osad asjad helitehnikute jms rahva poolt toomata-tegemata jäetud. Loodan, et kunagi toimub ta ka täitsa nii nagu plaanitud. See võib siis küll võimas olla.
Hetkel ei saa ma pilte laadida, sest nad lihtsalt ei lähe üles. Asi on vist aeglases netis vms....

Everything doesn't always go as you planned

2

Neljapäeval koju jõudes sain lõpuks kätte oma kauaoodatud kallikese - "The Disciples" by James Mollisson.
Kui seda raamatut vaadata, siis polegi ta nii hull, kui kartsin. Okei, jah, sellist summat selle peale siiski ei tasu kulutada, kuid mis parata.
Raamatu kaas pärineks justkui mõnest Indiana Jones'i filmist, kus vaadatakse vanu, kullaga kaetud Egiptuse raamatuid, mille keskel on tumedal taustal pealkiri, mida ümbritsevad ornamendid. Loodad juba, et sees on ehtsast papüürusest lehed.
Kahjuks seda küll pole. Täitsa tavaline paber, millele on prinditud suurelt hea kvaliteediga pildid. Päris tore on vaadata, et iga bändi fännid on erinevad. Jah, McFly fännidega on puusse pandud- tõesti, neid ei vaata ainult 11-14-aastased tüdrukud. Enamik fänne on siiski vanuses 16-20. Ja ei ole ainult tüdrukud.
Aga noh, mis parata. Õnneks kaaluvad teiste bändide fännide pildid kogu selle jura üles.
Ma ei kahetse enam nii palju, et selle raamatu ostsin. See on äärmiselt omapärane ja ka ilus teos. See on kunst.

------

Aga nüüd. Pealkirjaga seostatav teema.
Käisin täna mäkketõusul taas kord. Registratuuris.
Seekord oli siis Öine mäkketõus ja romuring. Asi algas kell kolm. Mina ja Maris olime kohal juba kell 12.
Romuring oli lahe! Kui alguses ennustas Alar, et vast võistleb kokku mingi 5 autot, siis tegelik arv oli 13. Võistluse ajal pidime me suure kambaga lugema, mitu ringi iga auto sõidab. Esimesed kolm autot langesid võistlusest välja juba esimeses raundis. Väga lahe oli vaadata, kuidas kopamees, kes aeg-ajalt katkisi autosid tee pealt pauside ajal ära tõstis, nautis ühe auto kokkupakkimist. Peaaegu nagu zip-failiks. Ehk siis ta voltis seda nagu paberit, nii kitsaks kui sai, ja sõitis sellest üle nagu Beani-filmis sõidab tank üle auto. Seda oli nii mõnus vaadata.
Romuring oli äge ka veel selle poolest, et autod tegelikult ka liikusid, mitte ei seisnud kusagil nurgas tupikus, nagu tavalise romuralli ajal. Ja taaskord selgus ka see, et vene-autod on romurallide jaoks justkui loodud ja nendega võid vabalt kihutada (kuigi see hästi ei õnnestu, sest nad ei saavuta piisavalt head kiirust), ilma,et oleks ohtu surma saada;)
Mäkketõusu poolteist eelsõitu oli ka tore. Kõik sujus. Ja siis hakkasid ühel hetkel võistlejad kurtma, et nad said oma rattaga kõrgemale ja et meie oleme vale tulemuse kirja pannud. Tuli välja,et mäemehed ütlesid meile raadiosaatjasse valed andmed: nimelt oli kokkulepe, et tulemus võetakse sellest kohast, kuhu ratas välja suudab minna, kuid andmed anti sellest, kuhu ratas pärast kukkumist pidama jäi. Kui see sai korda, siis oli genekaga probleeme. Mingi tüüp, kes sinna bensiini viima pidi, oli kurat-teab-kus ja siis oli sellega jama. Siis oli jama raadiosaatjatega, sest osad ei töötanud ja meile ei öeldud sealt tulemusi, kuigi me karjusime selle kaudu kogu aeg, et tahaks tulemusi.
Tagatipuks otsustati, et kuna sinnani olid tulemused valed öeldud, siis finaali pääsevad kõik ja finaali tulemused loevad. Eelvoorus sai ainult Ummi mäkke ja aja kirja, seega oli suht loogiline, et tema aeg säilib. Aga siis kui hakkasime lõplikku järjestust kirja panema, tulid mingid suvalised tegelased publikust meid lihtsalt sõimama, et aeg ei loe, sest eelvoorude tulemused ei loe. Kurat võtaks, kas mitte pole loogiline, et kui on üksainus inimene, kes sai aja kirja, siis tema tulemus loeb, olgugi, et see oli eelvoorus. Sest ajavõtumasin ei valeta!
Aga noh, ma ei saanud seda seletada, sest see naine sõimas mind edasi. Ja parajasti oli käimas ka Juuniorite finaal, siis oli mul probleeme tulemuste kuulmise ja nägemisega, sest ta seisis mul ees ja ma ei näinud seda, kui mulle tulemust näidati. Kui ma palusin tal minu töö segamine lõpetada ja eest tulla, sain ma jälle sõimata, et mis ma üldse targutan ja et ma nagunii ei näe oma koha pealt midagi. Huvitav, kas ta oleks siis mulle ise olnud nõus tulemusi andma hakata. Mingi suvaline tüüp lihtsalt tuleb ja sõimab, et ma ei oska oma tööd teha ja et milleks ma üldse seal olen? Kurat, ma olen kolmandat mäkketõusu registratuuris ja siiamaani polnud mingeid probleeme olnud. Noh, igatahes läks see naine lõpuks Alari juurde oma õigust nõudma. Aa, siis ta mulises veel selle kohta ka, et tulemusi võetakse sellest kohast, kuhu ratas välja jõudis, mitte sellest kohast, kuhu ta lõpuks maandus ja tahtis, et tehtaks uus ring vms. Ehk siis hakkas mingi suvakas publikust oma reegleid nõudma. Tere hommikust!
Pool õhtut suvaliste käest mitte millegi eest sõimata saada on nii tore ju!
Selle aja ja pikkuse tulemuste jama kohta on mul selline küsimus veel ka, et kui Sarvik, kes sai lõpuks esikoha, oleks olnud hoopis Ummi asemel ajaga eelvoorust, siis kas see naine oleks ka õigust taga nõudmas käinud, või oleks just olnud selle poolt, et eelvooru aega arvesse võetaks? Sest see oli ju ikkagi aeg! Ehk siis- kas siin üritati lihtsalt oma inimest esimeseks saada ja lõpuks saadigi? Tore, et ma ei saanud seda sellelt naiselt küsida, kuna ta lihtsalt karjus mu peale ja ma ei olnud nii loll, et hakkas vastu karjuma. Nagunii ta ei kuula mind ju. Ehk siis tegelikult oli Ummi antud võistlusel Sarvikust parem, aga Sarvik siiski sai esikoha. Kas need meetrid lähevad kirja kusagile või? Kas mitte pole nii, et aasta üldkokkuvõte tehakse saadud kohtade põhjal, mitte meetrite ja aja? Ehk siis, kas sellel on vahet, kuidas mõõdetakse. Kui ma oleks kindel, et aastakokkuvõte tehakse meetrite põhjal, siis oleks jah selle mõõtmisega probleeme. Aga kui võetakse saadud kohtade põhjal, kas siis on vahet, kustkohast tulemus võetakse? Peaasi on ju, et tulemus saadakse ühel viisil.
Aga jah.
Oleksin siiski eelistanud see nädalavahetus minna Jordaniga Maarja külla.

Sorry, et ma nii palju vandusin, ma lihtsalt olen hetkel veel väga vihane sellise minule osaks saanud käitumise peale.
Milles siis mina süüdi olin????

PS: Laen homme mõned pildid ka siia.

9/10/2009

2

Cut, saad oma soovi.
Sul pole jalg kipsis, mul on.
Vot nii!

9/08/2009

Twisted transistor.

0

Käisin täna traumapunktis.
Ja oh imet!
Sain endale kipsi! Kaheks nädalaks.
Enam paremaks minna ei saa vist.
Laup on mäkketõus, iga päev on loengud. Ma ei tea, mis Itaalia keelest saab. Hommikul ei saa sinna minna, sest saan kargud alles kella 9 paiku. Aga ma jään niimoodi teistest maha. Itaalia keeles ei ole see tore. Äkki peaks siiski järgmine semester selle uuesti võtma??

Oh, ma ka ei tea. Elu on lill;)

C'mon baby let's twist again..

4

Let's twist some ankles?
Eile käisime siis kursaga Pirol (osadega) ja mina kui alati tark tüdruk, panin jalga oma väikese kontsaga jalanõud. Pirol on aga teatavasti sellised mõnusad trepid. Vahetult enne kukkumist jõudsin ma öelda, et mulle ei meeldi need trepid ja et nende peal võib kukkuda ja hetk hiljem oli mu pahkluu kahekorra ja veel hetk hiljem ka paistes. See oli valus!
Täna öösel eriti magada ei saanud- küll oli kuum, küll nägin veidraid unenägusid, kus inimesed auto alla jäid ja enamuse ajast ei leidnud ma oma jalale sellist asendit, kus ta ei valutaks.
Eile öösel sain ma õnneks Tiigi ühika juurest autoga kodu juurde. Usun, et kõndimine oleks täna ennast tunda andnud. Aitähh, Joso, kui sa seda loed! Sa oled päästeingel;)
Hetkeseis on sarnane eilsele. Valus on. Loodan, et valuvaigisti aitab. Panen jala sidemesse (sinine ta pole, järelikult ei ole luus mõra (loodetavasti)) ja edasi soki ning botase sisse ja siis saan Marja abiga Vanemuise tn-le loengusse. Õhtul saan loodetavasti temaga koos Näituselt koju. Vahepealse aja loodan toetada oma keret ringi liikudes kursakaaslaste peale;)
Eks näis.
Ma ei tea, kui ma seda pahkluud reedeks korda ei saa. Siis lähen ma ju koju ja sealt järgmine hommik mäkketõusule. Oi oi. Mäkketõus! Hea, et seal palju ringi liikuma ei pea;)

9/04/2009

Kuidas on inimesed minu blogisse sattunud

2

Igasuguste otsingute kaudu on ka minu blogisse jõutud. Otsisõnad, mille järgi siin inimesed olnud on, meeldivad mulle enamasti väga.
  • Yiruma
  • Teeme ära Rõuge
  • Seasons in the sun/Terry Jacks/selle loo kitarriduurid
  • The Bucket List
  • A walk to remember
  • Geiša
  • film twilight
  • kirjandi punktid
  • libahunt ja vampiir
  • mäkketõus (sh. Isand, Lärm, Janne porvari, Timo Porval, valga mäkketõus)
  • uus sajand, vanad probleemid
  • akadeemiline test
  • elva tantsufestival
  • eno raud musta pori näkku
  • jackson rathbone
  • igavik
  • kasutatud mööbel
  • maailma rahvaarv
  • mcfly estonia
  • singer vingeri kaanefoto
  • sündmused muudavad inimest
  • tiina perkson
  • circus bombastico
  • huvitav muusikakogu
  • albert juhl's corn field
  • aurik metallist
  • batman paadiralli
  • black ghosts
  • coldplay kontsert
  • demograafilised probleemid
  • eclipse new moon
  • edward john lamb
  • füüsika tasemetöö
  • guessi käekott
  • henri palmar
  • henrik tikkanen
  • how to play "flightless bird, american mouth"
  • inimloomus on oma olemuses muutumatu
  • jaan tätte muusika kuulamine
  • johnny cash'i uurimustöö
  • kaie rebane
  • kasvuhoone rajamine
  • kate liivakastile
  • kerttu noode
  • kodu sex
  • kombitud
  • koolitused meeldivad mulle
  • kui kirjand eriti halvasti läheb
  • külm õunatee
  • lameuss
  • lauluvõistlus tuljak
  • maive pool
  • marise porno
  • martin grusiinlane tartu
  • matemaatika kodus
  • mcfly
  • millega tuunida virtuaalselt
  • milleks lugeda raamatut
  • minu ori
  • mis on peatuse nimi rongiga pariisi louvre juurde
  • mitu varvast on lätlastel
  • mul on üks tore tädi kitarri tuurid
  • müstilised olendid
  • neti kitarri häälestus
  • noorte vaba aeg Rõuges
  • nrg maive
  • parim kink, mille võid anda, on kallistus
  • purskkaevud modern
  • putukate kontrolltöö
  • pyla düünid
  • reiljan maria
  • saunaprojektid
  • serah mcfly
  • sex vigane girls
  • siber lood villu randoja
  • suurest paugust tänapäevani
  • suurküüditamine
  • swan silvertones
  • tahaks ära
  • tartuff
  • tiina
  • tule kui kevad jää kui mihkel raud (:D)
  • tule kui leebe tuul
  • türgi rahvusmäng/-toit
  • vargamäe soo
  • vennaskond jaanipäev
  • viivika nagel
  • virtuaalne noorteklubi, - tartu, -sex, -linn raha
  • võilillepõllul lyrics
  • õppida tattoosid

Torn apart...

2

Kas keegi teab valemit, kuidas mul jätkuks aega kõiki neid asju teha:
  1. õppida rohkem tundma oma kursakaaslasi
  2. ülikooliaega nautida
  3. sürridega koos aega veeta
  4. Nõo tuttavaid külastada
  5. Rõuge tuttavaid külastada
  6. kooliasju õppida
  7. kitarri õppida
  8. jooksmas käia
  9. aeroobikas käima hakata
  10. muusikat kuulata
  11. juturaamatuid lugeda
  12. filme vaadata
  13. lihtsalt olla
  14. kusagile tööle minna
  15. loengus käia
  16. kooris laulda!!!
  17. ja veel musttuhat asja...

Life is like riding on a merry-go-round

0

Viimane nädal on olnud äärmiselt tegus ja väsitav.
Peaaegu iga õhtu (v.a. neljap) käisime väljas ja nautisime vabadust. Piro ja Püss olid teemaks. Sain tuttavaks päris paljude inimestega oma kursuselt.
Siis käisin ka loengutes. Võtsin endale ka juba esimese vabaaine, milleks on Itaalia keel.
Siiamaani on enamus loenguid olnud tõeliselt head, ainult sissejuhatus sotsiaalteadustesse oli igavavõitu ja keeruline. Matemaatikas võtsime ette maatriksid, mis on suhteliselt lihtsad (vähemalt praegu). Psühholoogias õppisime põhimõisteid, mida ma tegelikult olin varem õppinud.
Itaalia keeles oli esmamulje veidi ehmatav, sest polnud esimeses loengus käinud, kuid loengu edenedes tundus asi huvitav. Ehk siis siiamaani on kõik kenasti sujunud.
Neljap käisin korpiekskursioonil ja jõudsin järeldusele, et peaks ikka meeste korbiga liituma. Kahjuks peaks enne vist soo ära vahetama;)
Täna käisin raamatukogus ja võtsin paar raamatut, mida Peemot Musta Kassi blogis soovitas. Siis tulin ära Rõugesse. Koolimajast tahtsin Kata ka peale võtta. Seal aga märkas mind õp. Annika ja vedas kohe teiste õpetajate juurde juttu puhuma. Et kuidas mul läheb, mida õpin, kas meeldib jne. Hästi veider oli. Sest nüüd rääkisin ma õpetajatega, kui tavainimestega ja see oli harjumatu. Istusin lihtsalt õpetajate toas. Kommi pakuti jne. Ei tegelikult on tore minna vanasse kooli ja saada kallistuste ja soojade tervituste osaliseks. Öeldi, et ma ikka mõnikord koolist läbi astuks, kui aega on, ja räägiks kuidas läheb. Nii tore on olla vanasse kooli külla oodatud inimene:D
Kui ma lõpuks koju jõudsin, tervitas Danny mind hoogsalt ehk siis pühkis oma tagumiku mu pükstesse ära, nagu tal kombeks on. Oma tuppa jõudes oli veidralt tühi tunne. Tuli igatsus Tartu järele. Tuba tundus kuidagi kõle ja tühi. Kui ma olin juba natuke aega kodus olnud, tuli tavapärane kohutav uni peale. Ma ei tea miks on nii iga kord juba sellest ajast saadik kui ma Nõost nädalavahetusteks koju tulin, et kodus tuleb selline uni peale, et kuku kas või jalapealt pikali...
Valimised on tulemas. Nii tore, et mõni inimene oma lubadusi pidada oskab. Tõepoolest.

Plaanin tõmmata endale Kate Bushi ja James Morrissoni ja veel mõnda artisti.
Nüüd suundun aga Grey Anatoomia lainele.

Ciao!

9/01/2009

Üli cool

0

Või peaks ütlema Über Cool???

Igatahes jah. Täna, või siis õigemini eile algas ülikool.
Läksin siis kella kolmesele instituudi kogunemisele ja avastasin, et Siim, kes lõpetas Nõo aasta enne mind, on ka sama asja õppimas, mis mina. See tegi meele kohe rõõmsamaks.
Siis pärast kogunemist läksin avaaktusele. Meil oli tunnikene aega ja chillisime niisama Siimuga Raekoja platsil. Tema ei tulnud sotside avaaktusele, kuid mina läksin. Igatahes läksin siis kohale, sain Jannega kokku, siis leidsin Marja üles ja siis nägin Reelikat. Nii tore oli üle hulga aja tuttavaid näha. Pärast sotside aktust käisin sürride korterist läbi ja oma korterist ka, kus kokkasin kiiruga endale praemuna (viimati olin söönud hommikul putru) ja vahetasin riided ning suundusin uuesti kesklinna Maailma juurde, kus pidi toimuma psühhide väike tutvumispidu.
Seal kogunes rahvas kokku, läks alksipoodi, ostsime omale joogid ja siis Pirole. Seal tehti väike tutvumismäng, mille käigus sai päris palju teada oma kursakaaslastest. Sain tuttavaks Mihkliga, kes mängib kitarri, laulab ja kuulab head muusikat. Sain tuttavaksi Triinuga (Triiniga?), kellele meeldib ka noortevahetustel käia.
Ühesõnaga, esmamulje on väga hea. Ma ei kahetse üldse, et psühhi õppima läksin.
Loodan, et edaspidigi nii lahe saab olema;)



Tore!